end püsti. Ta läks kamina ette ja teatas, käed selja taga: „Olgu. Ma räägin. Ent ma hoiatan, et sellest pole kasu. Ma sain anonüümkirju. Laimukirju, nagu neid nimetatakse.”
„Kas te teatasite nendest?”
„Muidugi mitte! Ma viskasin need minema.”
„Kas see ei häirinud teid? Kas te ei soovinud teada, kes need saatis?”
„Ma ju ütlesin teile!” Liam tõstis häält. „Ma pidasin seda naljaks. Olgu – haigeks naljaks, kellegi veidriku kätetööks. Ma ei võtnud neid tõsiselt.”
Nüüd oli Alanil raske viisakaks jääda. Meredith nägi seda närvilisest pilgust, mille ta enne Sally poole pöördumist Liamile heitis. „Kas teie nägite neid kirju?”
„Ei. Liam rääkis mulle nendest alles täna pärast… pärast plahvatust. Ma oleksin pidanud neid nägema, kui need toodi… tähendab ümbrikke. Aga kui ma nägingi, siis ei erinenud need millegagi tavalistest kirjadest. Suurem osa postist on Liami nimele. Ma sain alles täna teada, et osa neist olid need jubedad sõimukirjad – aga seda ma juba ütlesin. See on kohutav! Ta ei rääkinud mulle nendest, kuna ei tahtnud mind hirmutada. Aga arvestades seda, mis siin täna juhtus, oleksin ma pidanud sellest teadma. Liam ütles ka, et ta oleks pidanud kohe politseisse teatama. Et ta oleks pidanud neist mulle rääkima, kuid ei rääkinud. Ta viskas need minema.”
Markby pöördus taas Caswelli poole. Liam, kes oli pärast toolilt tõusmist käitunud üleolevalt, oli nüüd taltsam ja süngem. Ta vältis politseiülema pilku.
„Te oleksite pidanud politseid informeerima, doktor Caswell. Me oleksime saanud nende saatja kindlaks teha ja võimalik – kuigi kindel ei saa olla –, et vältida tänast õnnetust. Ma sain nii aru, et need kirjad olid seotud katseloomadega?”
„Kuulge, kas ma räägin seinale või?” kähvas Liam. „Me kasutasime umbes aasta tagasi paari jahikoera. Nendega ei juhtunud midagi! See oli aretusprogramm ja loomade eest hoolitseti hästi. Ma juba üritasin teile öelda, et me pole pärast seda katseloomi kasutanud. Ma ei saa midagi parata, kui need vaimuhaiged ei usu seda! Nad peaksid kõigepealt fakte kontrollima!”
Kui tema jutt paarist jahikoerast tekitaski Meredithis ja Markbys kahtlust, ei paistnud Liam seda märkavat.
Sally kortsutas kulmu, võpatas ja puudutas plaastrit. „Nad ei tea meist üldse midagi. Ma tahan öelda, et Liam pidi olema täna Norwichis. Ta on kodus ainult seetõttu, et olukord muutus viimasel hetkel. Nad pidid teadma Liami nime selle möödunudaastase labori ründamise ajast ja uurisid välja meie koduse aadressi, mis ajab hirmu nahka.”
„Te pidite olema Norwichis, doktor Caswell?”
„See on sõsarprojekt,” ütles Liam. „Pärast Ida-Euroopa omaga ühinemist on palju sarnaseid programme. Meil on pidevalt idablokist tulnud ülikooli lõpetanuid. Meie omad käivad seal ka. Enne Euroopas toimunud muutusi oleks taoline vahetusprogramm tähendanud lõputut bürokraatiat. Me ei saanud inimesi, keda soovisime, vaid neid, keda nemad pidasid õigeks saata. Sealsed suhtusid umbusuga neisse, keda meie sinna saatsime. Nüüd toimub otsene vahetus. See on olnud mõlemale poolele väga kasulik. Kuid sel kõigel pole antud juhtumiga mingit seost.”
„Mõistan. Tavaliselt, doktor Caswell, on taolised sõimukirjad allkirjastatud. Nad soovivad avalikkuse tähelepanu. Kas neis polnud tõepoolest midagi, mis viidanuks saatjale?”
„Ei.” Liam muutus taas ühesilbiliseks.
„Postitempel?”
„Ei mäleta. Vist Londoni oma.”
„Kas käekirjas oli midagi ebatavalist?”
„Ei. Vaadake, ma saan Londonist palju kirju.”
„Ja mis sisulised need täpsemalt olid?”
Liami häälde sigines noot, mis polnud tingitud lihtsalt halvast tujust, vaid sügavatest emotsioonidest. See värises vihast. „Nad tegid rumalaid ja mõttetud märkusi mu raamatu kohta! Ignorantne ja solvav kriitika!” Ta sõnad vaibusid pominaks.
„Raamatu?” küsis Markby.
Liam, kes kahetses ilmselt, et oli näidanud oma solvangu suurust anonüümse kriitiku peale, jätkas puiselt: „Ma tegelen praegu uuringu tulemuste korrastamisega, valmistan neid publitseerimiseks ette. Ma arvan, et sellest saab väga vajalik raamat, mis annab maailmale suure panuse antud ainese teadmiste kohta. Ma vabandan, kui see kõlab upsakalt. Aga see on tõsi.” Üle ta habemes näo libises pilge. „Külarahvas arvab, et ma kirjutan romaani!”
Markby surus sõrmeotsa vastu lõuga. „Kui paljud inimesed teavad teie raamatust? Kas te teate, kas mõni teie kolleeg on selle vastu? Ma olen kuulnud, et akadeemilised rivaalid võivad mõnikord suuri kirgi üles kütta.”
„Kui te arvate, et mõni minu akadeemilistest kolleegidest saadab mulle kadedusest lolle kirju ja plahvatavaid videokassette, siis te eksite!” röögatas Liam. Nähes oma naise hirmunud nägu, jätkas ta rahulikumalt: „Vaadake, politseiülem, ma ei taha kedagi solvata, aga see kirjapomm oli viimane piisk. Mida ma pean tegema? Ehitama barrikaadid, et ennast hullude eest kaitsta? Loobuma postist, kuna see võib plahvatada? Minema hoopis peitu ja vahetama nime? No ei! See oleks naeruväärne. Ma pean seda lihtsalt eirama. Muud ei jää üle.”
„Doktor Caswell, kahjuks pole kirjapommi võimalik eirata.”
„Jama!” käratas Liam. „Ma ei tee neile seda heameelt, et võtan nende tegevust tõsiselt!”
See mõtteavaldus võeti vastu vaikides. Lõpuks ütles Markby kindlalt: „Doktor Caswell, mina kui politseinik olen kohustatud võtma seda väga tõsiselt. Ma ei taha külvata paanikat, ent kui enamik taolisi saadetisi valmistatakse ainult adressaadi hirmutamiseks, siis kirjapomm on väga ohtlik ja võib teatud olukorras tappa.”
Sally Caswell ahmis õhku ja sosistas: „Kuidas saab keegi teha midagi nii haiget?”
Meredith võttis tal õlgade ümbert kinni ja kortsutas Alanile kulmu.
Markby võttis teate vastu. „Andke andeks, proua Caswell, aga teie, doktor Caswell…” pöördus ta uuesti Liami poole, „ei tohiks sellesse nii kergelt suhtuda.”
Liam tõmbus näost punaseks. „Ma ei suhtu kergelt. Ma tahan ainult öelda, et ma ei suuda midagi teha. Kas teie suudate?” Ta vaatas Markbyle väljakutsuvalt otsa.
„Me teeme kõik, mida vähegi suudame.” Markby vaatas väikeses toas ringi. „Jättes kõrvale teie arstiteadusalase tegevuse, kas selle kõige taga võiks olla mõni muu mõeldav põhjus? Kas teil on vaenlasi? Kas või aastatetaguseid, ükskõik millistel põhjustel?”
„Kohalikele me eriti ei meeldi,” ütles Sally nukralt. „Ma ei tea, miks. Ma ei saaks öelda, et me oleme siin eriti õnnelikud. Kahju. Mulle meeldib see maja.”
Markby ütles kaastundlikult: „Väikesesse kogukonda sulandumine võtab aega. Te peate olema kannatlikud. Küll nad lõpuks teid omaks võtavad.”
„Vana Bodicote ei võta,” ütles Liam. „Ta elab kõrvalmajas.” Liam osutas käega. „Igavene kiusukott! Laseb oma kitsed meie aeda.”
„Ega ta seda meelega tee, Liam,” kaitses Sally naabrit. „Nad söövad ennast ise hekist läbi.”
„Ta võiks
