joost.
„On sul vaja minna, Mae Mobley?”
„Ei.”
„Sa jõid kaks klaasi viinamarjamahla, tean, et pead pissile minema.”
„Eeeei.”
„Annan sulle küpsise, kui teed mulle ead meelt ja lähed.”
Vaatame mingi aja teineteisele otsa. Ta akkab ust vahtima. Ma ei kuule, et potti miskit sigineks. Tavaliselt õpetan nad potil käima kahe nädalaga. Kuid ainult siis, kui nende emad mind aitavad. Väiksed poisid peavad nägema oma isa seda püsti seistes tegemas, väiksed tüdrukud peavad nägema ema potile istumas. Miss Leefolt ei lase tüdrukut enda lähedalegi, kui ta tualettruumi kasutab, ja see ongi meie mure põhjuseks.
„No tee pisinatukenegi, minu jaoks, pisitüdruk.”
Ta torkab keele suust välja ja raputab pead.
Miss Leefolt on läinud välja soengut tegema, muidu paluks tal eeskujuks olla, ehkki see naine on mu palvele viis korda eitavalt vastand. Viimane kord, kui miss Leefolt ei ütles, pidin juba peaaegu ütlema talle, kui palju lapsi ma olen oma eluajal üles kasvatand, ja küsima, mitmes temal käsil on, kuid lõpuks ütlesin ikkagi äste nagu alati.
„Annan sulle kaks küpsist,” ütlen, ehkki ta ema kurjustab minuga, et teen lapse paksuks.
Mae Mobley, tema raputab pead ja ütleb: „Mine sina.”
Ei, ma ei ütlegi, et seda ennegi kuulnd põle, kuid tavaliselt õnnestub mul seda vältida. Aga tean, et tal on vaja näha, kuidas seda tehakse, ja alles siis on ta valmis asja kallale asuma. Ütlen: „Mul põle vaja minna.”
Vaatame teineteisele otsa. Ta osutab ta uuesti minule ja ütleb: „Mine sina.”
Siis akkab ta nutma ja nihelema, sest iste on talle veidi pepusse soonind, ja nüüd ma tean, mida teha. Aga ma ei tea, kuidas seda teostada. Kas peaksin ta viima välja garaaži minu vetsu või minema majas asuvasse tualettruumi? Mis siis, kui miss Leefolt koju tuleb ja näeb mind selles tualetis istumas? Ta saab rabanduse.
Panen talle mähkme püksi tagasi ja me lähme garaaži. Vihm annab ruumile kergelt soist õngu. Isegi põleva lambiga on siin pime, ka pole siin uhket tapeeti nagu majas sees. Tegelikult põlegi siin õigeid seinu, lihtsalt kokkuklopsitud vineer. Mõtlen, kas ta kartma ei hakka.
„No-nii, pisitüdruk. Siin see on, Aibileeni tualettruum.”
Ta pistab oma pea sisse ja ta suu jääb üllatusest lahti.Ta ütleb: „Oo-ooo.”
Tõmban oma aluspesu alla ja pissin irmkiiresti, kasutan paberit ja tõmban riided kiiresti tagasi, enne kui ta midagi nähagi jõuab. Seejärel tõmban vett peale.
„Vaat niimoodi käid sinagi tualetis,” ütlen.
No vaat, kas ei paista ta nüüd üllatund. Suu lahti, nagu oleks imet näinud. Astun välja, ja enne kui aru saan, mis toimub, on tal mähe maha kist ja see väike ahv ise vetsupotil, oiab end sisse kukkumast, ja pissib täitsa iseseisvalt.
„Mae Mobley! Sa pissidki! Küll see on vahva!” Ta naeratab ja mina püüan ta kinni enne, kui ta end pissiseks teeb. Jookseme sisse tagasi ja ta saab oma kaks küpsist. Iljem panen ta tema enda potile ja ta teeb seda jälle minu meeleeaks. Just need esimesed paar korda ongi kõikse raskemad. Päeva lõpul tunnen, nagu oleks tõeste miskit ära teind. Tal hakkab jutt juba päris ästi jooksma ja võite ise arvata, mis on selle päeva uus sõna.
„Mida pisitüdruk täna tegi?”
Tema ütleb: „Piss-piss.”
„Mida nad selle päeva kohta ajalooraamatutesse kirjutavad?”
Tema ütleb: „Piss-piss.”
Mina ütlen: „Mille järgi miss Hilly lõhnab?”
Tema ütleb: „Piss-piss.”
Kuid siis teen endale etteeiteid. See ei olnud kristlasele kohane, peale selle kardan, et pisitüdruk võib seda korrata.
Hilja samal õhtapoolikul tuleb miss Leefolt koju, juuksed kõik üles sätitud.Ta lasi endale püsilokid teha ja lõhnab, nigu saaks kopsupõletikuvastaseid ravimeid.
„Arvake ära, mida Mae Mobley täna tegi?” ütlen. „Käis tualettruumis potil.”
„Oi, see on suurepärane.” Ta kallistab oma tütart – see on midagi, mida ta võiks oopis sagedamini teha. Ma tean, et ta tunneb sellest ka tõsiselt rõõmu, sest miss Leefoltile ei meeldi mähkmeid vahetada.
Mina ütlen: „Teil tuleb oolitseda selle eest, et ta nüüdsest peale potil käiks. Kui ta seda ei tee, siis satub ta tõelisesse segadusse.”
Missus Leefolt naeratab, ütleb: „Hästi.”
„Vaatame, kas ta teeb seda veel kord, enne kui koju lähen.” Lähme vannituppa. Võtan tal mähkmed ära ja panen ta potile. Kuid pisitüdruk raputab pead.
„Kuule nüüd, Mae Mobley, tee oma emale eameelt ja pissi potti.”
„Ee-eeei.”
Lõpuks panen ta jalgele tagasi. „Pole viga, sa olid täna väga tubli.”
Kuid miss Leefolt, tema prunditab uuli ja ümiseb pahaselt ja kortsutab lapsele kulmu. Enne kui saan mähkme tagasi pand, jookseb pisitüdruk minema nii kiiresti, kui jalad võtavad. Porgandpaljas pisike valge laps jookseb majas ringi. Juba on ta köögis. Seal teeb ta tagaukse lahti, siis on garaažis ja küünitab minu vetsu uksenupuni. Jookseme talle järele ja miss Leefolt osutab talle sõrmega.Ta hääl muutub kriiskavaks. „See ei ole sinu tualett!”
Pisitüdruk vangutab pead. „Minu tulett!”
Miss Leefolt aarab ta sülle ja annab laksu sääre pihta.
„Miss Leefolt, ta ei tea, mida ta teeb…”
„Mine majja tagasi, Aibileen!”
Ma ei taha, kuid lähen kööki. Seisan köögi keskel, jätan ukse enda järel lahti.
„Ma ei kasvatand sind värviliste tualettruumi kasutama!” kuulen teda sisinal sosistamas – ta arvab, et ma ei kuule, ja mina mõtlen: proua, te ei ole oma last üldse kasvatand.
„Siin väljas on räpane, Mae Mobley. Sa saad siit igasuguseid haigusi! Ei, ei, ei!”
Ja ma kuulen teda ikka ja jälle lapse paljaile säärtele lakse jagamas.
Sekundi pärast tassib miss Leefolt lapse kui kartulikoti sisse. Ma ei saa miskit teha, võin ainult pealt vaadata. Mu süda tahab vägisi kurku tõusta. Miss Leefolt pillab Mae Mobley televiisori ette ja marsib oma magamistuppa, lüües ukse pauguga kinni. Lähen ja kallistan pisitüdrukut. Ta nutab ikka veel ja tundub olevat suures segaduses.
„Mul on tõesti kahju, Mae Mobley,” sosistan talle. Kirun ennast, et miks ma üleüldse ta sinna pidin viima. Kuid mida muud veel öelda, ma ei tea, ja nii ma siis lihtsalt oian tal ümbert kinni.
Seame end seal sisse Lil’s Rascalsi programmi vaatama, kuni miss Leefolt välja tuleb ja küsib, kas mul põle juba ammu aeg. Veeretan
