võiksid sa mõnda kirja lugeda ja… aidata mind vastamisel. Teatud aja pärast jõuan ehk ise ka nii kaugele ja… „ Ma katkestan. Pole võimalik, et oleksin kunagi võimeline puhastamisse puutuvatele küsimustele ise vastama. Ausalt, mul pole kavatsust õppida, kuidas puhastamine käib. „Tundub ebaõiglane, kas pole, et mina võtan sinu vastused ja toimin, nagu oleksid need minu enda omad. Või siis tegelikult miss Myrna vastused,” ohkan.
Aibileen raputab pead. „Mul põle selle vastu miskit. Ainult põle kindel, kas miss Leefolt sellega nõus on.”
„Ta ütles, et võib küll.”
„Minu arilike töötundide ajal?”
Noogutan, ja mulle tuleb meelde Elizabethi hääles kõlanud omanikunoot.
„Siis on äste.” Aibileen kehitab õlgu. Ta vaatab kraanikausi kohal olevale kellale. „Arvatavasti tuleb mul jutt pooleli jätta, kui Mae Mobley ülesse tõuseb.”
„Kas istuksime siia?” osutan köögilauale.
Aibileen heidab pilgu pöörduksele. „Teie istuge, mul on seistes hää küll.” Eilse õhtu veetsin miss Myrna möödunud viie aasta jooksul kirjutatud artikleid lugedes, kuid mul pole veel olnud aega vastamata kirju välja sorteerida. Sean korda klammerdatud paberid, pliiats on mul käes. „Siin on üks kiri Rankini maakonnast… Kallis miss Myrna,” loen, „kuidas eemaldada rõngaid mu paksu räpase mehe särgikraelt, kui ta on selline siga… ja higistab ka sea moodi…”
Suurepärane. Veerg puhastamisest ja inimsuhetest. Kaks sellist asja, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi.
„Kummast ta lahti tahab saada, rõngastest või mehest?” küsib Aibileen.
Põrnitsen paberit. Mina ei oskaks teda kummaski küsimuses juhendada.
„Öelge talle, et äädikas ja Pine-Soli leotusvahend. Siis lasku seda vähekese päikese käes settida.”
Kirjutan kiiresti üles. „Kui kaua päikese käes?”
„Umbes tund. Lasku see ära kuivada.”
Tõmban välja järgmise kirja ja Aibileen vastab sellele sama kiiresti. Pärast nelja või viit kirja hingan kergendatult.
„Tänan sind, Aibileen. Sul pole aimugi, kui palju sellest abi on.”
„Põle mingi vaev. Senikaua kui miss Leefolt mind ei vaja.”
Korjan oma paberid kokku ja rüüpan viimase lonksu kokat, lubades endale viivukese puhkust, enne kui lähen artiklit kirjutama. Aibileen nopib kotist rohelisi sõnajalakasvusid, toas on vaikne, ainult raadio mängib vaikselt, jälle preester Green.
„Kuidas sa Constantine’i teadsid? Kas te olete sugulased?”
„Me olime… samas kirikus.” Aibileen vahetab kraanikausi ees jalga.
Minus tekib juba tuttav solvumus. „Ta ei jätnud isegi oma aadressi. Ma lihtsalt… ma ei suuda uskuda, et ta võis niimoodi lahkuda. »
Aibileen hoiab silmad maas. Ta näib kasvusid väga tähelepanelikult uurivat. „Ei, ma olen päris kindel, et tal lasti ära minna.”
„Ei, ema ütles, et ta läks ise. Juba aprillis. Läks Chicagosse oma pere juurde.”
Aibileen võtab uue võrse, hakkab selle pikka vart ja krussis rohelist otsa pesema. „Ei, proua,” ütleb ta pärast vaikust.
Mul kulub mõni sekund, et taibata, millest me räägime.
„Aibileen,” sõnan, püüdes talle silma vaadata, „kas sa tõesti arvad, et Constantine lasti lahti?”
Kuid Aibileeni nägu ei ütle enam mitte kui midagi. „Ilmselt mäletan valesti,” ütleb ta ja ma saan aru, et ta mõtleb, et on valgele naisele liialt suud paotanud.
Kuuleme Mae Mobleyt hüüdmas, Aibileen vabandab ja läheb pöörduksest välja. Möödub mõni sekund, enne kui mul tuleb pähe koju minna.
Kui ma kümme minutit hiljem majja sisenen, istub ema köögilaua taga ja loeb.
„Ema,” ütlen, surudes märkmikku rinnale, „kas sa lasid Constantine’i lahti?”
„Kas ma… mida ma tegin?” küsib ema. Kuid tean, et ta kuulis, sest ta on Ameerika Revolutsiooni Tütarde uudiskirja käest pannud. Sellelt tähelepanu röövivalt aineselt pöörab ta pilgu vaid siis, kui tegu on tõesti millegi erakordsega.
„Eugenia, ma rääkisin sulle – ta õde oli haige, niisiis läks ta põhja Chicagosse oma inimeste juurde,” ütleb ta. „Miks sa seda küsid? Kes sulle teist juttu on rääkinud?”
Mitte iialgi ei ütleks ma talle, et kuulsin seda Aibileenilt. „Kuulsin seda täna pärastlõunal. Linnas.”
„Kes küll niisugust asja räägib?” Ema silmad lugemisprillide taga tõmbuvad pilukile. „See pidi olema keegi teistest neegritest.”
„Mida sa temaga tegid, ema?”
Ema tõmbab keelega üle huulte ja heidab mulle oma bifokaalsete prillide kohalt tähelepaneliku pika pilgu. „Sa ei saa sellest aru, Eugenia. Mitte enne, kui oled ise majaabilise palganud.”
„Sa… vallandasid ta? Mille eest?”
„Sel pole tähtsust. Nüüd on see läbi ja ma ei mõtle sellele enam minutitki.”
„Ema, tema kasvatas mind. Sa räägid mulle otsekohe, mis juhtus!” Mul on vastik kuulata oma piiksuvat häält ja seda, kui lapsikult kõlavad mu nõudmised.
Ema kergitab mu hääletooni peale kulme ja võtab prillid eest. „Polnud midagi muud kui värviliste probleem. Ja rohkem ei räägi ma midagi.” Ta paneb prillid taas ette ja tõstab Revolutsiooni Tütarde lehe silmade juurde.
Värisen üle terve keha, olen nii maruvihane. Trambin trepist üles. Istun kirjutusmasina taha, hämmingus, et ema on suutnud kõrvale heita kellegi, kes on osutanud talle elus kõige suurema teene – kasvatanud üles ta lapsed, õpetanud mulle headust ja iseenesest lugupidamist. Jõllitan vastasseinas asuvat roosidega tapeeti, aasadega kardinaid, kolletuvaid fotosid, nii tuttavaid, et need tunduvad peaaegu põlastusväärsed. Constantine töötas meie perekonnas kakskümmend üheksa aastat.
Terve järgmise nädala jooksul tõuseb isa enne koitu. Ärkan veoautode mootorimürina, puuvillakorjajate lärmi ja kiirustama sundivate hõigete peale. Põllud on pruunid, krõpsuvate surnud taimevartega, millelt lehed eemaldatud, et masinad saaksid puuvillapead kätte. Saabunud on puuvillakoristuse aeg.
Puuvillakoristamise perioodil ei tee isa pausi isegi kirikusse minekuks, kuid pühapäeva õhtul pärast õhtusööki ja enne magamaminekut taban ta hämaras eesruumis. „Isa, kas sa räägid mulle, mis Constantine’iga juhtus?” küsin.
Ta on nii surmväsinud, ohkab, enne kui vastab.
„Kuidas võis ema ta vallandada, isa?”
„Mida? Kullake, Constantine läks ise ära. Sa tead ju, et su ema ei oleks teda kunagi lahti lasknud.”Ta näib pettunud, et küsin midagi niisugust.
„Kas sa tead, kuhu ta läks?
