style="font-size:15px;"> Saar polnud loodud maaharijate jaoks. Siin oli kalapüük a ja o. Kuid sageli ei piisanud toimetulemiseks püütud kalast ja nii hariti põllulappi, peeti lehmi või kitsi.
Riina rääkis, et nii kuuma suve ta ei mäletagi.
Lähimale asulale, Käinale tegin kiiresti ringi peale. Siin oli postimaja, kool ja pastoraat. Hiljem pidi Anust saama siinse kooli õpetaja. Tütarlaps oli nagu vaim, kes heljus majas ringi, olles pea alati naabrite kõneaineks. Anu oli Tiina sõbranna, ta meeldis ka Indrekule. Iga naaber tegi temast juttu või siis uuris, millal tüdruk kodumaile tuleb. Ka mina olin tulvil ootust. Mis imekuju see küll on, kes ühel päeval uksele ilmub?
Moka oli nii väike koht, et kahe päeva pärast teadsin siin iga inimest. Riina oli teinud head eeltööd. Esimesel õhtul andis ta kõigile minu saabumisest teada. Mind teretati, uuriti, kuid jäädi seejuures vaoshoituks. Kui võtsin eesti keeles jutu üles, hakkas jää sulama. Minu rahvuskaaslased said neis juttudes sageli kätte oma jao. Sõimata ei saanudki otseselt sakslased, vaid mõisnikud, kelle sajanditepikkune ülbus põhjustas sügavat pahameelt. Korra püüdsin kaasmaalasi kaitsta, kuid kohe sain kuulda, et olen alles liiga noor ja mitte mingi saks ning vahetati teemat.
Indrek õppis Tartu ülikoolis. Ka tema kasutas koolivaheaega õppimiseks.
Vaatamata sellele tuli ta mulle igal pärastlõunal täpselt kell kaks õunapuu juurde järele. Naeratus tema näol oli neljandalgi päeval uje, nagu ei söandaks ta mind raamatutest eemale peletada. Tegelikult ootasin teda. Riina oli mulle laenanud ühe oma venna jalgratastest. Nõnda läksimegi, külg-külje kõrval, sõitma piki tolmuseid teid, Indrek osutas taludele, huvipakkuvatele teetähistele või vanadele puudele, jutustades talude peremeestest kõikvõimalikke lugusid. Ta oli nagu rändleksikon, õigem oleks öelda pedaaliv leksikon, kellel oli ühe käega vehkides vahel üsna keeruline jalgratast teel hoida. Nii mõnigi kord puhkesin naerma, Indrek ühes minuga. Noormehe ülekeev energia vaibus vaid Tiinast rääkides. Siis katkes tema jutuvada korraks, nagu püüaks ta neiu nägu silme ette manada.
Reedel, kui olin saarel veetnud vaid neli päeva, mis tundusid nelja nädalana, sõitsime Indrekuga Kassari poolsaarele.
Kui jõudsime üle kitsukese tammi poolsaarele, võttis meid vastu värskendav meretuul. Mõõtmatud kõrkjaväljad kiikusid nagu lained. Veesilmad kubisesid metspartidest, kes valjuhäälselt prääksudes üle vee tõttasid, et lendu tõusta, õhus kaar teha ja tagasi vette maanduda. Inimesi polnud aga ühtki. See oli maailma mahajäetuim paik!
Möödunud aastatel olid Kassarisse suvekodu rajanud mitmed loomeinimesed.
Indrek tahtis mulle tutvustada Aino Kallast15, kirjanikku, kelle nime olin Saksamaalgi kuulma juhtunud. Olin veidi elevil, kui keerasime väikese puust elumaja ette. Kahjuks polnud kirjanikku kodus ja Indrek pani ette, et võiksime Sääretirpi sõita. Ta hakkas minu ees väntama. Pruunikspõlenud naha alt joonistusid selgelt kõõlused. Kitsuke rada viis vanade kadakate vahelt justkui mitte kusagile. Kiviklibusel pinnasel sai vaid aeglaselt edasi liikuda. Päike põletas, ritsikad siristasid, läbi õhu sööstsid randtiirud. Tundsin sõõrmeis mere lähedust.
Sõitsime vaikides.
Näis, et inimtühjus võttis Indrekugi sõnatuks. Teerada ahenes ja muutus kivisemaks. Lõpuks jõudsime väikesele lagendikule.
„Oleme kohe kohal. Siit edasi rattaga ei saa.” Minu teejuht osutas kitsukesele jalgrajale, mis vonkles põldmarjapõõsaste ja kidura kadakavideriku vahel. „Seda mööda jõuame neeme tippu. Maanina on viimases otsas vaid poole meetri laiune. See on Anu meelispaik. Kui ta peaks seda sulle näitama, siis peab ta sind sõbraks. Kõigi teiste eest hoiab ta kohta salajas. Ehkki Sääretirpi teavad kõik.”
Indrek puhkes naerma ja pühkis käega üle higist märja otsmiku.
„Jäta ratas siia. Seda ei tule keegi varastama. Tahan sulle midagi näidata.”
Indrek kahlas läbi värvi-leetpõõsaste ja vajutas alla kadakate oksi. Meie ees laius meri. Olin vaatepildist vapustatud.
Heleda kiviklibuga kaetud kaldariba sukeldus merre. Siin-seal klammerdusid üksteisesse kadakad, et sel kombel justkui merre vajumist vältida.
Pruunikaskollased meri-kuldsamblikud sirutusid kruusast. Igavesti tuult trotsivatel madalatel põõsastel leegitsesid punased marjad.
Veepiiri lähedal olid veerised väiksemad ja mereveest peaaegu valgeks uhutud. Veest kikitavatel valgetel rändrahnudel kükitasid kajakaparved.
Meri oli siia moodustanud lahesopi. Lahe vastaskaldal kõrgus tumeroheline rannamets, veepiiril kasvasid ungad, tuultest kõveraks painutatud puud. Maanina ulatus kaugele merre ja moodustas veel ühe suurema lahesopi. Sõnades kirjeldamatu rannapanoraami kohal kaardus sügavsinine üksikute pilveribadega taevavõlv. Niisugune vaade võttis hingetuks. See oli lummav vaatepilt. Seisime mõnda aega vaikides. Siis vaatasime nagu käsu peale teineteisele otsa.
„Vapustav!”
Minu hääl oli kähe. Indrek naeratas.
„Sul on õigus, Christoph. Nüüdsest tunned vajadust ikka ja jälle siia tagasi tulla. Tahad sa seda või mitte! Sa lihtsalt ei saa teisiti. Sellepärast ma sulle seda kohta näitasingi.”
Kui rataste juurde tagasi jõudsime, istus minu ratta sadulal hiigelsuur vesikiil. Mulle avanenud vaade, veinipunane jalgratas heledal kruusal, sadulale tardunud kiil – nüüd kui nelikümmend aastat hiljem sellest kirjutan, on see pilt minu silme ees nii elav, et võiksin üksikasjalikult kirjeldada kiili sinakashallilt läikivat tiibade soonestikku.
Tunnen mere lõhna. Sellest suvepäevast alates samastub soolane merelõhn tillukese poolsaare kivise pinna lõhnaga.
Aitab!
Lükkasime jalgrattaid käekõrval. Indrek juhatas mind mööda peaaegu kinnikasvanud teed mööda Sääretirbi teisele küljele.
Siis pöördus ta minu poole.
„Nüüd läheme meie alalisse ujumispaika. Võta seda kui tunnustust. Seda kohta teavad vaid vähesed. Käime Tiinaga siin sageli. Me pole siin veel kunagi ühtki inimest kohanud.”
Indrek naeris.
„Siin saad kannid segamatult punaseks põletada.”
Seejärel nentis Indrek pigem endale kui mulle: „Oleks tore, kui Tiina ja Anu kaasas oleksid.”
Ja lisas minu poole pöördudes: „Siis jääksid kannikad muidugi põletamata!”
„Ära plära! Küll ma sulle vees näitan!”
Näis, et Indrek ei kuulegi mind, sest oli juba kahe suure rändrahnu vahele kadunud. Kadakatihnik lõppes ootamatult, et anda teed rannale. Jätsime rattad kus see ja teine ning lippasime mere poole. Veest lihvitud päikesekuum kruus põletas taldu. Indrek jooksis vaikides minu ees. Mehekõrgused rahnud moodustasid sügavale vette ulatuva loodusliku kaldatammi. Meie lähenemist märgates tõusid kriisates õhku kajakad. Ronisime rahnudevahelisest kitsast pilust läbi ja meie ees avanes lahesopp. Siin kasvasid kadakad kuni liivaga kaetud kitsukese kaldaribani.
Indrek säras.
„Siit ei leia meid keegi. Siin valitseb rahu ja vaikus, kui mõne kajaka karjatus välja arvata. Muud ei midagi. Ideaalne koht, et ujuda ja õppida.”
Laotasime
Aino Kallas – sünd 02.08.1878 Viiburi lähistel Kiiskiläs, surn 09.11.1956 Helsingis, soome-eesti kirjanik ja luuletaja.
