järsku unisena tundma.
“Seda ei tohi olla!” mõtles ta. “Ma… ma baseerun tõe ja elu tundmise kindlatel alustel…” Seda ta koguni pomises, sest asi läks üha kummalisemaks: ta laud lausa kleepusid kokku. Ja see, mida ta suure pingutusega nägema pidi, oli veel üpris imelik: Salme piiluv silm hakkas imelikult särama ja värvi muutma. Ning seejärel näis Karlile, et too viirastuslik silm aina paisub, kipub pealuust välja tungima nagu täispuhutav põis.
“Doktor Kirschenberg soovitas vaimuhaigetega mitte katseid teha – tulemused võivad olla ootamatud…” meenus talle nagu läbi hämu raamatuõpetus, kuid oli juba hilja: tädi silm hakkas tiirlema nagu tõllaratas ning Karl ei suutnud isegi tõusta, et toast pageda.
“Karl Moorits, teite rahu on väga suur. Teite silmad tahavad vägisi kinni vajuda,” kuulis ta tädi sõnu, ja täiesti ootamatult ka enda vastust:
“Einoh, miks nad siis ei taha…”
Kas ta ütles seda tõesti ise?
Ja seejärel sulgusidki Karl Mooritsa, tulevase vaimuvägede kindrali silmad… Jäi ainult mäluauk.
Kui ta ärkas, nägi ta tädi Salmet ahnelt karamellkomme lutsimas. Kust ta need sai? Tädi oli lahke ka Karlile kommi pakkuma. Ning Karl lihtsalt pidi kompveki vastu võtma ja suhu pistma. Mis imelik lugu see küll on?
“Kust… sa… need… kommid… said?” Nüüd matkis Karl Moorits tahtmatult tädi venivat sõnavormimise viisi.
“Eks sa isi tõid.”
“Mina?”
“Sina, ea poiss, jah…”
Nüüd ehmatas Karl Moorits end päris ärkvele. Talle meenus esialgu plaanitud proov välja selgitada, et kas tädi ka posthüpnootilisi käske vastu võtab. Vilunud hüpnotiseerijal pidi ju selline võim olema. Ent kui tädi silm nii veidralt paisuma hakkas, läks see soov meelest… Tuleb nii välja, et ta ise vanaema köögikapist kommid siia tõi! Jama! Sigadus! Kas tõesti käis tädi, poolearuga inimese võim temast üle. Nii üle, et Karli soov, ja veel väljaütlematagi soov, nagu bumerang tagasi lendas?! Ei! Seda ei tohtinud olla! Egas ometi tädi Salme Leinemann silmagümnastikat treeninud ole… Õigus, oi kui õigus oli doktor Kirschenbergil, et hulle hüpnotiseerida ei tasu… Need katsed ei näitavat midagi.
“Seda asja me veel vaatame!” pomises virge ja nüüd juba vihane Karl, haaras tädi käest kommituutu ja tormas saalist minema.
“Eks me või vaadata küll,” kajasid talle tädi rahumeelsed sõnad järele.
Karl poleks olnud Karl, kui ta selle tobeda, mõistusevastase, nurjaläinud katsega oleks leppinud. Järgmisel õhtupoolikul oli ta jälle platsis. Ja ka ülejärgmisel. Kuid enam midagi taolist ei juhtunud. Tädi silmad ei mänginud imevempe, ta haigutas, ta kaotas asja vastu huvi. Karl võis talle otsa vahtida küll, kuid Salme aina naeratas, oli rahulik nagu Buddha.
“Dementia praecox’i all kannatavad pole hüpnotiseeritavad,” kirjutas Karl Moorits oma kaustikusse. Ta lisas veel: “Nendega võib, nagu märgib ka doktor E. Kirschenberg (vt. op. cit.)…”, kuid tõmbas seejärel pooliku lause vihaselt maha… Tühja nendega võib! – küllap olin ma lihtsalt ise unine ja küllap käis va tädi ise kommivargil.
Sellest Buddha-rahust oli tarvis tädi välja loksutada. Tuli leida õigeid vahendeid, ärritavaid mõjureid, kui väljenduda teaduslikumalt. Aga milliseid? Noh, neid ehk siiski leidub…
Karl oli märganud, et naised – peaaegu kõik – hiiri kardavad. Igatahes kviteeriti nende väikeste olevuste, kellest küll midagi halba oodata pole, tuppa ilmumist valju uih! – aih! – iga. Muuseas oli sellise reaktsiooni ägedus otseses seoses naisolendite vanusega: tüdrukud kargasid koguni toolile ja kergitasid seelikusaba; vanemad naised käitusid märksa rahulikumalt, veelgi eakamad, näiteks Karli vanaema, aga haarasid põrandaharja või ahjuroobi ning hakkasid vaest olendit ilmse tapmiskavatsusega jahtima. Pisinäriliste kartus ja naisterahva vanus olid selges sõltuvuses, ja Karl Moorits otsustas seda kunagi hiljem, kui ta targemaks saab, graafikute ja valemitega kirjeldada. Sellel noorel mehel oli üldse salaarmastus võrrandite vastu, sest kas saab ette kujutada teadust, kus neid ei kasutataks? Need pole teadused, vaid loba. Jututuba!
Igatahes tuli ka Salme Leinemanni proovida. Kord leidiski Karl sahvrist tagumist jalga pidi lõksu jäänud haledasti piiksuva hiire. Poisid hiiri ei karda, nemad sellest naistevahelisest kokkuleppest osa ei võta, ja otsemaid päästeti hiir lõksust ning seoti tema tagumised jalad nöörijupiga kokku.
Tädi Salme lamaskles oma laias leentoolis nagu ikka ja tukkus, nagu kah enamasti ikka. Vargsi hiilis nüüd Karl tädi juurde ja poetas talle hiire põllesoppi. Mis saab? Piiksuv, kinniseotud, natuke verine hiir põllerüpes – noh, üks keskmine kiljatus peaks varsti kostma…
Ei midagi sellist! Tädi ärkas, märkas hiirt ja oli viivukese nõutu. Siis aga ei kiljatanud, vaid võttis vigastatud looma õrnalt pihkude vahele ja tõstis koguni suu juurde. Midagi arusaamatut pobises tädi Salme, see tundus hellutsev pobin olevat, ja tädi silmad olid märjad. Seejärel pusis ta tükk aega paela kallal, millega poiss küllalt halastamatult hiire jalad oli kokku sidunud. Lõpuks oli hiir vaba. Veel korraks tõstis Salme hiirekese suu juurde ja lasi ta seejärel põrandale. Üsna vilkalt lipsas hiir kapi alla.
Karl oli maruvihane. Ta paiskas poolpaokil ukse pärani, tormas tädi juurde ja süüdistas teda ägedalt:
“Hiir on kahjulik loom. Hiired närivad saiad ära. Hiired sittavad riiulid täis! Kuidas sa tohtisid ta lahti lasta?!”
Tädi vaikis nagu tavaliselt, aga tal oli kuri pilk. Väga ja väga sünge pilk. Ilmselt taipas ta kohe, kes see siduja oli. Salme käsi tõusis ähvardavalt, Salme viibutas hoiatavalt sõrme. Ning mis ta siis tegi? Ta sülitas. Lärtsti! sülitas ta Karli suunas, ja vaid viimasel hetkel sai poiss kõrvale hüpata… Hiljem kuulis Karl Moorits, et ka kaamelid väljendavat sel moel oma nördimust – nii et tädil oli siis kaameli sündroom.
Katse hiirega oli nurja läinud. Aga kas ikka oli? Kuigi tädi Salme peatselt pärast oma kõrbeelajapärast reaktsiooni taas apaatiasse vajus, oli ta korraks siiski tasakaalust välja viidud. Kaustikusse sai igatahes midagi kirja panna. Ent katset rotiga ei tasunud siiski ette võtta. Ohtlik ka. Ja peale sülitamise oli sedagi karta, et taolised eksperimendid võivad Karli suhted tädiga hoopis ära rikkuda; kui kindrali ainus sõdur deserteerib või mässu tõstab, siis pole kindralgi enam kindral. Aga millekski kindralitaoliseks Karl Moorits end siiski pidas, veel rohkemakski, sest tema silmis oli üks tavaline kindral tühipaljas püssimeeste pealik, kelle võimu tagab hierarhiaredel, mingid labased lampassid ja muidugi ka truud ning relvastatud alamad. Ent hingearst, peenemalt psühhiaater, peab suutma inimesi juhtida ainuüksi vaimujõuga. Vai-mu-jõu-ga!
Tädi Salme Leinemanni emotsioonid olid aga üsna lühikese kestvusega. Kui poiss järgmisel hommikul teda argselt uksel tervitas, naeratas tädi oma tavanaeratust. Ta lalises tasa ja mugis aedmaasikaid. Nähtavasti oli mõtet jätkata meeldivamate eksperimentidega. Niinimetatud positiivsete emotsioonide esilekutsumine oli märksa lihtsam. Iseäranis suurt lusti pakkusid tädile riimistatud sõnasepitsused, nii-öelda funktsionaalne folkloor – need lugemised, mis kanti ette mitmete mängude alustamisel.
Tolgi hommikul, kui tädi maasikaid maiustas, roosad nired suunurkadest voolamas, otsustas Karl heade suhete taastamiseks taolist repertuaari proovida.
“Entel-tentel…” alustas poiss, ja ennäe! – tädi nägu elustus. Ta noogutas hoogsalt, et innustada noort sugulast jätkama. Ja heledal lapsehäälel kajaski üle toa:
Entel-tentel
