tagasitulekuga kiirustama.”
Eile õhtul otsustasin, et mul on selle veeru puhul vaja professionaali abi. Esimene mõte oli paluda Pascagoulat, kuid ma ei tunne teda peaaegu üldse mitte. Lisaks ei suutnud ma taluda mõtet, et ema nuhib ümberringi, kritiseerides mind ikka ja jälle. Hilly teenijanna Yule May on nii arglik – kahtlen, kas ta sooviks mind aidata. Ainuke teine teenijanna, keda piisavalt sageli näen, on Elizabethi koduabiline Aibileen. Mingis mõttes meenutab Aibileen mulle Constantine’i. Lisaks on ta vanem ja tal tundub olevat palju kogemusi.
Teel Elizabethi poole astun sisse Ben Franklini kauplusse ja ostan klamberkinnitusega paberikomplekti, karbi number kaks pliiatseid ja sinisesse kalinguri köidetud märkmiku. Mul tuleb oma esimene veerg esitada homme, see peab olema kella kaheks härra Goldeni töölaual.
„Skeeter, tule sisse.” Elizabeth avab eesukse ja mina kardan, et Aibileen ei olegi täna tööl. Elizabethil on seljas sinine vannimantel ja peas hiiglaslikud rullid, mis teevad ta pea tohutult suureks ja näitavad keha veelgi enam hooletusse jäetuna, kui see tegelikult on. Elizabethil on tavaliselt rullid terve päeva peas, tal ei õnnestu muidu kuidagi oma õhukesi juukseid kohevaks ajada.
„Vabandust, et ma nii hirmus välja näen. Mae Mobley hoidis mind terve öö üleval ja nüüd ei tea ma isegi, kuhu Aibileen on läinud.”
Astun imetillukesse esikusse. Majal on madalad laed ja tillukesed toad. Kõigel siin on tarvitatud esemete hõngu – värvi kaotanud sinistel lillelistel kardinatel, vildakal kattel sohval. Olen kuulnud, et Raleigh’ uuel raamatupidamisäril ei lähe hästi. Võib-olla põhja pool New Yorgis või üldse sealkandis oleks selline äri hea idee, aga Jacksonis, Mississippis, ei taha inimesed äri ajada mingi jämedate kommete ja üleolevalt armuliku lollpeaga.
Hilly auto on maja ees, ent näha ei ole teda kusagil. Elizabeth istub õmblusmasina taga, mille ta on pannud söögitoa lauale. „Olen peaaegu valmis,” ütleb ta. „Ma palistan ainult selle viimase ääre ära…” Elizabeth tõuseb ja näitab rohelist kirikukleiti ümmarguse valge kraega. „Ütle nüüd ausalt,” sosistab ta ja ta silmad paluvad kõike muud kui ausust. „Kas see näeb välja nagu ise tehtud?”
Palistus on ühel pool pikem kui teisel. Kleit on kortsus ja mansett juba narmendab. „Sada protsenti poest pärit. Otse Maison Blanchest kohe,” ütlen, sest tegu on Elizabethi unistuste poega. Viis korrust kalleid riideid Canali tänaval New Orleansis – niisuguseid riideid ei leia Jacksonist iialgi. Elizabeth saadab mulle tänuliku naeratuse.
„Kas Mae Mobley magab?” küsin.
„Jah, lõpuks ometi.” Elizabeth maadleb juuksetutiga, mis on rullist lahti pääsenud, selle jonnakus paneb ta grimasse tegema. Mõnikord läheb ta hääl teravaks väikesest tüdrukust rääkides.
Uks külaliste tualettruumi esikus avaneb ja Hilly tuleb välja, ise seletades: „… on nii palju parem. Igaühel on nüüd oma koht, kus käia.”
Elizabeth näpib õmblusmasina nõela ja tundub selle pärast mures olevat.
„Ütle Raleigh’le, et ütlesin: olete tublid,” lisab Hilly ja siis jõuab minuni, millest räägitakse. Aibileenil on nüüd garaažis omaette tualettruum.
Hilly naeratab mulle ja saan aru, et tal on plaanis initsiatiiv võtta. „Kuidas su emal läheb?” küsin, ehkki tean, et see teema meeldib talle kõige vähem. „Kas ta on end hooldekodus hästi sisse seadnud?”
„Ma arvan küll.” Hilly tõmbab punase sviitri üle oma trullaka kõhu. Tal on jalas punase-roheliseruudulised püksid, mis tunduvad ta tagumikku suurendavat, nii et see näeb välja ümmargusem ja võimukam kui eales varem. „Muidugi ei kiida ta heaks mitte midagi, mida ma teen. Pidin ta koduabilise lahti laskma – tabasin ta katselt varastada seda neetud lauahõbedat otse minu nina alt.” Hilly silmad tõmbuvad pisut pilukile. „Ega te, muide, pole kuulnud, kas see Minny Jackson töötab kellegi juures?”
Raputame eitavalt pead.
„Kahtlen, kas ta siin linnas üldse enam tööd leiab,” ütleb Elizabeth.
Hilly noogutab, mõtiskledes asja üle. Hingan sügavalt sisse, tahan neile kangesti oma uudisest rääkida.
”Mind võeti äsja Jackson Journalisse tööle,” ütlen.
Ruumis valitseb vaikus. Äkitselt toob Elizabeth kuuldavale kiljatuse.
Hilly naeratab, tundes mu üle sellist uhkust, et punastan ja kehitan õlgu, nagu polekski see nii tähtis.
„Nad oleksid lollid, kui nad sind tööle ei võtaks, Skeeter Phelan,” ütleb Hilly ja tõstab käes oleva jäätee toostiks.
„Nii et… hm, kas kumbki teist on tegelikult miss Myrna kirjutisi lugenud?” küsin.
„No ei ole,” ütleb Hilly. „Kuid ma vean kihla, et tüdrukud vaese valge põhjakihi seast Jacksonis loevad seda, nagu oleks tegu kuningas Jamesiga.”
Elizabeth noogutab. „Kõik need vaesed tüdrukud, kel pole koduabilisi, kindlasti loevad.”
„Kas ma võiksin Aibileeniga rääkida?” küsin Elizabethilt. „Et ta mind mõne kirja juures aitaks?”
Elizabeth on sekundi väga vaikne. „Aibileeniga? Minu Aibileeniga?”
„Jah, ma ise ei tea vastuseid sedalaadi küsimustele.”
„Noh… ma mõtlen, et muidugi võid, niikaua kui see tema tööd ei sega.”
Vakatan, üllatatud tema suhtumisest. Kuid tuletan endale meelde, et lõppude lõpuks Elizabeth ju maksab talle.
„Ja mitte täna, sest Mae Mobley hakkab ärkama ja muidu tuleb mul endal tema eest hoolitseda.”
„Olgu siis. Võib-olla… võib-olla võin siis homme hommikul läbi tulla?” Loendan minu kasutuses olevaid tunde. Kui Aibileeniga keskhommikuks jutud aetud saan, tuleb mul koju tormata ja jutt masinal ära trükkida ja seejärel kella kaheks linna tagasi jõuda.
Elizabeth kortsutab rohelise niidi pooli kohal kulmu. „Aga ainult mõneks minutiks. Homme on lauahõbeda läikima hõõrumise päev.”
„Mul ei lähe kaua, luban sulle,” ütlen.
Elizabethi jutt sarnaneb juba varsti täpipealt minu ema jutuga.
Järgmisel hommikul kell kümme avab Elizabeth ukse ja noogutab mulle nagu kooliõpetaja. „Hästi. Astu edasi. Ja mitte liiga kauaks. Mae Mobley võib iga moment üles ärgata.”
Sisenen kööki, märkmik ja paberid kaenlas. Aibileen naeratab mulle kraanikausi kohalt kuldhamba särades. Ta on keskpaigast pisut tüse, kuid see on selline sõbralik pehmus. Ja ta on minust palju lühem – ja kes siis ei ole? Nahk on tal tumepruun ja särab tärgeldatud valge vormirõiva taustal. Ta kulmud on hallid, ehkki juuksed on mustad.
„Tere, miss Skeeter. Kas miss Leefolt on ikka veel masina taga?”
„Jah.” Naljakas on isegi pärast kõiki neid kuid, mil ma juba kodus tagasi olen, kuulda Elizabethi hüütavat miss Leefoltiks, aga mitte Elizabethiks või siis ta neiupõlvenime järgi miss Fredericksiks.
„Kas ma tohin?” osutan külmikule. Kuid enne kui saan end ise teenindada, avab Aibileen mulle ukse. „Mida te soovite? Koolat?”
Noogutan
