aus, et asju varjata, ja nii ma tean, et temagi ei tea rohkem kui mina.
Käin sel ja igal järgneval nädalal, mõnikord kaks korda nädalas Elizabethi pool Aibileeniga rääkimas. Iga kord näeb Elizabeth üha ettevaatlikum välja. Mida kauemaks ma kööki jään, seda rohkem majapidamistöid leiab Elizabeth teha enne minu äraminekut: uksenupud on vaja läikima hõõruda, külmkapi pealt on vaja tolm ära pühkida, Mae Mobley küüned vajavad lõikamist. Aibileen on minuga sõbralikult südamlik, aga närviline, seisab köögis kraanikausi juures, ei katkesta töötegemist hetkekski. Mul ei kulu palju aega, enne kui valmis saan, ja härra Golden näib veeruga rahule jäävat. Kahe esimese kirjutamine võttis mul umbes kakskümmend minutit.
Ja igal nädalal küsin Aibileenilt Constantine’i kohta. Kas ta ei saaks mulle hankida ta aadressi? Kas ta ei saa mulle rääkida midagi põhjustest, miks ta lahti lasti? Kas asi kulges suure tüliga, sest ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, et Constantine ütleks jah, proua ja jalutaks tagauksest välja? Kui ema sai tema peale mõne määrdunud lusika pärast pahaseks, siis serveeris Constantine talle nädal otsa kõrbenud röstsaia. Võin ainult ette kujutada, kuidas lahtilaskmise lugu võis kulgeda.
Ent sellel pole mingit tähtsust, sest Aibileen võtab vaid mu jutu peale õlgu kehitada ja öelda, et ta ei tea midagi.
Ühel õhtupoolikul pärast seda, kui olen Aibileenilt küsinud, kuidas lahti saada sissesööbinud mustusest vannis (ise pole ma mitte kunagi elus vannituba küürinud), saabun koju. Kõnnin puhketoast mööda. Televiisor mängib ja ma heidan sellele pilgu. Pascagoula seisab ekraanist paarikümne sentimeetri kaugusel. Kuulen sõnu Ole Miss ja ähmasel ekraanil näen kaamera ümber kogunenud valgeid mehi mustades ülikondades, higi voolamas paljastel pealagedel. Tulen lähemale ja näen neegrit, meest, umbes minuvanust, seismas valgete meeste keskel, selja taga sõjaväelased. Pilt läheb üldisele plaanile ja seal on mu vana kolledži administratsiooni hoone. Kuberner Ross Barnett seisab, käed rinnal risti, vaatab pikale neegrile otse silma sisse. Kuberneri kõrval on meie senaator Whitworth, kelle pojaga Hilly on püüdnud mulle juhuslikku kohtumist sobitada.
Vaatan telerit, nagu oleksin paigale needitud. Ent mind ei rõõmusta – ega valmista ka pettumust – uudis, et nad võivad värvilise Ole Missi õppima lasta. Olen vaid üllatunud. Ent Pascagoula hingab nii valjusti, et kuulen seda. Ta seisab täiesti liikumatult, ta ei tea, et olen tal selja taga. Roger Sticker, meie kohalik reporter, on närviline, naeratab, räägib kiiresti.„President Kennedy on kubernerile andnud korralduse teha erand James Meredithi jaoks. Kordan, Ühendriikide president…”
„Eugenia, Pascagoula! Lülitage televiisor otsemaid välja!”
Pascagoula pöörab võpatades ümber ja näeb mind ja ema. Ta tormab toast välja, silmad maas.
„Ma ei lepi sellega, Eugenia,” sosistab ema. „Ma ei luba sul neid niiviisi julgustada.”
„Julgustada? See on üleriiklik uudistesaade, ema.”
Ema krimpsutab nina. „Teil kahel on sobimatu seda koos vaadata,” ja siis vahetab ta kanalit, peatudes pärastlõunasel Lawrence Welki meelelahutussaate kordusel. „Noh, kas see pole palju parem?”
Kuumal laupäevasel päeval septembri lõpus, kui puuvillapõllud on tühjendatud, toob isa majja uue RCA värviteleviisori. Mustvalge viib ta kööki. Naerunäol ja uhkelt lülitab ta uue televiisori puhketoas seinakontakti. Jalgpallimatši ülekanne Ole Missi ja Louisiana ülikooli vahel toimuvast mängust pasundab üle terve maja kogu järelejäänud õhtupooliku.
Ema on muidugi suisa kleepunud värvipildi külge, ohhetab ja ahhetab meeskonna eredate punaste ja siniste värvitoonide üle. Tema ja isa on oma elu seadnud Rebeli jalgpalli järgi. Ema on rõivastunud hoolimata kõrvetavast kuumusest punastesse villastesse pükstesse ning isa vana Kappa Alpha korporatsiooni tekk on tooli kaunistamas. Mitte keegi ei maini James Meredithi, värvilist tudengit, kes vastu võeti.
Võtan Cadillaci ja suundun linna. Ema leiab, et on arusaamatu, miks ma ei taha vaadata, kuidas minu alma mater palli taga ajab. Kuid Elizabeth ja tema pere on Hilly pool mängu jälgimas, nii et Aibileen teeb üksi tööd. Loodan, et Aibileeniga on kergem, kui Elizabethi kohal pole. Tegelikult loodan ma, et ta räägiks mulle midagi, midagigi, Constantine’ist.
Aibileen laseb mu sisse ja ma järgnen talle kööki.Tundub, et Elizabethi tühjas majas tunneb ta end vaid veidi vabamalt. Ta silmitseb köögilauda, nagu tahaks istuda. Kui palun tal seda teha, vastab ta: „Ei, mul on hea, teie istuge.” Ta võtab kraanikausis olevast potist tomati ja hakkab seda noaga koorima.
Nii ma siis nõjatun vastu lauda ja toon kuuldavale kõige viimase segadusseajava küsimuse: kuidas hoida, et koer ei pääseks majast väljas olevatesse prügikastidesse. Sest teie laisk mees unustab selle õigel prügiauto päeval välja tõsta. Sest ta kaanib kogu aeg seda neetud õlut.
„Lihtsalt valage veidi pneumooniat prügikasti. Koerad ei vaata isegi enam nende poole.” Panen selle kirja, parandades selle sõna ammoniaagiks ja võtan välja järgmise kirja. Kui üles vaatan, siis Aibileen nagu naerataks mulle.
„Ma ei taha öelda midagi lugupidamatut, miss Skeeter, aga… kas põle pisut imelik, et teie olete uus miss Myrna, kui te majapidamisest mitte kui midagist ei tea?”
Ta ei ütle seda nagu ema kuu aega tagasi. Leian end naermas ja räägin talle sellest, mida ma pole kellelegi usaldanud – telefonikõnedest ja eluloost, mis ma Harper & Row kirjastusele saatsin. Et tahan saada kirjanikuks. Elaine Steinilt saadud nõuandest. Hea on kellelegi sellest rääkida.
Aibileen noogutab, pöörates nuga pehme punase tomati ümber. „Minu poeg Treelore, talle meeldis ka kirjutada.”
„Ma ei teadnudki, et sul on poeg.”
„Ta on surnd. Nüüd juba kaks aastat.”
„Oi, mul on nii kahju,” ütlen, ja momendiks on köögis kuulda vaid preester Greeni ja tomatinahkade pehmet potsatust kraanikaussi.
„Sai alati inglise keele kontrolltöödes ainult A-sid. Siis iljem, kui ta juba suur oli, valis omale kirjutusmasina ja hakkas mingi idee kallal tööle.” Ta vormiriietuse nööpnõelaga kinnitatud õlakud vajuvad kühmu. „Ütles, et kirjutab ise raamatu.”
„Mis tal plaanis oli?” küsin. „Kui sa muidugi sellest rääkida tahad…”
Aibileen ei ütle tükk aega mitte midagi. Muudkui aina koorib tomateid. „Ta luges seda raamatut „Nähtamatu mees”. Kui läbi sai, siis ütles, et akkab kirjutama sellest, mida tähendab olla värviline, kes töötab Mississippis valgete eaks.”
Vaatan eemale, teades, et siinkohal katkestaks mu ema selle jutuajamise. Siinkohal ta naerataks ja muudaks teemat, võttes käsile hõbeserviisi läike või valge riisi hinna.
„Ma lugesin ise ka „Nähtamatut meest”, siis kui ta läbi sai. See meeldis mulle tõeste,” ütleb Aibileen.
Noogutan, ehkki ei ole seda raamatut kunagi lugenud. Ma polnud varem selle pealegi tulnud, et Aibileen raamatuid loeb.
„Ta kirjutas peaaegu viiskümmend lehekülge,” ütleb ta. „Lasksin ta tüdrukul Francesel need alles oida.”
Aibileen lakkab koorimast. Näen, kuidas ta kõri liigub, kui ta neelatab. „Palun ärge rääkige kellelegi, et ta tahtis kirjutada oma valgest ülemusest,” ütleb ta nüüd, tasasemalt. Ta hammustab huulde ja mind hämmastab, et ta ikka veel kardab oma poja pärast. Ehkki poeg on surnud, on emainstinkt ta pärast hirmu tunda endiselt alles.
„See
