juhtumisi otsisin sind. Su isa lihtsalt palus mul sind Bamfordi, koolibussi peale sõidutada.”
Katie põrnitses kasvava vimmaga enda ees seisvat saledat kogu. „Miks issi ei saa mind viia?” nõudis ta sõjakalt.
„Tal on tähtsaid telefonikõnesid. Tal on kiire päev. Muuseas, ka minul on kiire! Nii et mida iganes sul koolis vaja on, korja see kokku ja tee kähku, eks!”
Tüdruku silmad lõkendasid ja ta heitis oma punakaspruunid juuksed väljakutsuva liigutusega tagasi. Ta ütles väga selgelt: „Te ei meeldi mulle, Marla!”
Isa isiklik assistent ohkas. „Kui sa natuke vanemaks saad, kullake, avastad sa, et pool sellest viletsast maailmast vihkab teist poolt. Me peame lihtsalt kuidagimoodi läbi saama.”
„Ma ei pea teiega läbi saama!”
Marla vaikis, punased huuled kokku pigistatud. Siis raputas ta pead. „Sa oled üks ärahellitatud jõnglane, kas tead. Mina isiklikult ei jõua ära oodata, millal sa järgmisel aastal Pariisi lähed. Ma kohe ei teagi, kaua ma veel suudan siin sinu ja su peast segase ema vahel vastu pidada.”
„Minge siis minema!” esitas Katie talle väljakutse. „Ja teil pole mingit õigust minu emast niimoodi rääkida!”
„Sulle ei pruugi see meeldida ja küllap ei meeldi see ka sinu pühakust mammale, aga su isa vajab mind!” Teras naise hääles sundis Katie vaikima. Seda eelisseisundit ära kasutades lisas Marla: „Nii et liigume siis, eks? Mul on töö teha ja sina käid – kuipaljukest sest kasu on – suveni koolis!”
Katie keeras ringi ja marssis, pea püsti, mööda koridori minema. Marla selja taga lausus üks hääl rahulikult: „See oli teist küll inetu, proua Lewis. Ta on väga õnnetu väike tüdruk.”
Marla pööras pead ja nägi, et Prue Wilcox seisab täpselt tema kohal trepil.
„Teie arvates käitun ma temaga inetult? Seal väljas on maailm, mis ühel päeval käitub temaga veel palju inetumalt. On aeg, et ta õpiks sellega toime tulema ja saaks aru, et maailm ei hakka ümber tema keerlema, nii nagu see siin keerleb!”
Ta kõndis kärmelt Katie järel eesukse poole.
Tema selja taga pomises Prue: „Kui mul oleks aega sinu pärast muretseda, teeksin ma seda!” Oli kuulda Adeline’i kutsuvat häält. Prue pöördus, et trepist tagasi üles minna ja ohkas. „Aga mul ei ole…” Peainspektor Alan Markby, Bamfordi CID1 juhataja, istus autos ja põrnitses nördinult läbi tuuleklaasi raagus hekki, mille oksad rippusid üle jaoskonna autoparklat ääristava madala tellismüüri. Põõsasmaran. Igal kevadel pügas ja vormis ta ise seda hekki hoolikalt. Aja jooksul oli ta selle pikkust tütartaimi ümber istutades kahekordistanud, venitanud heki sama pikaks kui müür. Kogu suve vältel premeeris hekk teda oma naerunäoliste nurmenukukollaste õitega.
Aga vaata nüüd! Vaid mõni üksik leht kaunistas selle talviseid raagusid. Nende asemele oli hekk saanud kollektsiooni kartulikrõpsu- ja sigaretipakke, mis olid topitud keerdunud okste vahele. Hilisõhtused pillerkaaritajad olid surunud sinna isegi tühje õllepurke.
Selle väikese, olmelist laadi ärrituse asendas sügavam masendus, mille põhjustas hiljutine heidutav vestlus oma uue otsese ülemuse, politseiülem Norrisega. Politseiülem McVeigh, kellega ta oli alati hästi läbi saanud, oli lavalt lahkunud ja siirdunud Bournemouthi pensionipõlve pidama – et vahtida merd ja proua McVeigh’d tasapisi hulluks ajada.
Kohatäitja Norris oli hall, asjatundlik mees. Ta ei saanud mitte meeldida. Teda ei saanud omaks võtta. Ta meenutas Markbyle terasest kartoteegikappi – tugevat, praktilist, näotut ja kasulikku, taustaga kokku sobivat. Kuid kartoteegikapp – kui sa kohtled seda ettevaatamatult – võib tekitada sulle väga vastiku siniseplekilise sääre või sahtli vahele jäänud sõrme. Markby kahtlustas, et ka Norrisele ei maksaks valesti läheneda.
Norrise üks esimesi tegusid oli olnud kogu mööbli ümberpaigutamine McVeigh’ vanas kabinetis. See ajas segadusse. Markby kortsutas meenutades kulmu. Iga kord, kui ta praegusel ajal sinna sisenes, märkas ta, et tema pilk suundub pidevalt sinna, kus asjad olid ennemalt ja kus neid nüüd polnud. See ajas tal kõik sassi, kuid ta lootis, et see polnud nii mõeldud. Norrise puhul ei olnud võimalik aru saada.
Lisamõra tema rutiinis põhjustas Pearce, Markby väsimatu seersant, kes läks kursustele. Siiani ei olnud tal veel asendajat. Norris oli lubanud komandeerida mujalt osakonnast ajutise politseiametniku. Markby lootis, et ei juhtu midagi katastroofilist, enne kui uus mees välja ilmub.
Ta ohkas. Kui asjad hakkasid allamäge minema, viis ta mõtted Meredith Mitchellile, et tuju parandada. See oli nimelt üks olukord, mis oli muutunud paremuse poole. Meredith elas nüüd Bamfordis ja käis Londonis tööl. Meredithile tähendas see ajakulu ja lisavaeva, kuid Markby vaatas sellele ainult läbinisti iseka rõõmutundega. Vahest nüüd, kus Meredith oli alaliselt siin ja nad võisid teineteist natuke rohkem näha, saab nende suhe, mis seni kaootiliselt ringi triivis, veidigi püsivama põhja alla. Ta hakkas nüüd arutlema, kas Meredith tahaks sel nädalavahetusel sõita mõnda ilusasse paika, kui ilm lubab, või nõuab ta oma köögi värvimist.
Praegusel ajal – sestpeale kui ta ostis tolle ridaelamu otsmise, raamas maja – oli tal peal isetegemise maania. Ükskõik, millal Markby teda ka vaatama läks, oli Meredith redeli otsas või roomas haamri ja suutäie naeltega mööda põrandat ringi. Enne, kui mees arugi sai, kraapiski ta juba tagumises magamistoas iidvana tapeeti maha või võttis põrandalaudu üles.
Markby sundis ennast virgeks, väljus autost ja lukustas ukse. Jaoskonna poole pöördudes kuulis ta end hüütavat.
„Vabandage! Teie seal! Vabandage!”
Mingi kogu tuli pikkade sammudega üle parkimisplatsi tema poole. Markby oletas, et see on naisterahvas, kuid oli raske kindlalt öelda. Kogul oli silmini pähe tõmmatud kootud kaabu ning kaela ja näo alumise osa ümber oli mähitud villane sall. Sellest allpool oli vateeritud mantel, paksud puuvillased dressipüksid ja karusnahkse äärisega saapad. Üks käpikus käsi pigistas peos jalutusrihma, mille otsas kargles väike karvane koer, kes oli – nagu tema omanikki – hästi sisse pakitud, seljas šotiruuduline vammus. Teine käpik andis Markbyle ägedalt žestikuleerides märku oodata.
Uustulnuk jäi puhkides seisma. „Kas te olete politseinik?” Hääl oli sallikihtide tõttu ebaselge, kõrguse järgi kontraalt, kuid vaieldamatult naiselik.
„Jah, proua!” ütles Markby viisakalt.
Naine tõmbas salli suu eest. Ta oli näost punane ja tema ülahuult kaunistasid väikesed vuntsid. Tema vanust oli raske ära arvata, võib-olla kusagil kuuekümne ringis.
„Ma olen preili Rissington,” teatas naine. Ta haaras sülle väikese koera, kes jäi tema käsivarrele istuma, roosa keel ripnemas. „Ja see on Tiiger!”
Koera säravad nööpsilmad ja tema omaniku pungitavad sinisilmad kinnitasid Markbyle äraootava pilgu. Ta naeratas neile mõlemale. Igas väikelinnas on oma preili Rissingtonid. Tavaliselt on nad ammu surnud vikaari, kohaliku arsti või pensionil koloneli tütred. Mitte kellelegi ei tuleks pähegi kutsuda neid familiaarselt eesnime pidi. Nad jäid „preiliks” kuni surmani. See oli sümbol – mitte märk nende vallalisest staatusest, vaid nende vanamoodsast, keskklassile omasest kasvatusest.
Missugust vastust Markbylt ka oodati, ilmselt ei olnud ta seda andnud. Pingutuseta võttis preili tema juhtimise enda peale.
„Kuulge!” ütles ta energiliselt. „Te
