siis proua Caswelliga üsna hästi läbi?”
„Igatahes paremini kui mehega. Aga viimasel ajal on ta peaaegu sama tige kui mees. Aga muidu on ta kobe tots.” Bodicote noogutas.
Markby surus muige alla. „Kas teile pole tulnud kunagi pähe mõni temp, et Liam Caswellile tagasi teha?”
Bodicote’i silmalaud lahjade silmade kohal pilkusid kiiresti, nii et ta meenutas Markbyle – nagu paljudele teistele – kivil peesitavat roomajat. „Miks ma peaksin tegema midagi nii tobedat? Ma pole laps, et teha talle mingeid tempe! Ta on õel inimene ja kui ta peaks mu kitsi veel kividega loopima, helistan ma loomakaitsesse – vaat seda ma teen! Nemad panevad ta paika…” Bodicote kummardus ettepoole.
„Te vist armastate loomi, härra Bodicote? Te ei salli, kui neid väärkoheldakse?”
„Muidugi armastan! Ma olen terve elu mitmesuguseid loomi pidanud.” Ta pahklikud sõrmed haarasid põlvedest tugevamini kinni. „Caswell ähvardas mind, teate. Lubas oma advokaadi mulle kaela saata. Kas tal on selleks õigust?”
„Kui te lasete oma kitsedel ring hulkuda ja neile kahju tekitada, on seadused tema poolel.”
„Aga need kahjud, mida tema mulle tekitab? Minu loomadele?” tõstis Bodicote häält. Ta osutas nimetissõrmega Markby poole. „Kuidas nendega jääb, ah?”
„Te ütlesite, et ta on teie kitse ainult ühe korra kiviga visanud. Ta tunnistab seda. See oli äkiline reageering. Ta ütleb, et ei tahtnud loomale pihta visata, vaid ainult teda minema peletada. Mitte kõik inimesed pole loomadega harjunud nagu teie, härra Bodicote, eriti kitsedega.”
Nõrk puna levis üle vana mehe lõtvade kaelavoltide ta kortsus näole. Tema lõug tõmbles ja ta vesised silmad pildusid tuld. „Ah et ta ei tahtnud pihta visata? Kas tõesti? Aga siis, kui nad tahtsid loomi ära mürgitada, ah? Kui nad tahtsid mu kitsesid ära mürgitada?” Oma vihas ei pannud ta vist tähelegi, et pritsis sülge, mis nirises ta lõuale.
„Kuulge, härra Bodicote,” lausus Markby rahustavalt. „Te ei mõtle seda ju tõsiselt.”
„Ah ei mõtle või?” kähvas Bodicote ja sülg lendas igasse külge laiali. „Aga need naerid?”
Markby astus maakohale omasesse õhtusesse pimedusse ja vaatas taevasse. See oli pilvitu, kahvatu kuu oli juba tõusnud ja laotuses särasid tähed. Markby tundis kergesti ära mitmed tähtkujud. Ilmselt tuleb taas külm öö. Ta hingas kopsudesse karget värsket õhku, mis oli pärast läppunud tuba mõnus, ja astus tee suunas.
Ta nägi Meredithi autot ja tema pilk eristas selles ootava naise pea hämaraid piirjooni. Kui Markby lähenes, keris ta akna alla.
Markby jäi seisma. „Aitäh, et ootasid. Vabanda, et nii kaua läks. Kuidas sa ennast tunned?”
„Normaalselt. Mul on Sallyst kahju. Mõnikord on mul tahtmine Liamil kael kahekorra käänata. Mitte et ta ei hooliks Sallyst, kuid intelligentse mehe kohta käitub ta väga matslikult. Tema arvates on tema töö ainuke oluline asi.”
„Kas ta on alati selline olnud? Sa ju tunned teda juba aastaid, eks ole?”
„Jah. See joon on tal alati olnud, kuid vanemaks saades on see süvenenud.”
Alan toetas käe aknaservale. „Tead, ma siin mõtlesin, et kui sa oled õhtul vaba, võiksime ehk seltis õhtustada.”
Meredith jäi korraks kõhklema, võib-olla üllatas teda, et Markby mõtleb värske juhtumi kõrvalt nii ruttu millelegi muule. Markby oli sunnitud lisama vabanduse: „Saad aru, sa tunned Caswelle ja ma tahaksin sinuga nendest rääkida. Nii et ettepanek on pigem töö kui lõbu pärast.”
Nüüd läks küll nihu, mõtles Markby.
Meredith ei vastanud kohe, ent tema kõhklus oli hoopis teist laadi. „Mulle ei meeldi sõpru taga rääkida. Ja õhtusöögi kohta ei oska ma öelda. Viimasel ajal olen ma väikese söömaga.”
„Kuule, see pole tagarääkimine! Keegi tegi tapmiskatse, mis oli suunatud ilmselt Liam Caswelli vastu, ja tema naine oleks äärepealt surma saanud. Caswellist pole hetkel mingit abi. Ma pean rääkima kellegagi, kes võiks heita asjale valgust. Sa ju tead, et ma ei kuritarvita su usaldust.”
Markby teadis, et see kõlas pisut teravalt. Meredith kergitas kulme.
„Jah, ma tean. Ent kas sa ei arva, et seda tegid need loomade õiguste eest võitlejad, kes ründasid Liami laborit?”
„Ära muretse, ma uurin seda liini. Kuid mulle jäi Caswellist mulje, et ta on inimene, kellel on mitut sorti vaenlasi. Paranda mind, kui ma eksin.”
Meredith koputas sõrmedega rooli. „Ei, sa ei eksi. Aga see kõik pole nii lihtne, kui sa arvad. Kus me kohtume?”
„Kas sulle meeldivad india road? Me võiksime süüa Kashmiri juures, kus me oleme paar korda käinud. Nädala keskel on seal vaikne.”
Meredithi magu tõmbus proua Harmeri lahjat kokakunsti meenutades kokku ja mõte vürtsisest toidust tekitas siirast näljatunnet.
Ta noogutas pead. „Tore. Kas veerand kaheksa sobib?”
Markby oli juba kohal, kui Meredith veidi hiljem pärale jõudis. Restoran oli väike, selle seinu kattis punane veluurtapeet ja taustal tinises vaikne india muusika. Meredith märkas Markbyt kohe sisse astudes. Kuigi viimasest külastusest oli möödas tükk aega, tundis omanik ta kohe ära ja tervitas rõõmsalt.
Meredith istus Alani vastu ja naeratas talle pisut ebakindlalt. Läbi linna tulles oli tal olnud aega mõelda ja kõhklused temas olid uuesti maad võtnud.
Ta teadis juba ammu, et politsei ei arvesta oma töös eriti inimeste tunnetega. Tema enda tunded olid hetkel vasturääkivad. Tal oli hea meel, et Sally ei saanud tõsiselt vigastada, kuid teda kohutas, et taoline juhtum üldse aset leidis. Talle meeldis, et Alan tahab oma muresid temaga jagada, kuid ta kartis, et see võib lõppeda tüliga.
Tõde peitus selles, et kuigi Meredith armastas Alanit – ja ta armastas vaatamata sellele, et tema armastus polnud nii avameelne kui Alanil tema vastu –, oli Alan ametiasju ajades otsekui teine inimene. See teine Alan oli talle palju võõram. Oli ennegi juhtunud, et nad seisid teine teisel pool veelahet, käed välja sirutatud, kuid nende sõrmed ei puutunud kokku. Samas oli üllatav, et Alanil käsil olevad juhtumid olid Meredithi jaoks huvitavad ning ta oli nendesse sekkunud. See ajas Alanil sageli karvad turri.
Ent seekord palus Alan ise tal sekkuda. Häda seisnes selles, et rääkida talle kui ametiisikule oma sõpradest, nagu seda on Liam ja Sally, tundus Meredithile pealekaebamisena. Seega peab ta olema oma sõnadega ettevaatlik. Nüüd istus ta sirge seljaga ja vaatas Alanile asjalikult otsa.
„Nii et asjaga tegeleb siis ringkonna keskpolitsei?”
Markby kulm tõmbus kortsu. „Praegune võib olla alles esimene huupi korraldatud rünnakutest. Oletades, et see on ekstremistide kätetöö, tuleb kõigepealt nad kindlaks teha. Paljud organisatsioonid tahavad omal kombel loomi aidata. Nad üritavad jääda seaduse piiridesse, ja kui nad seda ei tee, on see avaliku korra rikkumine. Kui emotsioonid üle keevad, nad kas piketeerivad või teevad mürtsu. See satub õhtustesse uudistesse ja organisaatorid on avalikkuse tähelepanuga rahul. Politsei pole rahul, kuid see on ikkagi parem kui see, mis täna juhtus. Iga liikumine tõmbab ligi ebasoovitavaid kaasajooksjaid. Nende meetodid on räpased ja sihid ebamäärased. Kirjapommid on ühed nendest.”
