tegelikult on, vaid ainult seda, kuidas me neid endale ette kujutame, siis miks ei võiks me neid ette kujutada viisil, mis annab jõudu nii meile endile kui teistele, selle asemel et nendega endale piiranguid luua? Seda on kõige õigem teha mälu juhtimise abil – selliste kujutluspiltide loomisega, mis pidevalt tekitavad kõige võimekamaid seisundeid inimese jaoks. Iga kogemuse juures on palju asju, millele tähelepanu pöörata. Isegi kõige edukam inimene võib mõelda, et asi ei toimi, ja sattuda masendus-, frustratsiooni- või vihaseisundisse – aga ta võib ka keskenduda kõigile nendele asjadele, mis tema elus toimivad. Ükskõik kui halb olukord ka ei oleks, te võite seda ette kujutada nii, et see annaks teile jõudu.
Edukad inimesed on võimelised oma kõige võimekamat seisundit pidevalt esile kutsuma. Kas selles mitte ei peitugi edukate ja mitteedukate inimeste erinevus? Mõelgem uuesti W. Mitchellile. See, mis temaga juhtus, ei lugenud. Luges see, millise pildi ta endale juhtunust maalis. Hirmsatest põletushaavadest ja hiljem ka halvatusest hoolimata leidis ta viisi, kuidas luua endas kõiki sisemisi ressursse kasutav seisund. Miski ei ole iseenesest halb või hea. Asja väärtus oleneb sellest, kuidas me seda endale ette kujutame. Me võime seda kujutleda viisil, mis tekitab positiivse seisundi, aga võime teha ka vastupidist. Tuletage näiteks meelde mõnda hetke, kui te olete olnud eriti võimekas seisundis.
Sütel kõndimisel on see just nii. Kui ma paluksin teil selle raamatu käest panna ja üle hõõguvate süte kõndida, siis vaevalt te seda teeksite. See ei ole midagi sellist, milleks te usute end võimeline olevat ja te ei ole tõenäoliselt oma sisemisi ressursse kasutavaid tundeid ja seisundeid selle ülesandega seostanud. Nii et kui ma sellest räägin, siis tõenäoliselt te ei satu seisundisse, mis aitaks seda tegevust ellu viia.
Sütel kõndimine õpetab inimestele, kuidas muuta oma seisundeid ja käitumist nii, et see annaks neile jõudu hirmust või muudest piiravatest teguritest olenemata tegutseda ja uusi tulemusi saavutada. Sütel kõndivad inimesed on ju samad inimesed, kes enne uksest sisse astusid ja mõtlesid, et see on võimatu. Aga nad on õppinud muutma oma füüsist ja sisemisi kujutluspilte selle kohta, mida nad suudavad või ei suuda, ning seetõttu on sütel kõndimine muutunud millestki kohutavast millekski, mida nad teavad end olevat võimelised tegema. Nüüd suudavad nad end viia oma kõiki sisemisi ressursse kasutavasse seisundisse ja sellest seisundist on juba võimalik saavutada mitmeid tegevusi ja tulemusi, mida nad varem pidasid võimatuks.
Sütel kõndimine aitab inimesel oma võimete kohta uusi sisemisi kujutluspilte kujundada. Kui asi, mis tundus nii võimatu, oli ainult piirang inimese psüühikas, siis millised teised “võimatud asjad” võiksid samuti võimalikud olla? Seisundi võimsusest rääkida on muidugi üks asi. Teine asi on seda kogeda. Sütel kõndimine seda just annabki. See annab uue mudeli uskumuste ja võimaluste jaoks ning loob inimestes uue sisemiste tunnete ja seisundi seostatuse, mis teeb nende elu palju paremaks ja võimaldab neil teha rohkem, kui nad kunagi “võimalikuks” on pidanud. See näitab kindlalt, et käitumine on seisundi tulemus, sest muutes kujutluspilte kogetust võib inimene saavutada nii suure enesekindluse, et tal on võimalik efektiivselt tegutseda. Loomulikult saab seda teha erinevatel viisidel. Sütelkõndimine on lihtsalt üks põnev ja lõbus viis, mis tavaliselt ei unune.
Ihaldatud tulemuste saavutamise saladus seisneb seega oskuses luua ettekujutusi, mis tekitavad nii võimeka seisundi, et inimene saab astuda just selliseid samme, mis soovitud tulemusi annavad. Kui seda ei suudeta, siis tavaliselt kukub katse läbi. Parimal juhul on siis tegemist hädise katsetusega, mis tekitab ka samalaadse tulemuse. Kui ma ütlen teile: “Kõnnime sütel!”, siis jõuavad mu sõnade ja žestidega tekitatud ärritajad teie ajju, kus te kujundate kujutluspildi. Kui teie vaimusilma tekivad mingis hirmsas rituaalses toimingus osalevad rõngastatud ninaga pärismaalased või tuleriidal põlevad inimesed, ei ole teie seisund eriti kiita. Ning kui teis tekib kujutluspilt iseenda põlemisest, siis on teie seisund veelgi hullem.
Kui te aga kujutlete käsi plaksutavaid, tantsivaid ja üheskoos kiidulaulu laulvaid inimesi, kui te näete suurt rõõmu ja vaimustust, siis on teie seisund hoopis teine. Kui te näete kujutluspilti iseendast, kuidas te tervelt ja rõõmsameelselt üle süte kõnnite ning kui te ütlete endale: “Jah, muidugi suudan ma seda teha!”, ning liigutate oma keha nii, nagu te oleksite täiesti enesekindel, siis viivad need närvistiimulid teid seisundisse, milles te tõenäoliselt astute vajaliku sammu ja kõnnite üle süte.
Sama kehtib kõige kohta elus. Kui inimene kujutab endale ette, et asi ei toimi, siis see ka ei toimi. Kui ta aga kujutab ette, et kõik läheb hästi, siis tekitab ta sisemised ressursid, mida on vaja positiivsete tulemuste saavutamiseks vajaliku seisundi loomiseks. Ted Turner, Lee Iacocca ja W. Mitchell on teistsugused sellepärast, et nende jaoks on maailm paik, kus nad saavutavad kõik ihaldatud tulemused. Mõnikord võib muidugi juhtuda ka nii, et inimene ei jõua loodetud tulemusteni isegi oma kõige paremas seisundis, aga vastava seisundi loomine annab ikkagi suurima võimaluse kõiki oma varusid efektiivselt kasutada.
Järgmine loogiline küsimus on see, et kui sisemised kujutluspildid ja füüsis toimivad koos seisundi tekitamisel, millest käitumine tuleneb, mis on siis see, mis määrab ära mingi kindla käitumisviisi antud seisundis? Üks armastuse seisundis olev inimene kallistab, teine aga ütleb lihtsalt, et ta sind armastab. Asi on selles, et kui inimene jõuab mingisse kindlasse seisundisse, siis hakkab aju kaaluma teatud võimalikke käitumisviise. Valikute arvu määrab ära see, kui palju on inimesel maailmamudeleid. Mõni reageerib vihaseisundis ainult ühe peamise mudeli järgi ning paiskab oma viha välja samamoodi nagu tema vanemad kunagi varem. Aga võib ka juhtuda, et ta lihtsalt katsetas midagi ja kuna see andis soovitud tulemuse, siis sai sellest salvestatud mälestus, kuidas ka tulevikus reageerida.
Meil kõigil on oma maailmanägemus, mudelid, mis kujundavad meie keskkonnataju. Me kujundame oma maailmapildi ja selle, mis seal võimalik on, tuttavate inimeste, raamatute, filmide ja televisiooni abil. W. Mitchellil oli midagi, mis tema elu kujundas – mälestus mehest, keda ta lapsena tundis ja kes oli halvatud, kuid ometi elus väga edukas. Nii et Mitchellil oli eeskuju, mis aitas tal enda olukorda ette kujutada sellisena, et see mitte mingil juhul ei saanud täieliku edu saavutamist takistada.
Teiste inimeste jäljendamisel on meil vaja kindlaks teha nende erilised veendumused, mis aitavad neil maailma kujutada nii, et oleks võimalik efektiivselt tegutseda. On vaja täpselt välja selgitada, kuidas nad kogetut endale ette kujutavad. Mida nad teevad visuaalselt oma vaimusilmas? Mida nad ütlevad? Mida nad tunnevad? Kui me saaksime oma kehas tekitada täpselt samu sõnumeid, siis saaksime me ka samu tulemusi. Just selles jäljendamine seisnebki.
Üks püsivamaid asju elus on see, et tulemusi saavutatakse kogu aeg. Kui te aga ise teadlikult ei otsusta, mis tulemusi te saada tahate ega tekita ka vastavat kujutluspilti, siis võib mingi väline tõuge – vestlus, telesaade, mis tahes – tekitada seisundeid, mille tõttu te käitute enda jaoks sugugi mitte kasulikul viisil. Elu on nagu jõgi. See voolab ja te võite sattuda vooluga kaasa minema, kui te ise ei astu tahtlikke ja teadlikke samme enda jaoks määratud suunas. Kui te jätate soovitud tulemuste saamiseks vajalikud vaimsed ja füüsilised seemned külvamata, siis hakkab umbrohi iseenesest kasvama. Kui inimene oma psüühikat ja seisundeid teadlikult ei juhi, siis võib keskkond ebasoovitavaid ja juhuslikke seisundeid tekitada. Tagajärjed võivad olla katastroofilised. Seetõttu on ülimalt tähtis kogu aeg jälgida, kuidas me asju endale ette kujutame. Oma aeda on vaja iga päev rohida.
Üks kõige mõjusamaid näiteid ebasoovitavas seisundis olemise kohta on tsirkuseartistide perekonna Flying Wallendas liikme Karl Wallenda lugu. Ta oli esitanud aastate jooksul suure eduga palju keerulisi õhuakrobaatikanumbreid ega olnud kunagi mõelnud kukkumise võimalusele. Kukkumine lihtsalt ei kuulunud tema psüühikasse. Siis aga, mõned aastad tagasi, hakkas ta äkki oma naisele rääkima, et näeb end vaimusilmas kukkumas. Kolme kuu pärast kukkus ta surnuks. Mõni inimene ütleks, et tal oli eelaimdus. Teised arvavad, et ta andis oma närvisüsteemile kujutluspildi, signaali, mis viis teda kukkumist soodustavasse seisundisse – ta ise tekitas tagajärje. Ta lõi oma ajule uue tee, mida mööda minna, ning lõpuks aju läkski seda
