mida tähendab Jacksonis majateenija olla.”
Vaatan ringi. Oleme siin kõigi silme all. Kas ta ei tea, kui ohtlik see on – sellest rääkimine, kui kogu maailm võib meid näha?” Missuguseid lugusid te täpsemalt loodate kuulda?”
„Kuidas teile makstakse, kuidas nad teid kohtlevad, tualettruumid, lapsed, kõik asjad, mida näinud olete, nii head kui halba.”
Ta näeb välja põnevil, justkui oleks tegu mingi mänguga. Sekundi vältel mõtlen, et olen vist rohkem vihane kui väsind.
„Miss Skeeter,” sosistan, „kas see ei tundu teile ohtlikuna?”
„Ei, kui me oleme ettevaatlikud ja…”
„Tss, palun. Kas te teate, mis minuga juhtub, kui miss Leefolt teada saaks, et olen tema teadmata temast rääkinud?”
„Me ei räägi talle ega ka kellelegi teisele.”Ta madaldab oma äält, ent mitte piisavalt. „Need saavad olema eraviisilised vestlused.”
Ma lihtsalt vahin teda. On ta ull peast? „Kas kuulsite sellest värvilisest poisist täna ommikul? Sellest, keda peksti rauast rehvikangiga selle eest, et ta eksikombel kasutas valgete tualettruumi?”
Ta vaatab mulle vaid otsa ja ta silmalaud värahtavad veidi. „Tean, et asi on üsna halb, aga see on…”
„Ja mu onutütar Shinelle Cauteri maakonnast? Nad panid ta auto põlema, kuna ta läks hääletusjaoskonda.”
„Keegi pole iialgi sellist raamatut kirjutanud,” ütleb ta lõpuks sosinal, akates minu arvates lõpuks olukorda mõistma. „Me teeme midagi enneolematut. See on täiesti uus lähenemine.”
Märkan rühma vormirõivais majateenijaid oma majast möödumas. Nad vaatavad ja näevad mind valge naisega majaesisel trepil istumas. Krigistan hambaid – ma juba tean, et täna õhtal eliseb mu telefon lakkamatult.
„Miss Skeeter,” ütlen ja püüan seda teha aeglaselt, et iga sõna kohale jõuaks, „kui ma teen, mida soovite, siis võiksin samaäste ise omaenda maja maha põletada.”
Siis hakkab miss Skeeter oma küünt närima. „Aga ma olen juba…” Ta paneb oma silmad kinni. Mõtlen talt küsida, mida ta juba, kuid teatud määral kardan kuulda, mida ta vastab. Ta aarab oma märkmiku, rebib välja paberilehe ja kirjutab sellele oma telefoninumbri.
„Palun, kas sa vähemasti mõtleksid sellele?”
Ohkan ja vaatan pingsalt õuele. Nii õrnalt kui võimalik ütlen: „Ei, proua.”
Ta paneb paberitüki meie vahele trepiastmele, siis läheb ta oma Cadillaci. Olen tõusmiseks liialt väsind. Jään sinna, kus ma olen, ja vaatan, kuidas ta mööda teed äste aeglaselt eemale veereb. Palli taguvad poisid lähvad eemale, seisavad tänava ääres, nagu oleksid kinni külmunud, nagu tegu oleks möödasõitva matuseautoga.
MISS SKEETER
Sõidan piki Gessumi puiesteed ema Cadillacis. Eespool vaatab mind väike tunkedes värviline poiss, silmad pärani, käes punane pall. Heidan pilgu tagasivaatepeeglisse. Aibileen istub ikka veel eestrepil oma valges vormirõivas. Ta ei vaadanud isegi mulle otsa, kui ütles ei proua. Ta hoidis silmad sel kollasel rohulaigul oma aias.
Kujutasin vist ette, et see on nagu Constantine’i külastamine kunagi, kus sõbralikud värvilised lehvitasid ja naersid – neil oli hea meel näha väikest valget tüdrukut, kelle isale kuulus suur farm. Kuid siin vaadatakse minu möödumist altkulmu. Kui mu auto väikese värvilise poisini jõuab, pöörab see ümber ja laseb jalga Aibileeni kodust paar maja edasi asuva maja taha. Pool tosinat värvilist on kogunenud maja ette õuele, neil on käes kandikud ja kotid. Hõõrun oma meelekohti. Püüan mõelda veel millestki, mis võiks Aibileeni veenda.
Nädal tagasi koputas Pascagoula mu magamistoa uksele.
„Miss Skeeter, teile on kaugekõne. Miss… Sternilt, nii ta ütles vist.”
„Stern?” mõtlesin kõvasti. Siis tõmbusin sirgeks. „Kas sa mõtled… Steini?”
„Arvan, et jah… võis küll olla Stein. Ta räägib kuidagi raskesti arusaadavalt.”
Tormasin Pascagoulast mööda, trepist alla. Mingil rumalal põhjusel surusin kogu aeg oma krussis juukseid madalamaks, nagu tegu oleks kohtumise ja mitte telefonikõnega. Köögis haarasin toru, mis tolgendas hargilt võetuna seina najal.
Kolm nädalat varem olin trükkinud kirja valgele Strathmore’i kirjapaberile. Kolm lehekülge, milles tõin välja idee, detailid ja käisin välja vale. Vale selle kohta, et väga töökas ja austusväärne värviline teenija on nõustunud sellega, et ma küsitlen teda ja kirjeldan täpsemalt, mida tähendab meie linnas valgete naiste juures töötamine. Kaalusin võimalust kirjutada, et kavatsen veel paluda värvilist naist endale appi seda tegema, kuid tundus, et asjaolu, et ta on juba sellega nõustunud, on palju atraktiivsem.
Tirisin juhtme sahvrisse ja tõmbasin ainsa pirni nöörist põlema. Sahvris on riiulid põrandast laeni täis marineeritud toiduga ja muidu sissetehtud purke, suppe, siirupeid, hoiustatud juurvilju ja konserve. Siin leidsin juba keskkooli aegadel mingitki privaatsust.
„Hallo? Eugenia kuuleb.”
„Ärge pange toru ära, ühendan teid.” Kuulsin mitmeid klõpsatusi ja seejärel kauget, eemalviibivat häält, peaaegu sama sügavat nagu mehe hääl, mis ütles: „Elaine Stein.”
„Halloo? Siin Skeet… Eugenia Phelan Mississippist?”
„Tean, miss Phelan. Ma helistasin teile.” Kuulsin, kuidas tikk süüdati põlema ja seejärel lühikest, teravat mahvi. „Sain teie kirja möödunud nädalal. Mul on mõned kommentaarid.”
„Jah, ma’am.”Vajusin istuma kõrgele plekist King Biscuiti jahupurgile. Süda puperdas pingutusest, et ükski sõna kaduma ei läheks.Telefonikõne New Yorgist kostis kui mingi ragin tuhandete kilomeetrite kaugusest, mis oligi ju tegelikult nii.
„Mis teid sellele mõttele tõi? Küsitleda koduabilisi. Olen uudishimulik.” Istun sekundi kui halvatud.Ta ei paku võimalustki lobiseda ega tervitusi vahetada, ei esitle ennast. Sain aru, et kõige parem on talle vastata nii, nagu ta seda soovis. „Mind… mind kasvatas üles värviline naine. Olen näinud, kui lihtne see olla võib ja… ja kui keerulised võivad olla perekonna ja koduabilise vahelised suhted.” Köhatasin kurgu puhtaks. Mu jutt oli väga pingutatud, justkui räägiksin õpetajaga.
„Jätkake.”
„Noh,” hingasin sügavalt sisse, „tahaksin kirjutada, näidates asju koduabilise vaatevinklist. Ühe siinse värvilise naise silmade läbi.” Püüdsin kujutleda Constantine’i nägu, Aibileeni nägu. „Nad kasvatavad valge lapse üles ja siis, kakskümmend aastat hiljem saab sellest lapsest nende tööandja. See on sellest asjaolude irooniast, et meie armastame neid ja nemad armastavad meid, aga…” neelatasin, mu hääl värises, „… me ei luba neil isegi oma maja tualetti kasutada.”
Jälle valitses vaikus.
„Ja…” tundsin end olevat kohustatud jätkama, „kõik teavad seda, kuidas valged asjasse suhtuvad – see ülistatud neegrinaise kuju, kes pühendab kogu oma elu valgele perekonnale. Margaret Mitchell kirjutas sellest. Ent keegi pole kunagi neegrinaise käest küsinud, kuidas
