style="font-size:15px;"> „Ma arvan, et pole aus, et te ei tea, mis Constantine’iga juhtus. Lihtsalt et… mul on kahju – mul on tunne, et ma ei tohi teile sellest rääkida.”
Ma ei vasta midagi, ma pole kindel, mis sellise pöördumise põhjustas, ja ma ei taha juhust tuksi keerata.
„Ent ütlen teile, et sel oli miskit pistmist ta tütrega. Kes tuli teie ema vaatama.”
„Tütar? Constantine ei rääkinud mulle kunagi, et tal on tütar.”Tundsin Constantine’i kakskümmend kolm aastat. Miks ta seda minu eest varjas?
„Tema jaoks oli see raske. Laps osutus tõeliselt… eledanahaliseks.”
Olen vagusi, ja mulle meenub, mida Constantine mulle aastate eest rääkis. „Sa mõtled, heleda nahaga? Nagu… valge?”
Aibileen noogutab ja on ikka ametis oma tööga kraanikausi kohal. „Pidi ta ära saatma, põhja poole, arvan ma.”
„Constantine’i isa oli valge,” ütlen. „Oi… Aibileen… ega sa ometi ei arva…” Inetu mõte jookseb mul peast läbi. Olen liialt šokeeritud, et oma lause lõpetada.
Aibileen raputab pead. „Ei, ei, ma’am. Mitte… seda. Constantine’i mees Connor, ta oli värviline. Aga kuna Constantine’is oli oma isa verd, siis osutus beebi elekollaseks. Seda… juhtub.”
Mul on häbi, et olen mõelnud kõige hullemat. Ent ma ei saa aru. „Miks Constantine sellest kunagi mulle ei rääkinud?” Küsin, ja õieti ei ootagi vastust. „Miks pidi ta lapse ära saatma?”
Aibileen noogutab omaette, nagu ta mõistaks. Aga mina ei mõista. „Ta oli siis kõikse ullemas seisus, milles mina teda näind olen. Neid kordi, mil Constantine ütles, et ei suuda oodata päeva, mil ta tütre tagasi saab, pidi olema küll tuhandeid.
„Sa ütlesid, et ta tütrel oli midagi tegemist sellega, et Constantine lahti lasti? Mis juhtus?”
Aga siinkohal kaob Aibileeni näost elu. Eesriie on langenud.Ta noogutab miss Myrna kirjade poole, andes selgelt mõista, et see on kõik, mida ta öelda soovib. Vähemalt praegu.
Sel õhtupoolikul astun läbi Hilly jalgpallipeolt. Tänavat ääristavad universaalid ja pikad Buickid. Surun end uksest läbi, teades, et olen siin ainuke vallaline. Sees on elutuba tulvil paare, kes on koha leidnud sohval, kanapeedel, tugitoolide seljatugedel. Naised istuvad sirgelt, jalad risti, mehed nõjatuvad ettepoole. Kõigi silmad on puitkattega televiisoril.
Istun tahapoole, vahetan mõned naeratused, vaiksed tervitused. Kui teadustaja hääl välja arvata, on tuba vaikne.
„Vauuuuu!” karjuvad kõik, käed lendavad õhku ja naised tõusevad ja muudkui plaksutavad. Näksin oma sõrmenahka.
„Just nii, Rebels! Näidake neile Tiigritele!”
”Pane nüüd, Rebels!” hüüab Mary Frances Trudy, hüpates oma maitsekas kootud kostüümis üles-alla. Vaatan oma küünt, mille servas ripub äratulnud nahatükike, valus ja roosa. Ruumis on õhk paks burbooni viskist, punasest villast ja teemantsõrmustest. Mõtlen, kas tüdrukud tegelikult ka jalgpallist hoolivad või käituvad nii lihtsalt sellepärast, et oma meestele muljet avaldada. Nende nelja kuu vältel, mil ma klubisse olen kuulunud, pole ükski tüdruk minult ühtegi korda küsinud, kuidas nende Rebsidega on.
Suundun köögi poole, teel mõne paariga lobisedes. Hilly pikk ja kõhn majaabiline Yule May keerutab tainast tillukeste vorstide ümber. Teine värviline tüdruk, noorem, peseb kraanikausis nõusid. Hilly lehvitab mulle sealt, kus ta Deena Doraniga vestleb.
„Kõige paremad küpsised, mis ma kunagi saanud olen! Deena, sa oled ilmselt kõige andekam kokk klubis!” Hilly topib ülejäänud küpsisetüki suhu, ise noogutades ja kiitvalt häälitsedes.
„Oh, tänan, Hilly, neid on raske teha, aga arvan, et need on vaeva väärt.” Deena särab kui päike, tundub, nagu võiks ta Hilly imetlusekoorma all nutma puhkeda.
„Nii et oled nõus neid tegema? Oi, mul on nii hea meel. Küpsetiste müügi korralduskomitee tõesti vajab kedagi sinutaolist.”
„Ja kui palju teil neid vaja läks?”
„Viissada tükki, homme pärastlõunaks.”
Deena naeratus jäigastub. „Okei. Arvatavasti… saan ma siis öö läbi tööd teha.”
„Skeeter, jõudsid ikka,” ütleb Hilly ja Deena läheb köögist ära.
„Ma ei saa kauaks jääda,” sõnan, arvatavasti liialt kiiresti.
„Noh, ma selgitasin välja.” Hilly muigab üleolevalt. „Seekord tuleb ta kindlasti. Kolme nädala pärast alates tänasest.”
Vaatan, kuidas Yule May pikad näpud noalt tainast eemaldavad ja ohkan, saades otsekohe aru, kellest jutt käib. „Ma ei tea, Hilly. Sa oled juba nii mitu korda proovinud. Võib-olla on see märk millestki.” Möödunud kuul, kui ta päev enne kokkulepitud aega ära ütles, olin endale tegelikult lubanud veidi elevil olla. Ma tõesti ei tahaks seda jälle uuesti läbi teha.
„Mida? Ära kohe mitte üritagi nii öelda.”
„Hilly,” surun hambad kokku, sest on aeg, et ütleksin selle lõpuks välja. „Sa tead, et ma ei ole tema tüüp.”
„Vaata mind,” sõnab ta. Ja ma teen, nagu kästakse. Sest seda me Hilly läheduses kõik teeme.
„Hilly, sa ei saa sundida mind minema…”
„Sinu aeg on käes, Skeeter.” Ta võtab mu käe ja pigistab seda, surub oma pöidla ja sõrmed mulle pihku sügavamalt kui Constantine kunagi. „Nüüd on sinu kord. Ja olgu ma neetud – ma ei lase sul seda juhust kasutamata jätta lihtsalt sellepärast, et su ema on sulle pähe pannud, et sa ei ole temataolise jaoks küllalt hea.”
Mind riivavad valusalt ta kibedad õiged sõnad. Ja ikkagi tekitab mu sõber minus aukartust, tema visadus minu suhtes. Hilly ja mina oleme alati olnud teineteise suhtes kompromissitult ausad, isegi väikestes asjades. Teistele inimestele jagab Hilly valesid, nagu presbüterlased jagavad süükoormat välja, kuid just see meie vaikiv kokkulepe, see karm ausus on võib-olla üks asi, mis on meid sõpradena hoidnud.
Elizabeth tuleb kööki, tühi taldrik käes. Ta naeratab, siis aga kaob naeratus ja me kolm vaatame üksteisele otsa. „Mida?” küsib Elizabeth. Näen, et ta arvab, et rääkisime temast.
„Kolm nädalat niisiis. Oled tulemas?” küsib Hilly minult.
„Muidugi tuled! Kohe kindlasti tuled!” ütleb Elizabeth.
Vaatan nende naervaid nägusid, nende lootusi minu suhtes. See pole ema moodi sekkumine, vaid puhas ootus, ilma köidikute või haiget tegemiseta. Mulle ei meeldi sugugi asjaolu, et mu sõbrad on seda arutanud, plaaninud ühte mu õhtut minu selja taga. Vihkan seda ja samas on mul sellest ka hea meel.
Hakkan maale tagasi sõitma enne, kui mäng lõpeb. Cadillaci avatud aknast näevad põllud välja läbihekseldatuina ja põlenuina. Isa lõpetas viimase koristuse nädalaid tagasi, ent tee äär valgendab ikka veel rohtu kinni jäänud puuvillast. Selle tupsud lendlevad õhus.
Vaatan kirjakasti sisse juhiistmelt tõusmata. Sees on Farmer’s Almanac ja üksainus kiri. See on Harper & Row kirjastuselt.
