ajas end sirgu.
„Kui arvad, et elame demokraatlikus riigis, siis sa küll eksid. Meie vanad muidugi hindavad presidenti, sest ta tõi neile iseseisvuse.
Kuid Päts valitses kuni viimase ajani nagu diktaator. Koos Laidoneriga tõi ta 1934. aastal väed Tallinna, saatis Vabadussõjalaste liidu laiali ja keelustas poliitilised kogunemised.”
Ühtäkki meenutas Indreku hääl valimiseelsete kõnekoosolekute oraatoreid, keda kuulsin kord poisikesena, kui meie teenijatüdruk mu kihutuskoosolekule kaasa võttis. Kui sellest toona paha aimamata isale jutustasin, läks ta täiesti endast välja. Vangutasin uskmatult pead.
„Christoph, üleriigiline kaitseseisukord kestab neljandat aastat. Päts on kõik erakonnad keelustanud, nende asemele on loodud naeruväärne Isamaaliit, kes kiidab teda taevani. Kommunistid laseb ta trellide taha saata. Pressivabadusest pole jälgegi. Valdades toimuva üle valvatakse. Päts laseb ennast ülistada. Augusti lõpus tuleb ta Hiiumaale. Kahju, et oled selleks ajaks juba läinud. Muidu saaksid meie füürerihakatist ise näha. Tilgal on tal kavas paljulapselist peret külastada, kuidas ta muidu saakski isalikult laste päid silitada. Teie füürerist on ju palju niisuguseid pilte. Sama on Pätsil ka siin kavas!”
Indrek saatis minu suunas teele pihutäie liiva.
„Aga siin ei jälitata juute ega ka sakslasi, kui see peaks sind rahustama. Kuid demokraatia järele siin küll ei lõhna.”
„Ja kuidas on lood vastalistega?” tahan teada.
„Neid peaaegu polegi. Päts, Laidoner ja nende klikk – kõik vanad vabadusvõitlejad. Maaelanikkonna seas on nad heas kirjas, sest nad võtsid sakslastelt nende maad ja varad.”
Indreku hääl on täiesti rahulik.
„Christoph, ma ei saagi aru, miks sa püüad siin prokuröri mängida? Tuled Saksamaalt külla, veedad suvevaheaega, külastad esivanemaid ja tahad muudkui meie poliitikat lahata. Christoph, jäta ometi järele. Parem õpi. Mul pole vähimatki tahtmist sinuga vaielda. Sõida tagasi ja asu oma kodus asju muutma, jäta minu kodumaa rahule, arvesta minu arvamusega. Ja jutul lõpp. Ma ei taha meie kummagi päeva ära rikkuda. Meil on vaid loetud päevad, et koos olla. Toon sulle mõned raamatud. Heida neisse korrakski pilk. Võid leida nii mõndagi huvitavat. Üks raamat on ka eesti keeles. Nii lööd kaks kärbest ühe hoobiga.” Indrek jäi vait.
„Indrek, ma ju ei süüdista sind. Aga tahan Eesti kohta rohkem teada saada. Ja sinu kodumaad ei saa Saksamaaga võrrelda.”
Indrek toetas pea vastu kivi ja libistas sõrmed läbi juuste.
„Sul on õigus, Christoph. Saksamaal ei tahaks ma küll elada. Kuid pelgalt seetõttu, et oled puhkuse lainel, ei tohiks sa arvata, et elame taevariigis. Näen asju veidi teisiti kui minu isa.”
Olin üllatunud. Miks oli Indrek sedavõrd kommunistide poolt? Mul polnud nende vastu tõepoolest midagi. Tegelikult ei tundnudki ma seni ainsatki, kuid oleks olnud liig väita, nagu oleksid mulle nende ideed meelt mööda.
Päike kadus pilve taha. Tundsin külmavärinaid. Indrek magas, nägu kaitsva konspekti all. Meie kohal kriiskas kajakas.
Samal hetkel langes Indreku kõhule valge törts. Ta kargas püsti, kirus, ja asus taskurätikut otsima.
„Kuradi pasandajad! Hakkame kodu poole sõitma, Christoph! Pean veel Tiina vanemate juurest läbi minema. Vanamees tahab puid teha. Võid ju kaasa tulla.”
Taas nägin enda ees Indreku kõõluselisi sääri. Puid lõhkuma ma ei jõudnud. Kui ratast aida äärde seisma sättisin, tuli aiast Riina. Ta säras üle kogu näo.
„Christoph, päästja! Tule, mul on vaja kedagi appi marju korjama.”
Riina silmad välkusid kelmikalt.
„Siin on sulle korv. Saad mulle, vanale naisele, abiks olla. Juba su silmist on näha, kui õnnelikuks see sind teeb.”
Õhtu täitmisega polnud enam mingit muret. Aga ma polnud sugugi õnnetu, sest puulõhkumine ja kihutustööst osa saamine oleks olnud hullem.
Pühapäeva hommikul valitses kapteni köögis elevus. Riina vend oli reede õhtul koju saabunud ja toonud kaasa Anu kirja. Neiut oli täna hilisõhtul mandrilt koju oodata.
Niisiis askeldas Riina tulistjalu, ta tahtis jõuda veel koogi küpsetada, ennast kirikusse minekuks valmis sättida ja vennale hommikusöögiks mune praadida. Loomulikult käis naise suu seejuures nagu tatraveski, tema vend luges samal ajal kõigutamatus rahus eilset ajalehte. Jälgisin akna all seistes asjade kulgu ja seda, kuidas kurd Arno otsmikul muutus üha sügavamaks. Lõpuks oli mehe mõõt täis.
„Kas juba küllalt ei saa? Sinu plika pole neitsi Maarja. Muidugi on tore, et ta koju tuleb, aga kulla õde, katsu rõõmustamisega piiri pidada.”
Riina silmad välgatasid vihaselt. Siis laksatas ta praemunadega taldriku venna ette ja puhises minema.
„Ei, noh, vahel on mu õeraas õite ogar. Kas ma ei räägi õigust?” küsis Arno rohkem enda kui minu käest ja süvenes kahvliga munades sorkides uuesti ajalehte.
Avatud köögiakna alt tuhises mööda sauna poole tõttav Riina. Nüüd oli ka tema kulm kortsus.
„Arno, söögi ajal pole õige lugeda!”
„Jaa, jaa,” hüüdis vend vastuseks ja keeras lehel järgmise külje.
„Kuradi poliitika! Rahvussotsid ajavad Viinis juute taga. Christoph, mis teil ometi toimub?”
Mind tabas Arno etteheitev pilk.
„See pole enam saabastes ringi trampimine, Christoph. Nüüd jälitatakse inimesi. Mida nad teiega ometi teevad? Kuhu see ometi välja viib? Ja maailm vaatab vaikides vaid pealt.”
Arno pani ajalehe kõrvale.
„Miks te midagi ette ei võta? Kõik ei saa ju Hitleriga mestis olla. Sina ju pole.“
„Mida me saaksimegi teha? Kukuksime kohe kinni.”
„Christoph, miljoneid ei saa kinni panna.”
„Aga enamik toetab rahvussotse või pigistab silma kinni.”
„Just nimelt, et pigistab silma kinni, see ongi see kõige hullem, Christoph.”
Arno kraamis taskust uuri lagedale.
„Nii, aeg on minema hakata. Naabrite vankril on veel ruumi.”
Arno lükkas munataldriku eemale.
„Täiesti üle soolatud! Seda teeb Riina ikka, kui on tige.”
Arno vaatas aknast õue.
„Kus see Riina ometi on?”
Samal hetkel tuiskas kööki kirikuks ülesmukitud Riina ja manitses meid lõpuks ometi minema hakkama.
Möödunud ööl oli sadanud. Kui Riina vanemate redelvankrile ronisime, valitses õdus meeleolu. Vihm oli suveõhu puhtaks löönud, nüüd oli selle sumedus iga meelega tuntav. Kui jõudsime külla viivale peateele, valitses seal juba vilgas liiklus. Käina kirikusse saabuti lähedalt ja kaugelt. Pikk- ja
