tundi ja ta võtab mu tasust maha. Ta avab suu, nagu tahaks protestida, ja mina sosistan oma vale, oksendasin, ja ta ütleb mine. Sest peale omaenda ema ei karda miss Leefolt midagi rohkem kui neegrite aigusi.
„Hästi siis. Olen 30 minuti pärast tagasi. Tulen siit läbi täpselt 9.45,” ütleb miss Leefolt sõiduauto aknast. Miss Leefolt laseb mind maha Jitney 14 juures, et ostaksin kõike, mida meil veel homseks tänupühaks vaja läheb.
„Võta sa kindlasti ikka kviitung ka,” ütleb miss Fredericks, miss Leefolti kitsipungast vana ema. Nad on kõik kolmekesi esimesel istmel, Mae Mobley on keskele surutud ja näeb nii õnnetu välja – võiks arvata, et ta läheb teetanuse süsti saama. Vaene tüdruk. Sel korral arvatakse miss Fredericksi kaheks nädalaks jäävat.
„Ära siis unusta kalkunit,”ütleb miss Leefolt.„Ja kahte purki jõhvikakastet.”
Naeratan. Olen valgete tänupühadeks toitu valmistand ju kõigest sellest ajast peale, mil Calvin Coolidge veel president oli.
„Jäta nihelemine, Mae Mobley, või ma näpistan sind,” sähvab miss Fredericks.
„Miss Leefolt, lubage mul ta kauplusesse kaasa võtta. Ta aitab mul sisseoste teha.”
Miss Fredericks on valmis protestima, ent miss Leefolt ütleb: „Võta,” ja enne kui arugi saan, on pisitüdruk vingerdanud üle miss Fredericksi süle ja ronib auto aknast välja minu kätele, nagu oleksin päästja jumal. Tõmban ta puusa peale üles ja nemad sõidavad mööda Fortificationi tänavat edasi, ja pisitüdruk ja mina itsitame nagu kaks kooliplikat.
Lükkan metallukse lahti, võtan käru ja asetan Mae Mobley ette istuma, pistan tal jalad aukudest läbi. Niikaua kui mul on valge vorm seljas, on mul lubatud selles Jitney poes sisseoste teha. Tunnen puudust vanadest aegadest, mil lihtsalt kõndisid välja Fortificationi tänavale ja seal olid talunikud oma ratastel kärudega, hõikumas: „Magusad kartulid, aedoad, okra… Värske koor, apupiim, kollane juust, munad… ” Kuid Jitney polegi nii hull. Vähemalt on neil ea konditsioneer.
„No nii, pisitüdruk, vaatame järele, mida meil siis vaja läheb.”
Toidukaupade osakonnas valin välja kuus maguskartulit, kolm peotäit aedube. Suitsutatud singikamaka saan lihakaupmehe käest. Kauplus on eredasti valgustatud, kaup korralikult paigutatud. Ei sarnane sugugi värviliste jaoks mõeldud Piggly Wigglyga, kus põrandal on saepuru. Enamasti on ostjaiks valged daamid, juuksed juba omseks ära sätitud ja lakitud. Neli või viis teenijannat teeb ka sisseoste, kõigil vormid seljas.
„Punane värk?” ütleb Mae Mobley ja ma lasen tal hoida jõhvikapurki. Ta naeratab sellele, nagu oleks tegu vana sõbraga. Talle meeldib punane värk. Kuivainete osakonnas iivan kärusse ligi kilose soolakoti kalkuni soolamiseks. Loendan sõrmedel tunde – kümme, üksteist, kaksteist. Kui ma olen leotand kalkunit soolavees neliteist tundi, siis panen ta ämbrisse umbes kolme paiku pärastlõunal. Siis tulen miss Leefolti juurde kella viieks omme ommikul ja küpsetan kalkunit järgmised kuus tundi. Olen juba valmis saand kaks pannitäit maisileiba ja jätnud lauale seisma, et see veidi krõbedamaks läheks. Õunapirukas on küpsetamiseks valmis, oma küpsised teen ommikul.
„Oled sa homseks valmis, Aibileen?” Pöördun ja näen Franny Cootsi enda taga.Ta käib minu kirikus, töötab miss Caroline’i juures Manshipis. „Hei, armsake, vaata, mis paksud jalakesed sul on,”ütleb ta Mae Mobleyle. Mae Mobley lakub jõhvikapurki.
Franny langetab pea ja ütleb: „Kas kuulsid, mis Louvenia Browni lapselapsega täna hommikul juhtus?”
„Robertiga?” ütlen. „Sellega, kes muru niidab?”
„Ta kasutas valgete tualettruumi Pinchmani muru- ja aiakaupade poes. Ütles, et seal põlnd silti üleval. Kaks valget meest jälitasid teda ja peksid rauast rehvikangiga.”
Oo ei. Mitte Robert. „Ta… kas ta…?”
Franny raputab pead. „Nad ei tea. Ta on haiglas. Kuulsin, et ta jäi pimedaks.”
„Jumal küll, ei!” Sulen silmad. Louvenia, ta on kõige puhtam ja parem inimene, kes olemas on. Kasvatas Robertit pärast seda, kui ta tütar suri.
„Vaene Louvenia. Ma ei tea, miks peab halba juhtuma kõikse parematele,” ütleb Franny.
Sel õhtupoolikul töötan nagu ull, akin sibulat ja sellerit, segan kastet, täidan magusad kartulid riisiga, lükin aedoad nöörile, poleerin lauaõbedat. Kuulen, et inimesed lähevad õhtu poole Louvenia Browni poole kell pool kuus, et palvetada Roberti eest, kuid selleks ajaks, mil tõstan 10kilose kalkuni soolvette, suudan vaevu käsi tõsta.
Lõpetan toidutegemise sel õhtul alles kell kuus, kaks tundi iljem kui tavaliselt. Tean, et mul ei ole jõudu Louvenia uksele koputada. Pean tegema seda omme, pärast seda kui olen kalkuni puhastamisega ühele poole saanud. Lohistan enda bussipeatusse, vaevalt suuteline silmi lahti oidma. Pööran Gessumi nurgale. Suur valge Cadillac on pargitud minu maja ette. Ja seal on miss Skeeter punases kleidis ja punastes kingades, istub mu eestrepil nagu valjuääldi.
Astun äste aeglaselt oma õuel, mõeldes, et mis siis nüüd juhtuma akkab. Miss Skeeter tõuseb püsti, hoides oma rahataskut kõvasti peos, nagu keski tahaks seda temalt ära näpata. Valged ei tule minu ümbruskonda, välja arvatud juhul, kui neil on seda või teist vaja, ja mul pole selle vastu miskit. Kogu minu päev möödub valgete inimeste eest oolitsedes. Mul põle vaja, et nad mind minu kodusse vaatama tuleks.
„Loodan, et sul pole midagi selle vastu, et ma läbi tulin,” sõnab ta. „Ma lihtsalt… ma lihtsalt ei tea, kus mujal me rääkida saaksime.”
Istun trepiastmele ja iga sõlmeke mu selgrool teeb mulle haiget. Pisitüdruk oli oma vanaema saabumise puhul nii närvis, et pissis mind täis ja lõhnast on seda ka tunda.
Tänav on tulvil rahvast, kes läheb armsa Louvenia poole Roberti eest palvetama, lapsed mängivad tänaval palli. Kõik vaatavad meie poole, mõeldes, et ju mind vist lastakse lahti.
„Hästi, ma’am,” ohkan. „Mida ma saan teie eaks teha?”
„Mul on üks mõte. Midagi, millest ma tahaksin kirjutada. Kuid mul on vaja sinu abi.”
Ingan sügavalt, sügavalt välja. Mulle meeldib miss Skeeter, aga no kuulge. Kindel see, et eelnevalt oleks pidanud elistama. Valge naise trepile poleks ta eales ilma elistamata ilmunud. Aga siia, jah, siia istutas ta end nii, nagu tal oleks täielik õigus oolimatult sisse tormata.
„Tahan sind intervjueerida.Sellest, mida tähendab teenijana töötamine.”
Üks punane pall veereb paarkümmend sentimeetrit minu õueala piirist sisse. Väike Jonesi poiss jookseb üle tänava sellele järele. Kui ta miss Skeeterit näeb, jääb ta nagu alvatult seisma. Siis korjab jooksu pealt palli ära, pöörab ringi ja sööstab minema, nagu kardaks, et miss ta kätte saab.
„Nagu miss Myrna veerg?” küsin. „Puhastamise kohta?”
„Ei, mitte nagu tema veerg. Ma räägin raamatust,” ütleb ta ja ta silmad on suured. Ta on elevil. „Lood sellest, mida tähendab valge perekonna juures töötada. Mismoodi on… noh, näiteks Elizabethi juures töötada.”
Pööran ringi ja vaatan talle otsa. See siis ongi, mida ta on püüdnud minult küsida paari viimase nädala jooksul miss Leefolti köögis. „Kas arvate, et miss Leefolt on sellega nõus? Et ma temast lugusid räägin?”
Miss Skeeteri silmad lähevad
