selliste igavate ja mittekirglike teemade kallal nagu joobes juhtimine ja kirjaoskuse puudumine. Aga mina lootsin siiski, et valite teemad, milles ka tegelikult on mingit särtsu. Hoidke silmad lahti. Ainult juhul, kui leiate midagi originaalset, võite mulle jälle kirjutada.
Lipsan mööda söögitoas olevast emast, nähtamatust Pascagoulast, kes eesruumis piltidelt tolmu võtab, ja järskudest pahelistest treppidest üles. Mu nägu tulitab. Võitlen miss Steini kirjast põhjustatud pisaratega, ütlen endale, et tuleb end koguda. Kõige hullem on asja juures see, et mul ei ole ühtegi paremat mõtet.
Mattun järgmisesse kodumajapidamist puudutavasse artiklisse, seejärel klubi uudiskirja. Juba teist nädalat järjest jätan välja Hilly tualetialgatuse. Tund hiljem leian end aknast välja vahtimas. Aknalaual lebab raamat „Kiitkem nüüd kuulsaid mehi”. Lähen ja võtan selle pihku, hirmul, et valgus pleegitab ära ümbrispaberi, mille eesküljel on mustvalgel fotol kujutatud alandlikku, vaesunud perekonda. Raamat on päikesest soe ja raske. Ei tea, kas ma kunagi üldse midagi väärtuslikku kirjutan. Pöördun, kui kuulen Pascagoulat uksele koputamas. Siis kargab mulle pähe üks mõte.
Ei, seda ma ei saa teha. See tähendaks… piirist üleastumist.
Ent see mõte ei kao.
AIBILEEN
Lõpuks möödub kuumalaine oktoobri keskpaiga aegas ja meile saabub jahe 50kraadine temperatuur. Ommikuti läheb tualetipoti iste seal väljas päris külmaks, võpatan alati potile istudes. Auto varjualusesse on ehitatud tilluke ruum. Sees on tualetipott ja väike seinale kinnitatud kraanikauss. Lambipirn läheb põlema, kui nöörist tõmmata. Vetsupaberi peab põrandale panema.
Kui miss Caulieri juures töötasin, oli tema auto varjualune majaga ühenduses ja seetõttu ei pidand ma välja minema. Kohas, kus veel varem töötasin, oli teenijal oma eluruum. Lisaks veel päris minu enda väike magamistuba, kui ööseks jäin. Praegusesse vetsu saan ainult siis, kui majast välja lähen, ja seda iga ilmaga.
Teisipäeva keskpäeval võtan oma lantši ja lähen välja tagatrepile, sean end istuma jahedale betoonile. Miss Leefoltil ei taha siin taga rohi hästi kasvada. Suur magnoolia jätab enamiku õuest varju. Tean juba praegast, et sellest puust saab Mae Mobley jaoks peidukoht. Nii umbes viie aasta pärast, et pageda miss Leefolti käest.
Veidi aja pärast paterdab Mae Mobley tagatrepile, käes poolik amburgeritükk. Ta naeratab mulle ja ütleb: „Ea.”
„Miks sa sees emme juures ei ole?” küsin, ehkki tean miks. Pigem istub ta siin väljas koduabilisega kui sees emaga, keda ta näeb vaatamas ükskõik mida, aga mitte oma pisitütart. Ta on nigu üks neid kanapoegi, kes satuvad segadusse ja akkavad oopis partidel kannul käima.
Mae Mobley osutab sinilindudele, kes talveks valmistudes sädistavad väikses allis purskkaevus. „Sii linnud!”Ta osutab neile ja pillab amburgeri trepiastmele. Ei tea kust ilmub äkitselt kõigist unustet vana linnukoer Aubie ja kugistab amburgeri alla. Mulle koerad eriti ei meeldi, kuid see siin teeb suisa aledaks. Silitan tal pead. Vean kihla, et keski põle seda koera jõuludest saati kordagi silitanud.
Kui Mae Mobley teda näeb, üüatab ta ja aarab koera saba järele. Saba lööb talle paar korda vasta nägu, enne kui ta selle pihku saab. Vaene koer, see kiunub ja eidab talle ühe noist aledust tekitavatest inimesekoera vahelistest pilkudest, pea imelikus asendis ja kulmud üleval. On peaaegu kuulda, kuidas koer palub end lahti lasta. Ta põle selline, kes ammustama tikuks.
Et laps koeral sabast lahti laseks, ütlen: „Mae Mobley, kus sinu saba on?”
Kindel see, nüüd laseb ta saba lahti ja akkab enda tagumise poole vastu uvi tundma. Suu on üllatusest lahti, nigu ei suudaks uskuda, et ta põle sinnamaani niisugust asja enda juures tähelegi pand. Muudkui taterdab pöörelda, et seda näha.
„Ega sul seda sabakest põlegi.” Akkan naerma ja püüan ta kinni, enne kui ta astmelt kukub. Koer nuusib ringi – ehk leidub kuskil veel mõni amburger.
Mulle teeb alati nalja, kuidas pisikesed lapsed usuvad kõike, mida neile ütled. Tate Forrest, üks mu endisi oolealuseid palju aastaid tagasi, pidas mind alles möödund nädal kinni, kui olin teel Jitneysse, embas mind soojalt, tal oli nii ea meel mind näha. Nüüd on ta täiskasvand mees. Mul oli tarvis miss Leefolti juurde tagasi minna, aga tema akkas naerma ja tuletas meelde, kuidas ma temaga poisipõlves akkama sain. Et kuidas tal jalg esimest korda ära suri ja ta ütles, et see kõdiseb, ja mina ütlesin talle, et jalg lihtsalt norskab. Ja kuidas ma ütlesin talle, et ärgu joogu kohvi või muidu muutub ta värviliseks. Ta ütles, et põle senimaani ühtki tassi kohvi joond, ja nüüd on ta kakskümmend üks aastat vana. Alati on tore näha, et lapsed kenasti üles kasvand.
„Mae Mobley? Mae Mobley Leefolt!”
Miss Leefolt märkab alles nüid, et tema last põle toas tema juures. „Ta on siin väljas minuga,” ütlen läbi võreukse.
„Käskisin sul süüa oma lastetoolis, Mae Mobley. Kuidas minul küll sinusugune laps sattus, kui kõigil mu sõpradel on suisa inglid…” Kuid siis eliseb telefon ja ma kuulen, kuidas ta telefoni poole trambib.
Vaatan alla pisitüdrukule otsa ja näen, kuidas ta otsaesine silmade vahel on kortsus mis kortsus. Ta juurdleb pingsalt millegi kallal.
Puudutan teda põsest. „Kas kõik on korras, pisike?”
Ta ütleb: „Mae Mo on päh.”
Viis, kuidas ta seda ütleb, nagu olekski see nõnda, võtab mul seest valusaks.
„Mae Mobley,” ütlen, sest mul tuleb mõte miskit proovida. „Oled sa tubli tüdruk?”
Ta vaid vaatab mind, nagu ei teaks.
„Oled tubli tüdruk,” ütlen veel kord.
Tema ütleb: „Mae Mo tubli.”
Mina ütlen: „Oled sa ea väike tüdruk?”
Ta vaatab mulle üksiti otsa. Ta on kaheaastane. Ta ei tea veel, missugune ta on.
Mina ütlen: „Oled ea tüdruk,” ja ta noogutab ja kordab seda mulle. Kuid enne kui me järjekordse katseni jõuame, tõuseb ta üles ja hakkab vaest kutsat mööda õue taga ajama ja naerab, ja siis tuleb mulle mõte, et mis saaks, kui ma talle iga päev midagi ead ütleks?
Ta pöörab end linnusupluse-purskkaevu juures ümber ja õikab: „Tere, Aibee. Kalli, kalli, Aibee,” ja teda seal mängimas vaadates saab minust võitu eldimus, pehme tunne nagu liblika tiivalöök. Nõnnamoodi tundsin end Treelore’i vaadates. Ja see teeb mind kuidagi kurvaks, mälestused akkavad segama.
Veidi aja pärast tuleb Mae Mobley minu juurde, surub oma põse minu põse vasta ja lihtsalt seisab nii, nagu teaks, et mul on valus. Oian teda tugevasti enda vastas ja sosistan: „Sa oled tubli tüdruk. Sa oled ea tüdruk, Mae Mobley. Kas sa kuuled mind?” Ja ma ütlen seda ikka ja jälle, kuni ta neid sõnu mulle kordab.
Järgmised paar nädalat on Mae Mobley jaoks tõeste tähtsad. Kui mõtlema akata, siis arvatavasti me ei mäleta esimest korda, mil mähkmete kasutamise asemel läksime potile istuma. Küllap me ei inda ka inimest, kes meid seejuures õpetas. Ükski pisike, keda olen kasvatand, pole minu juurde tulnd ja öelnd: „Aibileen, olen tõega irmsalt tänulik selle eest, et õpetasid mind potil käima.”
See asi on päris keeruline. Kui püüda pisike tualettruumi saada enne õiget aega, teeb see ta maruvihaseks. Nad
