tema, vaid abikaasa. Umbes pool tundi tagasi. Neil oli vist hommikul kodus mingi jama.”
„Jah?” See tundus kummaline, eriti siis, kui helistajaks oli Liam ja mitte Sally ise. Tavaliselt Liamit ei huvita, mis neil kodus sünnib. Ja imelik oli ka see, et Sally temale ei helistanud, kuna neil oli lõuna kokku lepitud. Ja Sally on taolistes asjades väga täpne.
„Neil seal plahvatas vist gaas või midagi,” tähendas Austin Bailey ebamääraselt. Ta põrnitses taas oma käsi. „Ma pean need puhtaks pesema. Vabanda, palun.”
„Austin!” Meredith laveeris vaskgongi, istuva jahikoera kivist kuju ja kohmaka mööblitüki vahel, kuhu pidid mahtuma Edwardiaegse pere palitud, kübarad, vihmavarjud ja jalutuskepid. „Kas gaas plahvatas? Kas keegi sai viga? Kui tugev plahvatus see oli?”
Terved majad on lekkiva gaasitorustiku süü läbi õhku lennanud.
„Keegi ei saanud viga. Nad pääsesid ehmatusega. Sally vaeseke on surmani kohkunud. Kuid ta on elus ja terve,” rahustas Austin Meredithi. „Ma küsisin Liamilt. See juhtus köögis. Liam polnud juures. Ma arvan, et nad peavad ootama, kuni gaasimehed kõik üle vaatavad.”
Austin astus Sally kontoriruumi, milleni nad just olid jõudnud, ja võttis laualt teisest paberivirnast rohelise blanketi. „Kirjuta siia oma pakkumine ja anna minu kätte – või, kui mind ei ole siis Ronnie’le või Tedile. Ei-ei! Ära seda siia jäta!” Austin tõttas millegi pakilisega tegelema.
Meredith polnud arvestanud klaaside lisahinnaga. Ta kirjutas paberile maksimumi, mida oli valmis maksma, eseme numbri, oma nime, aadressi ja telefoninumbri ning ulatas kokku volditud paberi Ronnie’le, kes oli just tagasi jõudnud. Austin ja Ted tegelesid koguka daamiga, kellel oli käes kärtsude värvidega maalitud pilt Pariisi sildadest.
„Te müüte ka maale, eks ole?” küsis potentsiaalne kaupmees.
„Põhimõtteliselt küll,” vastas Austin, silmitsedes pilti veidi jahmunult.
„Ma pean minema,” ütles Meredith Ronnie’le, kuna Austin oli hõivatud. „Kas te annaksite selle härra Baileyle? Tänan. Kas te olete kuulnud midagi sellest, mis proua Caswelliga hommikul juhtus?” Ta surus paberilehe Ronnile’le pihku.
„Gaasipliit,” ütles Ronnie, võttis rohelise lehe ja voltis selle lahti. Ta lükkas pesapallimütsi kuklasse ja hakkas lugema. Ilma mütsita ja nii lähedalt nägi ta välja umbes viiekümnene.
„Kas seda on vähe?” küsis Meredith erutatult. „Või liiga palju? Ma ei teadnud, kas tuleks jätta reservi.”
„Ei või iial teada,” ütles Ronnie. „Sõltub sellest, kas keegi teine ka neid klaase tahab. Ma arvan, et summa on sobilik.”
„Kas te olete kindel, et see oli pliit?” Asi tundus olevat tõsine.
„Või siis boiler,” ütles Ronnie.
Ted oli Austini ja koguka naise üksi jätnud. Ta ilmus nähtavale, käes pappkast, milles paistsid olevat portselankujukesed.
„Proua Caswelli juures?” küsis ta puhkides. „Vist vanniahi. See naine tõi need toolid. Kuhu me need paneme?”
Oli selge, et kui Meredith tahab teada, mis Caswellide juures hommikul juhtus, peab ta ise sinna sõitma. Ta läks ja istus autosse. Jäi ainult loota, et kõik on elus ja terved.
See polnud ei pliit ega boiler ega vanniahi.
„See oli kirjapomm!” ütles Sally Caswell sosinal.
„Püha müristus!” hüüatas Meredith ja imestas hiljem, et polnud öelnud midagi vängemat.
Ta oli kartnud hullemat. Esimene asi, mida ta majale lähenedes märkas, oli ukse ees seisev politseiauto, ja teine oli veel sissesõiduteel. Valge furgoon, mida ta pidas alguses gaasiavariiautoks, osutus kurjakuulutava nimega POMMIDE KAHJUTUKS TEGE-MISE ÜKSUSEKS. Ohutus kauguses seisis rühm külaelanikke ja sosistas omavahel.
Ehmunud Meredith tormas värava juurde, kus politseinik ta peatas. Kuid just sel hetkel ilmus uksele Liam, kes palus, et Meredith sisse lubataks.
Liamil oli põhjust teda sinna tahta. „Sally on endast väljas,” ütles ta. „Vaata, mida sa saad teha, Meredith, eks?”
Meredith leidis Sally Caswelli väikese elutoa sohvalt elektrikamina ees istumas. Vigastus laubal oli kuidagimoodi kinni plaasterdatud. Tal oli käes brändiklaas, Liam mossitas tagapool. Köögist kostis hääli ja liikumist.
„Politsei,” jätkas Sally poolsosinal. „Ja pommieksperdid. Ja kriminalistid. Kes vaid! Nad korjavad kõik purunenud jäänused kokku. Pakist endast pole suurt midagi järel. Kuid selle järgi, kuidas see plahvatas, oskavad nad vist öelda, millise lõhkeainega oli tegemist.” Ta viipas ägedalt käega. Brändi loksus klaasis.”Nad pildistavad l-lauda ja k-kööki…”
„Sally, kas sul hakkas halvem?” küsis Meredith murelikult. Ta vaatas Liami poole, kuid too tegeles süngelt iseenda probleemidega.
Sally vastas hädiselt: „Kõik on kombes, ausalt. Liam pani mulle plaastri. Verd enam ei tule. Mul vedas. Igal pool oli klaasikilde. Ma olen siiani veidi närvis ja millegipärast on mul väga külm.” Ta värises.
„See on šokist,” ütles Meredith. „Püüa rahuneda. Kas nad küsitlesid sind juba?”
„Nad üritasid. Sellest polnud kasu. Ma ei osanud neile midagi rääkida. Kõik toimus nii äkki ja ma pöörasin just enne selja, kui… Pakk nägi välja täitsa tavaline, ainult et sellel oli vaid meie perekonnanimi. Liam tegi tööd ja tal polnud aega seda avada.”
Oma nime kuuldes ütles Liam: „Ma ei tea, kuidas mul õnnestub selle möllu sees täna veel tööd teha!”
Meredith lükkas näole langenud pruuni juuksesalgu kõrva taha ja heitis Liamile vihase pilgu. Ta tundis Caswelle mitu aastat. Ajal, mil Meredith oli töötanud välisriikides Briti konsulina, oli nende tutvusse tekkinud vahe. Ent nüüd, kui ta on jäädavalt Inglismaal (kui välisministeerium ei mõtle ümber – kuigi sellest pole siiani mingit märki), jätkus nende tutvus uue hooga.
Meredithile meeldis Sally väga. Liam oli teda alati ärritanud. Tänaste sündmuste valguses veel rohkem kui tavaliselt. Isegi mööndes, et ka tema võis olla šokis, oli talle raske kaasa tunda. Tema naine oleks võinud tõsiselt viga saada. Jääda pimedaks või põletushaavadesse surra. Kuid Liam muretses ainult oma töö pärast!
„Ma palusin Liamit, et ta sulle helistaks, Meredith.” Sally hääl oli nüüd pisut kindlam. „Kuid ta unustas kogu selle segaduse juures ära. Anna andeks, et sind lõunasöögiga alt vedasin.”
„Sellest pole midagi. Ma olengi viimasel ajal isutu. Ma käisin oksjonimajas ja nägin Austinit. Tema arvates toimus siin gaasiplahvatus. Ma kartsin, et maja on rusudes.”
Sally muutus ärevaks. „Ma pean tööle minema! Homme on väljamüük.”
„Rumalus! Austin teab, et sa ei tule. Kõik on korras. Sina rahune ja puhka.”
„Me peame niikuinii siin passima,” urises Liam Caswell. „Mingi politseinik on veel tulemas, mingi ülemus. Ma kardan, et me ei pääse võmmidest nüüd mitu päeva.” Ta marssis toast välja.
„Ta raamat ei edene,” selgitas Sally. Ent Meredith märkas, et kohe pärast mehe lahkumist
