ütleb, et olen räpane, aigustekandja.
Buss lisab State’i tänaval kiirust. Sõidame üle Woodrow Wilsoni sillast ja mulle tundub, et mu lõug on kivinend – et suu lahti saaks, oleks tarvis hambad purustada.Tunnen, kuidas minus kasvab jälle see kibeduse seeme, mis sai alguse Treelore’i surmast. Tahaks karjuda nii kõvasti, et pisitüdruk mind kuuleks – räpasus ei tähenda nahavärvi, haigus ei seondu neegrite linnaosaga.Tahan edasi lükata seda etke – ja see etk saabub iga valge lapse elus –, mil nad akkavad mõtlema, et värvilised põle valgetega võrdsed.
Pöördume Farishi tänavale ja ma tõusen püsti, kuna järgmine on minu peatus. Palvetan, et see, mis aset leidis, põleks Mae Mobley jaoks see etk. Palvetan, et mulle jääks veel aega.
Vaikus valitseb majas paar järgmist nädalat. Mae Mobleyl on nüüd jalgas suure tüdruku püksid. Püksi ta peaaegu et enam ei teegi. Pärast seda, mis garaažis juhtus, on miss Leefolt Mae Mobley potilkäimise oskustest tõsiselt uvitunud. Ta laseb tal isegi oma potilkäimise tunnistajaks olla, et näidata talle valgete inimeste eeskuju. Ent mõnel korral, kui ema põle kodus, saan ta ikka veel kätte, kui ta minu ruumi minna püüab. Mõnikord teeb ta seda enne, kui jaole saan.
„Tere, miss Clark!”Robert Brown, kes miss Leefolti õue korras hoiab, tuleb tagaukse juures trepist üles. Väljas on ilus ilm ja jahe, teen võreukse lahti.
„Kuis läheb, poja?” ütlen ja patsutan ta kätt. „Olen kuuld, et tegutsed kõigis oovides sel tänaval.”
„Jah, ma’am. Kaks selli niidab minu tarvis.” Ta naeratab. Kena poiss on ta, pikk ja lühikeste juustega. Käis koos Treelore’iga keskkoolis. Olid ead sõbrad, mängisid koos korvpalli. Puudutan ta käsivart, mul on lihtsalt tarvis seda jälle oma käe all tunda.
„Kuidas su vanaemal läheb?”küsin. Louvenia meeldib mulle väga, ta on üks armsamaid inimesi, kes maamunal elab.Tema ja Robert tulid koos matustele. See tuletab mulle meelde, mis ees seisab. Kõige koledam päev aastas.
„Ta on tugevam kui mina.” Poiss naerab. „Tulen laupäeval sinu maja juurde niitma.”
Treelore niitis alati minu eest. Nüüd teeb seda Robert, ilma palumata, ja iialgi ei võta ta selle eest raha. „Tänan Robert, mul on sellest ea meel.”
„Kui midagi vaja, helistage mulle – kas oleme kokku leppinud, miss Clark?”
„Tänan sind, poeg.”
Kuulen uksekella elisemas ja näen väljas miss Skeeteri autot. Miss Skeeter on käinud miss Leefolti pool sel kuul iga nädal, et uurida minult vastuseid miss Myrna veeru küsimustele.Ta küsib raskeste eemaldatavate veeplekkide kohta ja mina ütlen talle, et kasutada tuleb viinakivi. Tema küsib, kuidas lahti keerata elektripirni, mis pesas katki läks, ja mina ütlen talle toores kartul. Tema küsib minult, mis juhtus tema vana teenijanna Constantine’i ja tema emaga, ja minul tõmbub kere külmaks. Mõtlesin paar nädalat tagasi, et kui räägin talle natukene – sellest, et Constantine’il on tütar –, jätab ta mu pärast seda rahule. Aga miss Skeeter muudkui pärib edasi. Sain aru, et ta ei mõista, miks värviline naisterahvas ei saa Mississippis kasvatada valgenahalist last. See oleks raske, üksildane elu, kui sa ei kuulu ei siia ega ka tänna.
Iga kord kui miss Skeeter oma küsimustega lõpule jõuab – kuidas puhastada seda-toda või parandada üht-teist või kus on Constantine –, jõuame oma jutuga ka teiste asjadeni välja. Seda ei ole ma teind mitte ühegagi oma paljudest ülemustest või nende sõpradega. Leian end talle rääkimas, kuidas Treelore ei saanud kunagi alvemat innet kui väga hea miinusega või et uus kiriku diakon käib mulle närvidele, sest ta pudistab S-tähte. Pisinatuke endast, kuid need on asjad, millest ma tavaliselt valgele inimesele ei räägi.
Täna püüan talle selgitada, mis vahet on õbeda kastutamisel ja poleerimisel; kuidas ainult labasevõitu majades kastutatakse, sest nii saab kiiremini, kuid tulemus ei näe ea välja. Miss Skeeter kallutab pea ühele poole ja kortsutab otsaesist.„Aibileen, kas sa mäletad… seda Treelore’i kavatsust?”
Noogutan ja tunnen, kuis mul rinnas torgib. Ma põleks kunagi pidand sellest valge naisega rääkima.
Miss Skeeteri silmad lähvad veidi kõõrdi nagu siis, kui ta esimest korda tualettruumi teema üles võttis. „Ma olen selle peale mõelnud. Tahtsin sinuga rääkida… „
Kuid enne kui ta jõuab lõpetada, tuleb miss Leefolt kööki ja tabab pisitüdruku minu kammiga mu kotis mängimas ja ütleb, et võib-olla peaks Mae Mobley täna varakult vannis ära käima. Jätan miss Skeeteriga ead aega ja lähen keeran vee jooksma.
Pärast seda kui veetsin terve aasta seda kartes, saabus lõpuks kaheksas november. Arvan, et magasin eelmisel ööl vaid kaks tundi. Ärkan koidikul ja asetan Community kohvi pliidi peale. Selg teeb valu, kui kummardun sukki jalga tõmbama. Enne kui uksest välja saan, eliseb telefon.
„Lihtsalt kontrollin. Magasid?”
„Magasin küll.”
„Toon sulle täna karamellkooki. Ja ma ei taha, et sa midagi muud teeksid, kui istuksid köögis ja pistaksid terve koogi õhtusöögiks nahka.” Püüan naerda, kuid sellest ei tule midagi välja. Ütlen Minnyle tänusõnad.
Kolm aastat tagasi täna suri Treelore.Kuid miss Leefolti nõuete kohaselt on täna ikkagi põrandate küürimise päev. Kahe nädala pärast on tänupühad ja mul on palju tegemist, et selleks valmistuda. Küürin terve ommiku ja kella kaheteistkümneste uudiste ajal. Jään oma juttude kuulamisest ilma, sest daamidel söögitoas on eategevusalane koosolek ja mul põle lubatud televiisorit mängima panna, kui ruumis on seltskond. Ja sellest põle miskit. Mu musklid surisevad väsimusest, kuid ma ei taha pausi pidada.
Kella nelja paiku tuleb miss Skeeter kööki.Enne kui ta saab isegi tere öelda, tormab miss Leefolt tema kannul sisse.„Aibileen, just praegu sain teada, et miss Fredericks tuleb homme Greenwoodist siia ja jääb tänupühade ajaks meile. Tahan, et hõbeserviis saaks läikima hõõrutud ja kõik külaliste käterätid pestud. Homme annan sulle nimekirja muude tööde kohta.”
Miss Leefolt vangutab miss Skeeteri ees pead, nagu tal oleks kõige raskem elu siin linnas, ja läheb välja. Mina teen oma asju edasi ja toon söögitoast õbeserviisi. Taevake, olen juba praegast väsind ja pean olema valmis järgmisel laupäevaõhtul eategevuse eaks töötama. Minny ei tule. Ta on irmul, et kohtub seal miss Hillyga.
Miss Skeeter ootab mind ikka veel köögis, kui sisse tulen.Tal on käes miss Myrna kiri.
„Teil on puhastamise kohta küsimus?” ohkan. „Laske tulla.”
„Tegelikult mitte. Ma lihtsalt… Ma tahtsin küsida… paar päeva tagasi…”
Võtan sortsu Pine-Ola kreemi ja hakkan seda lauaõbedale õõruma, käin lapiga üle roosimustri, anuma noka ja käepideme. Jumal, palun tee nii, et omne päev tuleks rutem. Mul põle jõudu auale minna. Ma ei suuda, see on mulle liig…
„Aibileen? Kas sinuga on kõik korras?”
Peatun, vaatan üles. Saan aru, et miss Skeeter on minuga kõik see aeg rääkind.
„Vabandust, ma lihtsalt… mõtlesin siin ühe asja peale.”
„Sa paistsid väga kurb.”
„Miss Skeeter.” Tunnen, kuidas pisarad tungivad silmadesse, sest kolm aastat ei ole piisavalt pikk aeg. Sada aastat poleks ka piisavalt pikk aeg. „Ega teil selle vastu poleks, kui ma teid nende küsimustega
