kärbseparv. Nina kõrvetas läppunud soolane lõhn, mis kiiresti hajus.
Heitsin ennast Läänemere selgesse ja kargesse vette. Ujusin kaldast hoogsate tõmmetega kaugemale. Armastasin merd lapsest saadik. Kui elasime Tallinnas, käisid isa ja ema meiega Kadriorus või Maarjamäel. Sealsed rannad olid suurepärased. Sel ajal kui ema vanavanematega rannapromenaadil jalutas, oli isa minu ja õega vees. Ema oli pärast iga kord rahulolematu, kuna olime tema arvates liiga kauaks vette jäänud.
Lasin ennast lainetel kanda. Minu kohal oli üleni sinine taevas. Meri oli peegelsile, vaikust katkestas vaid kajakate kriiskamine. Vaatasin kalda poole. Piki kaldaäärt kulges kadakaviirg. Kas Mecklenburgis üldse oligi niisugust täiesti rahulikku ja inimtühja paika? Sulgesin silmad ja sukeldusin vee alla. Kajakate hüüded kostsid kumedalt minuni. Ühtäkki tundsin vee jahedust, tõusin pinnale ja ujusin aeglaselt kaldale.
Jõllitasin juba terve igaviku anatoomiaõpiku avatud lehekülge. Täna polnud pea üldse valmis midagi omaks võtma. Indrek oli selja vastu kivi toetanud ja luges süvenenult oma konspekti. Kuid näis, et ka temal ei tahtnud õppimine sugugi edeneda. Ikka ja jälle libistas ta sõrmed läbi heledate juuste. Siis tõstis ta meeleheitest tulvil pilgu.
„Neetud keemia. Susi seda söögu!”
„Järsku oskan mina sind aidata? Natuke aimu peaks mul olema.”
Indrek lõi käega.
„Ah, ära pane mu hädaldamist tähele. Aga – aitäh. Kuid pean sellega ise toime tulema.”
Panin õpiku kõrvale.
„Kuidas seal Tartus on ka, kui ei pea just tuupima? Teil pole asjad kindlasti mitte nii poliitilised nagu meil Rostockis: rahvussotsidest kamraadide kokkutulekud, NS-tudengite16 üritused, kui jätad nende ühikatesse kolimata, sõimatakse sind põhimõttelagedaks tüübiks. Minu pärast võivad nad seenele sõita. Kogu see poliitiline tram-tararam jätab mind külmaks.”
Indrek lõi konspekti kaaned kokku.
„Ei. Meil pole asi nii hull. Meil on korporatsioonid veel alles. Minu meelest on neid lausa kaheksa. Aga ma ei oska kogu selle vanamoelise kraamiga midagi peale hakata. Vehklemissaal, rebaseks löömine, vastastikku näo veriseks äsamine. Kõik need iganenud lollused.”
Indrek tegi käega tõrjuva liigutuse.
„Aga see pole kaugeltki nii hull kui saksa ratsapükste kandjad. Need saatsid oma üliõpilaskonnad laiali, jooksevad nüüd säärsaabastes ringi nagu soldatid ja üürgavad oma ühikas natsilaule. Selle koha pealt on dekaanil suu vett täis. Aga häda sellele, kes peaks kommunistlikku kirjandust lugema!”
Indrek vangutas pead.
„Kas te suhtlete sakslastest tudengitega?” püüdsin selgust saada.
„Haruharva. Nemad on saksa korporatsioonides. Tekli tagastanud rahvussotsidest nudipeadega kokku on neid minu arust alles viis. Aga sakslased hoiavad omaette, neil on omaette söökla, nad käivad oma lokaalides. Tuleb haruharva ette, et eesti tudengineiu käiks sakslasega. Mõned parunivõsud peavad end tänini härrasrahva esindajaks. Aga need, keda mina tean, on täiesti normaalsed. Minu arust pole selline lahku hoidmine muud kui eputamine. Ainult esimese mai ajal, tõrvikutega rongkäigus, kui süüdatakse maituled, siis on kõik võrdsed, siis pole mingit omaette hoidmist. Tead, Christoph, siis sünnib Tartus asju. Või nagu sina ütled, Dorpatis.”
Indrek muigab.
„Jäta juba järele, lapsest saadik on see minu jaoks Dorpat.”
„Noh, ja siis, mina ütlen ju Saksamaast rääkides sellele vaatamata Deutschland ja mitte Saksamaa.”
Keeran ennast külili, sest selg hakkab päikesest hellaks jääma.
„Indrek, üht ei mõista ma ikkagi. Miks sa õpid keemiat, aga mitte teoloogiat? Sinu isa on ju kirikuõpetaja. Oleks ju loogiline, et poeg käiks isa jälgedes. Vähemasti meil kodus on küll nii.”
Indrek venitas näo grimassiks.
„Mina ja teoloogia!” Tema häälest kostis õudu.
„Ei-ei, kulla mees. Vihkan kogu seda kirikuvärki.”
„Kuid oled ju kasvanud kristlikus õhkkonnas. Usk peaks olema sinu jaoks midagi argist. Kas isa pole siis kunagi öelnud, et ta tahaks sinus oma mantlipärijat näha? ”
„Muidugi on, mida sina siis arvad!? Aga mida vanemaks sain, seda suuremaks muutusid minu kahtlused. Hankisin Tallinnast raamatuid, ka Trotski, Radeki ja teiste omi.”
Katkestasin Indreku jutu.
„Indrek, ära tule ütlema, et oled kommunist. Siis oleksid küll esimene Eesti kommunist, keda tean.”
Indrek pahvatas naerma.
„Sul ei pruugi karta, Christoph. Aga kommunistlike ideedega olen tõepoolest tutvunud. Ja ausalt öeldes meeldib mulle neist nii mõnigi. Ja seda, et see süsteem on Hitleri poolehoidjatele ohtlik, on nad ilmselt ise ka märganud, muidu poleks nad Hispaanias sedavõrd omavolitsenud. Pead möönma, et Stalin on nii mõndagi saavutanud. Venemaad on ju korduvalt püütud põhjaläinuks tunnistada.”
„Aga ta olevat lasknud tappa palju inimesi.”
„Tühi jutt ja propaganda, Christoph. Ja üldse, mida siis Hitler teeb? Koonduslaagritest oled ikka kuulnud?”
See teema oli mulle vastukarva.
„Ja kuna lugesid Stalinit, siis hakkas teoloogia vastu?”
„Ei, jumal hoidku!”
Indreku kaustik libises liiva. Ta naeris.
„Näed, nüüd kutsun teda isegi appi. Asi on ju lihtsaimast lihtsam. Ma ei saa seista kantslis ja jutlustada jumalast, kui temas kahtlen. Kuid käin endiselt kirikus. Aga üksi, sest isa on nii osav jutlustaja. Kuid õppida midagi vaid selleks, et mitte valmistada isale pettumust? Seda ma ei suuda. Tuubin pigem seda totrat keemiat.”
Indrek haaras uuesti konspekti.
„Ka sina peaksid õppima. Kui saabub Anu, ei tule sellest enam midagi välja.”
„Kuidas nii?”
„Siis on sul silmi vaid Anu jaoks, kulla saksa sõber. Muuseas, isa kutsus sind pühapäevasele jutlusele. Usun, et ta tahaks taas kord saksa keelt rääkida. Ta armastab Saksamaad. Mis iganes põhjusel. Tule kaasa, tal on kindlasti hea meel. Ohverdan ennast ja istun sinu kõrvale, sobib?”
„Indrek, kirikusse minek pole minu jaoks mingi probleem. Tahtsin ehitise niikuinii üle vaadata.”
„Noh, siis on hästi. Arvasin, et oled jumalasalgaja. See on Saksamaal nüüd moes. Aga ütle, kas sul on midagi kommunistide vastu?”
Indreku pilk oli ootusrikas.
„Ah, mind poliitika ei huvita.”
Indrek piidles mind umbusklikult.
„Ma ei mõista sind, Christoph. Sinu kodumaad valitsevad kurjategijad ja see jätab sind külmaks?”
„See ei jäta mind külmaks. Aga mida ma peaksin siis
