style="font-size:15px;"> „Ma pean oma rinna pärast ettevaatlik olema,” informeeris preili Rissington Markbyt vastuvaidlemist mittelubaval moel. „Tiiger külmetub ka üsna kergesti. Sellise külma ilmaga teeme ainult ühe tubli pika jalutuskäigu päevas, kaunis varakult, enne kui liiga palju inimesi liikvele asub. Täna me kõndisime ümber palliplatsi. Aga kui ma ta rihma otsast lahti lasin, jooksis ta minema. Ta võib kaunis üleannetu olla. Ma pidin teda taga ajama. Ta jooksis platsi kaugemas nurgas prügi ja nõgeste taha ja hakkas haukuma. Täiesti keeldus tagasi tulemast, kui ma kutsusin! Nii et ma pidin sinna ronima ja ta kinni püüdma.” Ta pidas pausi. „Ja seal see oligi!”
„Mis seal oli, preili Rissington?”
„Laip! Ma tulingi sellest teatama.”
Markby hakkas kahtlustama, et naine on natuke rohkem kui veider ja kaldub ilmselt fantaseerima. Markby kaalutles, kuidas sellega siin kõige paremini toime tulla. „Nii et te tõepoolest nägite laipa, täielikku inimese laipa?”
„Ei, mitte tervenisti. Ainult jalgu.”
Õudsed pildid kerkisid Markby kujutlusse. „Ainult jalgu? Päris omaette? Küljest lõigatud? Oli see tükeldatud laip?”
„Ma ei tea seda! Suurem osa sellest on mingite lapikuks vajutatud pappkastide all. Ma nägin väljaulatuvaid jalgu. Minu arusaamist mööda oli ülejäänu papi all.”
„Ah nii, papi all! Vahest oli see magav hulgus?”
„Ei! Üldsegi mitte! Need olid paljad peenikesed valged jalad!” ütles naine nördinult. „Mitte pükstes ja saabastes! Igal juhul ma hüüdsin, aga ta ei vastanud ega liigutanud. Samuti ei olnud Tiigri haukumine teda seganud. Ta on surnud, ma ütlen teile!”
„Hea küll, preili Rissington! Seda et, tulede öö2 oli ainult paar nädalat tagasi ja mitmed kohalikud koolid korraldasid parima nuku tegemise võistlusi. Olete ikka kindel, et see polnud mõni minema visatud kaltsudest ja õlgedest Guy Fawkes?”
„Kulla mees!” hüüatas preili Rissington põlgusega. „Mina ja Tiiger oleksime ju kaltsunuku ära tundnud!”
„Hea küll!” Markby andis säärasele vankumatule eitusele järele. „Eks lähme siis ja heidame pilgu peale.” Preili Rissingtoni ja tema koera autosse laadimine võttis omajagu aega.
„Tal seostuvad autod loomaarsti juurde minekuga!” andis naine Tiigri protestivale klähvimisele seletuse.
Õnneks oli sõit palliplatsile lühike. Päike ei olnud veel puudega ümbritsetud külgedelt härmatist sulatanud ning ümber väljaku serva läks mustade jalajälgede ja kraapimisjälgede rida, kus hõbedane rohi oli jalge alla tallatuna kaotanud karraläike.
Tiiger hüppas autost maha nagu püssist lastud ja tema omanik sööstis välja peaaegu sama kärmesti, ise takka kiirustades: „Siitkaudu!”
„Pidage kinni!” Markby oli nüüd veendunud, et naine on peast segi ja tema lugu häiritud kujutlusvõime tagajärg, kuid ta võtab elementaarsed ettevaatusabinõud ikkagi tarvitusele. „Ärge nende jälgede peale astuge. Tulge koos minuga siitkaudu.”
„Oh, jalajäljed! Täiesti õige!” ütles preili Rissington tunnustavalt. „Ainult et Tiiger ja mina kahjuks vist rikkusime jäljed juba enne. Kuid me ju ei teadnud, eks ole?”
Nad asusid koos kärmesti teele, ruudulises vammuses Tiiger rihma otsas kõrval hüplemas. Nad suundusid väljaku kaugema nurga poole, kus prahihunnikul kasvasid külmast mustaks tõmbunud nõgesed ja umbrohi.
„Seal taga!” Preili Rissington peatus ja osutas käega, lisades äkitselt hilinenud diskreetsusega: „Kui teil midagi selle vastu pole, siis mina ja Tiiger ootame siin, kui teie vaatama lähete.”
Markby astus üksi edasi. Ta läks ringi ümber prahihunniku, tehes endale ettevaatlikult kõrge märja rohu ja ohakavarte vahel teed. Siin lehkas niiske pinnase, loomade väljaheite ja kõdunemise järele. Seal olidki vettinud papitükid, mida preili Rissington mainis. Mingisugune suur kast oli lahti lõhutud ja maha laotatud. Päike heitis siia oma kiiri, mis olid sulatanud härmatise kõikjale tungivaks niiskuseks. Papp ei olnud maas mitte siledalt, vaid käkras. Trükitud sõnad „This Way Up” olid ikka veel loetavad, kuid tigu oli neist üle roomanud ja endast hõbedase jäljerea maha jätnud.
Esimest korda tundis Markby rahutust mööda selgroogu nirena üles jooksmas. Preili Rissingtonil ei saanud ju ometi õigus olla?
„Kas leidsite?” röökis preili Rissington, keda näha polnud, teiselt poolt rämpsuhunnikut. Tiiger haukus kiledalt.
„Veel mitte! Ma näen pappi.”
„Kas ma tulen ja…”
„Ei, jääge sinna, kus te olete!”
Ta nihkus lähemale ja hüüatas siis, summutades selle kiiresti järsu hingetõmbega.
Lamades keset puruks tallatud, märgasid oblikalehti ja karedat rohtu, vedeles haletsusväärselt papitükkide all maas paar inimjalgu. Need paistsid olevat noored, vibalikud, neil puudus küps ümarus ja need olid naise jalad. Varbaküüned olid lakitud räigelt veripunaseks. Odavad kõrgekontsalised kingad olid jalast ära tulnud ja lebasid külili.
Markby kükitas maha ja kergitas sõrmeotsaga ettevaatlikult vettinud papitüki nurka.
Vaatamata kõigele oli preili Rissingtonil õigus. Tiiger oli leidnud laiba.
neli
Doktor Fuller lõugas: „Oota väheke! Ma tulen otsekohe sinu juurde!”
Markby pomises: „Hea küll!” ning põrnitses süngelt ümberringi säravaid kahhelplaate ja helkivat metalli. Hoolimata teadlikust soovist leida midagi muud, mida vaadata – või vahest ka millegi muu puudumise tõttu –, kisti ta pilk tagasi valgele lehele ja reetlikele piirjoontele selle all.
Ta sirutas käe ja pööras vastumeelselt lehe ümber. Fuller oli teinud ainult esialgse läbivaatuse ja pidi alles nüüd oma jubeda ülesandega tõsiselt pihta hakkama. Tüdruk oli väga noor. Eile õhtul, enne oma surma, võis ta värvitud huulte ja ripsmetega, kõrgekontsalistes kingades taarudes natuke vanem välja paista. Kuid praegu ei näinud ta välja enamat kui laps. Veel ebaküps keha poolel teel koolitüdrukust naiseks. Väike, nooruse ümarate kontuuridega ilus nägu. Maaling sellel näis kohatu, just nagu oleks laps ema tualettlauda rüüstanud.
Kogu sarmi, mida ta oli kiiranud elusast peast, oli hävitanud suur tume auk vasakpoolsel oimul, täis hüübinud verd, kildudeks purustatud luud ja kudet. Mingi jõud oli kolju sisse vajutanud sama efektiivselt nagu lusikas poolkõvaks keedetud muna. Kräsujuuste sassis salgud olid kleepunud haava ümber ja takerdunud tumedasse kleepuvasse ollusesse. Verd oli nirisenud mööda nägu kõrva. Vere külge oli kleepunud rohuliblesid. Fotograaf oli laibast pilte tehes asetanud kõige selle peale kanga, et teha näopilt identifitseerimise tarvis, juhuks kui keegi ei peaks ilmuma teda välja nõudma.
Kuid isegi see õudustäratav moonutus kahvatub ja muutub tähtsusetuks peatselt nendele armetutele jäänustele osaks saava lahangu põhjaliku lihunikutöö kõrval. Eri lagunemisastmetes surnukehad olid Markby elu osaks. Võikalt pekstud ja moonutatud laibad, sandistatud jäsemed, kehatükid. Inimesed, kes olid oma kodus loomulikku surma surnud ja nädalaid avastamata jäänud. Ükski neist – olgu nii jube kui tahes – ei täitnud teda sedavõrd suure vastikustundega kui puhtalt ja oskuslikult lahatud
Ingl k
