teineteisele visati viis pihku. Kuid nii toimiti sõpradega. Mind tabas nii mõnigi uuriv pilk. Ka külaneiud ei jätnud mind tähele panemata. Minu linnavurle päritolu oli ilmselt kaugele paista, sest paljud taluperemehed ja kalurid kandsid päeva tähtsuse rõhutamiseks rahvariideid. Viimaks ilmus välja Indrek. Riina noogutas mulle ja nii olingi armulikult vabaks lastud.
Käina kirik oli lihtsakoeline ehitis. Üsna väikest lihtsas gooti stiilis valgest paekivist ühelöövilist pikihoonet toetasid kooriosas võimsad piilarid. Kirikutorn tundus lööviga võrreldes ahtake.
See oli tüüpiline külakirik, mille sakslastest uusasukad ja kohalikud eestlased püstitasid 14. sajandil jumala auks ja inimeste kaitseks.
Usklikud trügisid läbi liiga kitsa torniportaali. Näis, et kirikus on igaühel alaline koht. Tooliread täitusid aegamisi. Avastasin Arno autojuhi Enaki. Tema tehtud kannatust väljendav naeratus tundus mulle veidi võlts. Mees vajus istuma tüseda naisterahva kõrvale, kes püüdis Enakit milleski veenda. Mees lõi vaid käega ega vastanud sõnakestki.
Riina ja Arno võtsid istet ühes esimestest pingiridadest. Riina ajas kaela õieli, leidis mind üles ja lehvitas. Tema suuvärk töötas järjekordselt tõrgeteta, ehkki Riina vennal oli suu muttis nagu oleks keele alla neelanud.
Kiriku siseinterjöör oli ehitise välise lihtsusega võrreldes muljetavaldav.
Sissekäigu kohal kõrgus rikkalike puunikerdustega kooriruum, altarist kõrgemal katsid lage piiblistseenide maalingud. Mulle torkas silma, et müüritise ülelubjatud kivid olid laotud peaaegu vuukideta. Altari ees oli näha siledaks kõnnitud hauaplaate.
Juttu vestes ja ringi sõeludes võtsid kirikulised istet. Lõpuks polnud kirikus enam ainsatki vaba kohta. Indrek ja mina istusime üsna taga, pressituna kahe kaluripere vahele.
„Noh, kas erutus võtab võimust?” tahtis Indrek teada.
„Kas ma olen sinu arust esimest korda kirikus?”
„Seda mitte. Aga see on sinu esimene eestikeelne jumalateenistus.”
Köhatused ja jutuvada vaikisid aegamisi. Siis täitis kirikut heli, mida ma polnud veel üheski pühakojas kuulnud.
See lähenes kusagilt kaugelt ja paisus, algul kõlas see nagu jumalateenistusele kutsuv kell, muutudes üha valjemaks, peaaegu kõmisevaks, puhtakõlaline heli täitis mind ja kandis endaga kaasa. Olin sellest helist lummatud, tunnetasin hetke pidulikkust. Ei kodumaised jõulumissad, leer ega kõik kogetud jumalateenistused polnud minus esile kutsunud ligilähedaseltki võrdväärset tunnet sellele, mida suutis vana oreli tõeliselt taevalik kõla, mis täitis löövi ja kajas vastu võlvidelt.
Neelatasin ja pühkisin vargsi käega üle silmade. Minu kõrval istuvate vanainimeste merest, tuulest ja murest pargitud nägudele sugenes ebamaine ilme. Orel lummas neidki, ehkki nad kuulsid selle helisid igal pühapäeval. Need haarasid isegi Indreku.
Ta tundis endal minu pilku. Üle tema näo libises hetkeline naeratus ja ta sosistas mulle kõrva: „Oreli ehitas Rudolf Tobiase isa. Ta on siitkandist pärit.”
Oreli helid viisid mind uuesti kaasa. Muljetavaldava fuuga viimased helid kustusid aeglaselt. Saabus vaikus.
Vaikus. Aegamisi taastusid endised ilmed, inimeste hinged pöördusid tagasi. Sellist muundumist kogesin esimest korda elus.
Siis ilmus kantslisse Indreku isa. Tegemist oli hiiglasliku mehega. Hetkeks tekkis minus kahtlus, kas kantsel ei vaju äkki tema all kokku. Pastori massiivne kere täitis kantsli vaat et jäägitult. Tema suur kumer pea oli täiesti kiilas ja helendas aknast sisse paistvates päikesekiirtes. Veel polnud ta lausunud sõnakestki.
Pastori helehallid silmad libisesid üle kirikuliste tihedate ridade, nagu tahaks ta tervitada igat koguduse liiget eraldi. Näis, nagu need silmad naerataksid. Siis hakkas ta rääkima. Madal karm hääl sobis kokku mehe võimsa välimusega. Pastor tervitas kogudust.
„Olge tervitatud selles kojas! Saagu jumala õnnistus osaks ka teile, kallis külaline!”
Võpatasin. See saksakeelne tervitus oli mõeldud mulle.
Kirikuõpetaja pilk oli suunatud mulle, ta noogutas vaevumärgatavalt. Inimeste pead pöördusid mind vaatama. Kirikut läbistas kahin. Naeratasin kramplikult. Külje sees tulitas Indreku küünarnukk. Nüüd olin siis tõepoolest tuntud. Kuid samas tundsin erilisest tervitusest uhkust. Pastor Brügman alustas vana koraali. Selle meloodia oli mulle tuttav, ent teise keele tõttu kuidagi võõras.
Talumeestel ja kaluritel polnud lauluraamatuid tarvis. Selles väikeses külakirikus istusid inimesed, kes uskusid veel jumalat ja teadsid tema laule. Siin käisid inimesed kirikus palvetamas, mitte ennast näitamas. Laul vaikis. Ka mina olin kaasa laulnud, intuitiivselt vana laulu saksakeelset teksti tõlkides. Indrek vaatas mulle otsa.
„Sa tead laulusõnu minust paremini. Kas on üldse midagi, mida sa ei oska?” Indreku hääles kõlas imetlus, minul jäi üle vaid õlgu kehitada.
Pastor alustas jutlust. Enam ma ei mäleta, milles seisnes tema jutu peamine sõnum. Kirikuõpetaja hääl kaikus kirikumüüride vahel ja täitis löövi. Ilmselt nii olidki apostlid oma usku ülistanud.
Indrekul oli õigus: tema isa oskas jutlustada, ta kasutas võrdlusi, esitas jutluse sõnumit piltidena, mis olid kõigile mõistetavad. Kogudus kuulas teda pingsalt. Siis vakatas pastor hetkeks.
Kostis vali norsatus, mis lõppes oigega. Keegi ei naernud. Näis nagu kasvaks pastor Brügman veelgi pikemaks, samas kui Arno autojuht Enak vajus valust kõveras lausa pingi alla ja tema abikaasa hõõrus lihavat küünarnukki. Üle kirikuõpetaja näo libises naeratus.
„Ja neid, kes patustavad, tabab jumala karistus, sageli aega viitmata. Kas pole tõsi, Enak? Ka siis, kui jumala vits nuhtleb sind terava küünarnuki abil.”
Kostis naeru, sahistati jalgu, Enakile said osaks muiged. Siis jätkas pastor jutlust nii, nagu poleks midagi juhtunud. Näost punane Enak kuulas õpetajat hardunult.
„Niisugune ongi minu isa. Ta on ainulaadne.”
Indreku häälest kostis uhkust.
Kiriklik rituaal sai läbi. Korjanduskarp käis ringi. Orelihelid kandsid mind veel kord endaga kaasa. Köhatades, köhides ja sosinal mõtteid vahetades liikus kogudus kirikuuksest ereda päikesevalguse kätte.
Õues ukse kõrval seisis pastor Brügman, kes andis koguduse igale liikmele kätt ja mõne nõuande koduteele kaasa.
Ka Enakile, kellel soovitas ta laupäeviti mitte liiga sügavale klaasi vaadata, sest siis saab ta pühapäevaks välja puhata. Indrek ja mina lahkusime kirikust viimastena. Olin endiselt jutluse mõju all.
Pastor surus mu kätt. Käepigistus käis mehe välimusega kokku.
„Härra Scheerenberg, loodan, et minu jutlus meeldis teile. Kas tohiksin teid täna pärastlõunal külla kutsuda. Indrek on teist nii palju rääkinud.”
Tänasin ja kiirustasin minekule, sest naabrite vanker juba ootas.
„Võtke siis aega! Tahaksin teilt nii mõndagi pärida!” hüüdis kirikuõpetaja mulle järele. Ja redelvanker nõksataski liikuma. Pärastlõuna pastori juures möödus linnutiivul. Sattusin justkui ammumöödunud maailma. Indreku isa oli nagu kalju, mis tõrkus uute kiiremate aegadega kaasa minemast. Tema ajaloo- ja kultuuriteadmised näisid pärinevat möödunud sajandist. Kaasaja vastu puudus
