Louise Barton-Foster (uskumatult ninakas advokaat – sedasorti naisterahvas, kes võib sind vabalt sundida maksa sööma) suust välja ajama kirjeldamatult tüütut loba ja tegi seda järjest kolm kuud.
„Mõnes mõttes võib väita,” teatas ta raevukalt menüüd uurides, „et kogu ER Emeuro Proto on täielik Gerbilisshew.”
Suurepärane – istusin täitsa vaikselt, sõin ja jõin, kuni Mark korraga ütles: „Sul on täiesti õigus, Louise. Kui ma järgmine kord tooride poolt hääletan, tahan ma igal juhul teada, et minu seisukohti a) arvestatakse ja b) esindatakse.”
Jõllitasin Markile õudusega otsa. Tundsin end nagu sõber Simon, kes ühel peol mingite lastega mängis, kuni ilmus välja laste vanaisa, kes osutus Robert Maxwelliks, ja siis vaatas Simon lapsi uue pilguga – kõik olid puhmaskulmsed ja tugevate lõugadega mini-Maxwellid.
Selge see, et kui hakkad kellegagi käima, tulevad varsti ilmsiks igasugused erinevused, millega tuleks nagu leppida ja mida saab siluda nagu teravaid nurki. Sellegipoolest poleks ma mitte iialgi osanud arvata, et magan mehega, kes hääletab tooride poolt. Tegelikku Mark Darcyt ei tunne ma järelikult üldse. Võib-olla on ta kõik need nädalad vargsi pühapäevalehtede värvilisadest leitud miniatuurseid portselanloomakesi kogunud või sõitnud bussiga ragbivõistlustele, tagaaknast nüril pilgul teisi liiklejaid jõllitades.
Vestlus läks visalt, aga kindlalt aina tülgastavamaks. Kõik ärplesid nii mis jaksasid.
„Ja kuidas sa tead, et suhe on neli ja pool seitsmele?” kraaksatas Louise ühele mehele, kes nägi välja nagu triibulises särgis prints Andrew.
„No ma õppisin ikkagi Cambridge’is majandust.”
„Kes sind seal õpetas?” nähvas teine tüdruk, nagu kavatseks ta sellega väitlust võita.
„Kõik kombes?” sosistas Mark suunurgast.
„Jah,” pobisesin ma vastu, pea maas.
„Sa … värised. Lao välja – mis viga?” Lõpuks pidin talle ikkagi ütlema.
„Ma hääletan tõesti tooride poolt – mis siis sellest?” küsis ta mulle jahmunult otsa vaadates.
„Kussss,” sisisesin ma ärevalt ringi vaadates.
„Mis sul ometi juhtus?”
„Seda et,” alustasin ma ja soovisin, et Shazzer oleks siin, „kui mina hääletaksin tooride poolt, saaks minust ühiskonna heidik. See oleks sama kui ilmuda hobuse seljas Café Rouge’i, koerakari sabas, või süüa õhtust uhke laua taga, kus on salvrätihoidjad ja leivataldrikud.”
„Nagu praegu, jah?” naeris Mark.
„Nojah.”
„Ja kelle poolt sina siis hääletad?”
„Leiboristide, loomulikult,” sisistasin ma. „Kõik hääletavad Leiboristliku Partei poolt.”
„Minu teada on elu üsna veenvalt näidanud, et nii see tegelikult pole, veel,” ütles ta. „Ja miks, kui tohib küsida?”
„Miks mida?”
„Miks sa leiboristide poolt hääletad?”
„Noh,” ma vajusin hetkeks mõttesse, „sest nende poolt hääletamine tähendab olla vasakpoolne.”
„Või nii.” Markile tundus vastus millegipärast kangesti nalja tegevat. Kõik jälgisid nüüd meid.
„Ja sotsialist.”
„Sotsialist. Ahaa! Sotsialist mis mõttes?”
„Töörahva ühtne rinne.”
„Blair ei näi ametiühingutele erilist soosingut osutavat, või kuidas?” jätkas Mark. „Eks tuleta meelde, mida ta Neljanda Klausli kohta ütles.”
„Toorid on igatahes täiesti kasutud.”
„Kasutud? Majandus pole viimase seitsme aasta jooksul nii heal järjel olnud kui praegu.”
„Pole siin mingit head järge!” ütlesin ma rõhukalt. „Nad upitasid selle praegu üles lihtsalt sellepärast, et valimised on tulemas.”
„Upitasid mille üles? Majanduse?”
„Kuidas saab võrrelda Blairi ja Majori suhtumist Euroopasse?” sekkus Louise.
„Just. Ja miks pole ta midagi vastu pannud tooride lubadusele suurendada igal aastal kulutusi tervishoiu peale?” märkis prints Andrew.
Jeerum. Nüüd kukkusid jälle üksteise ees praalima. Lõpuks ei pidanud ma vastu.
„Hääletama peab ju põhimõtete poolt, mitte taga ajama mingeid tobedaid protsente ühe või teise pisiasja kohta. Leiboristid on ilmselgesti võrdse jagamise poolt ja hoolivad geidest, üksikemadest ja Nelson Mandelast vastupidiselt ennast täis käratsevatele meestele, kes kõikidega voodisse ronivad ja Pariisi Ritzis ringi aelevad ja pärast “Today” saates teistel näo täis sõimavad.”
Laua ümber sugenes õõnes vaikus.
„Noh, nüüd panid küll kümnesse,” ütles Mark naerdes ja mudis laua all mu põlve. „Sellele ei saa keegi vastu vaielda.”
Kõigi silmad olid klammerdunud meie külge. Kuid selle asemel, et tõeline tüli üles võtta, nagu oleks juhtunud normaalses maailmas, tegid kõik näo, nagu poleks midagi olnudki, ning asusid innukalt klaasidega kilistama ja oma mõttetut loba ajama ega pööranud mulle enam pisimatki tähelepanu.
Ma ei osanud mõistatada, kui hirmus minu eksimus oli olnud. Tundsin ennast nagu võõras mingis Paapua Uus-Guinea suguharus, kes on just pealiku koerale peale astunud ega taipa, kas vallapääsenud mõmin tähendab, et seigal pole erilist tähtsust või toimub arutelu selle üle, kuidas sinu peast kõige paremini maitsvat lõunat valmistada.
Keegi kopsis vastu lauda, andmaks märku kõnedeks, mis olid totaalselt ogaraks ajavalt igavad. Niipea kui kõned läbi said, sosistas Mark: „Kaome siit!”
Me jätsime viisakalt hüvasti ning suundusime otsustavalt ukse poole. „Ee … Bridget,” sosistas Mark, „ära nüüd pabinasse mine, aga sul on vöökoha ümber midagi pentsikut.”
Katsusin käega kiirelt järele. Jube korsett oli ennast mõlemast otsast lahti rebinud ning keerdus nüüd ümber mu keha nagu hiiglaslik autokumm.
„Mis asi see on?” küsis Mark, ise samal ajal mõlemale poole naeratades ja noogutades, kui me laudade vahelt väljapääsu poole tüürisime.
„Ei midagi,” pobisesin ma. Niipea kui me välja saime, sööstsin tualettruumi. Polnudki nii lihtne kleiti seljast saada, aluspesu maha kiskuda ja siis kogu kupatust uuesti tagasi ajada. Soovisin olla kodus, kehakatteks kottis püksid ja kampsun.
Kui ma lõpuks välja astusin, pidin äärepealt kohe otsa ringi keerama ja tagasi jooksma. Mark vestles Rebeccaga. Jälle. Rebecca sosistas talle midagi kõrva ning puhkes siis võikalt huilgama.
Jalutasin nende juurde ja jäin ebaledes seisma.
„Siin ta ongi!” ütles Mark. „Kõik kombes?”
