ja hakkas koguni naeru mökitama. Takjanupukobarast sai aga kassipea. See kass limpsas keelt, otsekui näeks ta piimataldrikut. Ja üldse kõik muundus, segunes, moondus mingiks tiirlevaks karusselliks: rohus sibas väikesi rohelisi mehikesi, nad kargasid kaasa, kargasid väga kõrgele, kõrgemale kui nende endi pead. Ning siis võttis üks vana känd kätte ja vahetas kohta – ta sammus otsekui ämblik ja ta juured kompasid otsivalt maad nagu pikad koivad. Karl tundis hirmu, aga ei tundnud ka, sest midagi kurja siiski keegi nagu ei kavatsenud. Nad tahavad Karlile üht teist maailma näidata ja talle natuke ka hirmu peale ajada, midagi hullemat neil plaanis pole. Aga midagi kavatsesid nad vist siiski, õhus varitses mingi itsitav valvelolek ja ootus. Nüüd tiirutas tädi ümber Karli, ja ta tiirud jäid aina väiksemaks ja väiksemaks. Poiss tundis selgesti tädi lõhnu, need lõhnad tegid jõuetuks, tädi silmadesse aga ei võinud vaadatagi, siis hakkas kõik sassi minema. Ja nüüd tädi laulaskleski juba midagi. Imelik laul: “Õua-õua-õnga-õnga-õua-õua-õnga-õnga…” Või laulis seda Loodus läbi tädi? Karl taganes ja taganes, siis jäi talle mingi juurikas kanna taha ning ristseliti ta väntsataski. Tädi kummardus ta kohale, vajus talle peale. Karl tundis tädi keha pehmust. Aga hirmu või valu ta ei tundnud. Tädi pilk polnud enam üldsegi kuri, tema pupillid olid uskumatult suured ja tumedad – mis maailmad seal küll Karlile vastu vaatasid? Tädi hingeldas raskelt, tema imelikult magus hingeõhk segunes mulla ja sõnajalgade lõhnaga; ütlemata hellalt silitas ta poisi keha. Ja siis tundis Karl Moorits suul midagi iseäralikult, senikogematult magedat – tädi Salme Leinemann suudles teda. Või oleks õigem öelda, et musitas, aga see pidi vist olema küll see niinimetatud keelemusi. Nii või teisiti, aga aeg ja koht ja ruum läksid ühes väikeses peas täiesti sassi – see oli mingi minestuselähedane olukord, aga ka mitte päris minestus, sest kõik Karli meeled olid selles apaatiaolekus kuidagi eriti selged.
Ja siis järsku oli see kõik läbi. Tädi tõusis püsti ja seisis Karli ees, nagu poleks üldse mitte midagi juhtunud. Ta tõstis oma marjakorvi – pooltühja – kännule ja kohendas oma kleiti ning juukseid. Kui ta juukseid sättis, märkas Karl, et kleidi käealused olid higist lausa märjad. Aga muidu oli tädi Salme Leinemann – Karli uurimisobjekt – just selline nagu alati.
Ta ulatas pasuna ja aisakellad Karlile. Karl silmitses neid nõutult: kuidas ta selle imeliku inventariga koju läheb? Mis teised arvavad?
“Suska siiasamma, ehk läheb teinekord jälle tarvis,” osutas tädi põõsale.
Karl siis suskaski. Kuigi teinekord… jah, seda teist korda ei olnud tal lähemal ajal küll plaanis ette nähtud…
Mis siin siis õieti toimus? küsis Karl endalt.
Ja mida peab ta oma märkmeteraamatusse kirjutama? Kas seda, et nii-ja-nii-mitu tantsusammu tegi hoopis tema ise – tulevane professor ja kes teab veel mis preemiate laureaat? Aga sisimas teadis ta, et teadlase eetika saab seekord küll rikutud: ega ta või ometi kirja panna, et Salme Leinemann ilmutas tugevaid hüpnootilisi võimeid? Kuidas ta tunnistab, et tulevane hingearst Karl Moorits paindus selle eide – jah, ta mõtles vihaga just “eide” – tahtmise alla. Kuidas ta küll tulevikus üldse oma patsientide ette astuda võib, kui peab kartma, et ehk hakkab mõni neist jälle mingit “õua-õua-õnga-õnga-tantsu” kargama?
Karl pidas tükk aega aru ja jõudis karmilt eitavale otsusele: Kolumbus pani ju muna otsale püsti seisma, ega tema kehvem ole. Ja mis sellest järeldub? Sellest järeldub, et kui keegi üldse kedagi psüühiliselt mõjutas, siis ikka tema Salmet! Ning prantslane Coué oli Karlile toeks. See mees, autosugestiooni isa, väitis, et “igal mõttel on kalduvus teostuda” – küllap Karl viis ennast ise autosugestiooni seisundisse, ja seisund oli sedavõrd võimas, et kiirgas oma jõudu ka Salmele. Tantsu oodati, ja tants ka tuli! Mis sest, et nagu teistpidi.
Jah, nii võis ju arutleda küll, kuid samas teadis ta ka, et see kõik on siiski üks enesepettus.
Ning siis poiss naeratas. Naeratas oma elu esimese eneseiroonilise naeratuse. Kah mul asi! – küllap suures teaduses juhtub veel kummalisemaidki olukordi. Ja lõppude lõpuks õnnestus tal ju kõik päris hästi: ta viis oma uurimisobjekti niivõrd endast välja, et see vaene naine ei suutnud end taltsutada.
Nad marssisid kodu poole. Karl üritas vilistama hakata, ent talle meenus too tuletõrjesarv, ning vilest ei tulnud midagi välja – keegi oleks talle nagu liiva suhu puistanud.
Tädi sammus oma raskepärasel ja uhkel kõnnakul ees, Karl lontsis järele. Ta tundis end sandisti: sina, Karl Moorits, alustasid oma suudlemiskarjääri – muidugi karjääri, sest kindlasti tuleb sul tulevikus palju suudelda; sinust saab mees, keda naised austavad, kardavad ja ihaldavad! – ühe va Salme Leinemanniga, dementia-praecox-inimesega, kes mõnikord sülitab nagu kaamel. Narr algus küll!
Korraks jõudis Karl tädi kõrvale ja silmitses teda volksamisi: tädi oli täiesti ükskõikne – uks, mis vahepeal paotus ja kust teise olemisviisi imesid kumas, oli suletud. Inglismaa oli lukku pandud ja võtit ei annagi vist parandada… See, et tädi nägu midagi ei reetnud, mingeid, ka kõige väiksemaidki üleelamisi ei väljendanud, vihastas: Kuradi Seeba kuninganna, kuradi jaanalind! Musutad teist nii, et sellel hing välja minemas, ja nüüd nagu ei mäletagi enam. Noh, muidugi võib öelda, et see musi ei loe tuhkagi – oma sugulase, ja veel topaka inimese antud, kuid ikkagi, ikkagi… Niisugused sündmused peaksid hoopis teisiti toimuma! Tõsi, iseenesest oli ju see sündmus siiski päris romantiline: metsa ürgsed soolakad lõhnad, mingid müstilised nägemused, raske, salapärastest tungidest sassiläinud naisterahvaihu…
Jah, aga lõppude lõpuks on ju mees tema, Karl, ning temal peaks olema õigus valida, keda ta suudleb ja keda mitte. Ei, selle kõige eest saab veel kätte makstud!
Aga asjalood arenesid tõepoolest nii, et teatud kättemaksu ja selle magusust oli Karl Mooritsal ette nähtud maitsta, ja veel üsna peatselt.
Nimelt jäi tädi Salme, Karli uurimisobjekt nr. 1, äkki seisma nagu post. Ja kui Karl temast mööda tahtis astuda, haaras Salme tal kõvasti käest kinni:
“Ää mine!”
Tohoh! Mis siis lahti on? Miks ei peaks ta minema? Tädi sikutas Karli käest – oi, kuidas poiss ei talunud füüsilist vägivalda! – ja osutas kõrgepingeliini postile.
“Tapab maha!” sosistas tädi ja hakkas taganema, poissi jõuga kaasa tirides. No see on juba liig! Ning ägeda tõmbega kiskus tubli, vahepeal natuke häbistatud vaimuvägede kindral, kes oma esimese lahingu tulemusi küll nähtavasti kroonikas vassima peab, end lahti. Mis see tädi küll pelgab? Et üks post kedagi hirmutada võiks, see käib ju üle mõistuse. Koeri ei kardeta, kuljuseid ja pasunaid, nagu selgus, kah, aga seda posti jõllitatakse võdisevi põlvi. Postikartus? Niisugusest sündroomist või luulust pole kuulda olnud. Professor Paldrock teda igatahes ei maini. Tema järgi võib karta suletud ruumi ja kõrgusi (äkki hüppan alla?), peeglit võib karta ja üle tühja platsi minna võib karta. Aga posti?! Ja siis märkaski poiss, et kõrgepingeliinile oli kinnitatud plekilatakas, mis kuulutas: “Ära roni! Tapab!” Seda, kas tädi Salme lugemisega toime tuleb, poiss päris kindlasti ei teadnud, sest raamatute vastu ei ilmutanud tädi kunagi küll vähimatki huvi. Ent hoiatussildil ilutses, kui nii öelda võib, suur must kolp, kaks ristatud sääreluud all. Must kolp välgutas valgeid silmakoopaid, ja risti läbi selle hauasümboolika kärtsatas veel ka üks vägev välk. Jaa, sihuke pilt võis küll hirmu peale ajada.
Kättemaksuhetk oli käes. Paari hüppega oli Karl posti juures ja tõstis käe, et seda keelust hoolimata puudutada. Tädi Salme karjatas, astus sammukese lähemale, aga rohkem ei julgenud. Igale on elu armas, ka hullule. Aga see, et sa siiski lähemale ei tule, pole sinust ilus, tädi, need koerad, keda Pavlov kondiga meelitas, et seejärel nende süljetilku kokku lugeda, oleksid suurele vene õpetlasele siiski hädas appi tõtanud, ja kui vaja, kas või oma elu ohverdanud.
“Ää
