seisin nagu post ja jõllitasin talle altkulmu otsa.
„Tegelikult oli täitsa vahva!” ütles Mark. „Me tundsime ennast nagu ennast täis närukaelad. Me peame nüüd minema, kena oli sind jälle näha.”
Rebecca suudles meid mõlemat Gucci Envy hingematvas parfüümipilves ning õõtsus siis söögisaali tagasi, kindlalt eeldades, et Mark teda silmadega õgib.
Auto poole kõndides ei teadnud ma, mida öelda. Mark ja Rebecca ilmselt naersid minu üle ja Mark üritas seda kuidagi varjata, kui ma välja ilmusin. Tundsin vajadust Jude’i ja Shaziga nõu pidada.
Mark käitus nii, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Vaevalt olime sõitma hakanud, kui ta püüdis kätt mööda mu reit üles libistada. Miks on alati nii, et just siis, kui sina ise kõige vähem seksi peale mõtled, näivad mehed seda kõige kibedamalt tahtvat?
„Kas sa ei peaks oma käsi rooli küljes hoidma?” küsisin ma ning tõmbusin eemale, et tema sõrmed vastu kummist pihiku äärt ei puutuks.
„Ei, ma tahan sind, kohe praegu,” teatas ta tee servas seisva posti poole kihutades.
Teesklesin, et tunnen tohutut lugupidamist liiklusreeglite vastu, ja me pääsesime üle noatera.
„Muuseas – Rebecca ütles, et võiksime mõnikord tema juurde õhtusöögile minna.”
Ma ei uskunud oma kõrvu. Tunnen Rebeccat juba neli aastat ja ta pole mind veel kunagi õhtusöögile kutsunud.
„Ta nägi hea välja, eks? Võluv kleit.”
See oli mainingiit, siinsamas minu nina all.
Jõudsime Notting Hilli. Ilma mulle midagi ütlemata keeras Mark valgusfoori juures minu maja poole, eemale enda omast. Hoidis oma lossi endale. Mis oli ilmselt täis teateid Rebeccalt. Mina olin ajutine nähtus.
„Kuhu me läheme?” pahvatasin ma.
„Sinu juurde – miks sa küsid?” Ta vaatas mulle hämmastunult otsa.
„Just nimelt – miks?” ütlesin ma maruvihaselt. „Me oleme käinud neli nädalat ja kuus päeva ja sinu pool pole me mitte kunagi ööbinud. Mitte ainus kordki. Miks?”
Mark ei lausunud sõnagi. Ta näitas suunatuld, keeras vasakule, siis tagasi Holland Park’i avenüüle endiselt vaikides.
„Mis nüüd?” küsisin ma lõpuks.
Ta vahtis süngelt enda ette. „Ma ei talu karjumist.”
Tema majja jõudes oli viimanegi hea tuju läinud. Kõndisime vaikides trepist üles. Ta tegi ukse lukust lahti, korjas saabunud posti maast üles ning plõksas köögis tuled põlema.
Köök oli kõrge kui kahekorruseline buss ja roostevabas sisustuses polnud võimalik ära arvata, kus asub näiteks külmutuskapp. Võõristaval kombel polnud kusagil mingeid asju vedelemas ja põranda keskpaika valgustasid kolm külma valgusjuga.
Mark astus üle toa, sammud õõnsalt kajamas nagu kooliekskursiooni ajal maa-aluses koopas, silmitses murelikult terasuksi ja küsis: „Sooviksid ehk klaasi veini?”
„Jah, palun,” vastasin ma viisakalt. Roostevabast terasest hommikusöögileti ääres seisid mõned modernsed baaritoolid. Mul õnnestus suure vaevaga ühe otsa ronida.
„No tore,” ütles Mark. Ta avas ühe roostevabast terasest kapiukse, märkas selle siseküljel rippuvat prügikasti, sulges ukse, avas teise ning jäi üllatunult silmitsema pesumasinat. Ma lõin pilgu maha ja surusin naeru alla.
„Punast või valget?” küsis ta äkitselt.
„Valget, palun.” Korraga tundsin ennast kohutavalt väsinult, kingad pigistasid, uued püksid lõikasid valusasti ihhu. Tahtsin koju.
„Ahaa!” Mark oli külmkapi üles leidnud.
Vaatasin ringi ja märkasin ühel laual telefonivastajat. Kõht kiskus krampi. Punane tuli vilkus. Keerasin pead ja nägin enda ees Marki, käes kurbliku väljanägemisega rauast anum, pudel sees. Ta nägi ise ka üsna vilets välja.
„Kuule, Bridget, ma …”
Tõusin toolilt, et talle käed ümber kaela lüüa, kuid otsekohe sirutusid tema käed mu piha poole. Tõmbusin eemale. Pidin kuidagi sellest neetud kaadervärgist lahti saama.
„Lähen korraks üles,” ütlesin ma.
„Miks?”
„Tualetti,” sähvasin kärmelt ning tuigerdasin nüüd juba põrgupiina valmistavates kingades trepi poole. Astusin sisse esimesse tuppa, mis oli ilmselt Marki riietusruum: toatäis ülikondi, särke ja kingi. Rebisin kleidi seljast ning asusin tohutu kergendusega korsetindust maha rullima. Kavatsesin mingi hommikumantli leida ja endale selga tõmmata, sest mine tea, äkki läheb kõik kenasti ja siis … Miski sundis mind pilku tõstma. Ukseavas seisis Mark. Ma tardusin keset tuba sambaks, kogu jäle kaadervärk nagu vaatamiseks välja pandud, siis hakkasin seda paaniliselt maha kiskuma. Mark silmitses mind ahastaval pilgul.
„Oota, oota,” ütles ta, kui ma sirutasin käe hommikumantli järele, ise pingsalt mu kõhtu silmitsedes. „Kas sa oled oma kehale nulle ja kriipsukesi joonistanud?”
Üritasin selgitada Mässaja meetodeid ja et mul polnud mahti reede õhtul õiget puhastusvahendit muretseda, kuid Mark näis korraga olevat lihtsalt väga väsinud ja segaduses.
„Anna andeks, aga ma ei saa üldse aru, millest sa räägid,” ütles ta. „Pean täna magada ka saama. Kas lähme kohe voodisse?”
Ta lükkas ühe teise ukse lahti ja pani tule põlema. Ma heitsin pilgu ukse vahelt sisse ja tegin hirmsat häält. Tohutu suures valges voodis lamas sale idamaise väljanägemisega nooruk, täiesti alasti, naeratas kummaliselt ning sirutas meie poole kahte nööri otsa seotud väikest palli ja üht pisikest küülikut.
3
Häda ja viletsus!
Laupäev, 1. veebruar
58,5 kg, alkoholiühikuid 6 (segatuna tomatimahlaga, v. toitev), sigarette 400 (täiesti arusaadav), voodist leitud küülikuid, hirvi, faasaneid või muid metselajaid 0 (eilsega võrreldes oluline edasiminek), meessõpru 0, eksmeessõbra meessõpru 1, maailma järele jäänud potentsiaalsete normaalsete meessõprade arv 0.
00.15 Miks juhtuvad sellised asjad kogu aeg minuga? Miks? MIKS? Lõpuks ometi olin leidnud ühe igati kena mõistliku inimese, kelle isegi ema on heaks kiitnud, kes pole abielus, nõrgamõistuslik, alkohoolik ega seksihull, ja nüüd selgub, et tegemist on jäleda homoseksuaalse perverdiga. Ime siis, et ta püüdis mind oma majast eemale hoida. Järelikult pole tegemist mehega, kes ei taha ennast siduda või kes kiikab Rebecca poole või peab mind ajutiseks nähtuseks. Siin on hoopis mees, kes peab oma magamistoas loomi ja alasti poisse.
Seisin rabatuna paigal. See oli kohutav. Jõllitasin umbes kaks sekundit idamaist poissi, keerasin siis kannal ringi, tormasin riietustuppa tagasi, rebisin kleidi selga ning jooksin trepist alla, kõrvus magamistoast kostev metsik kisa, nagu notiksid vietkongid Ameerika vägesid maha. Komberdasin tänavale ja hakkasin meeleheitlikult kätega vehkides taksot peatama nagu prostituut, kelle kunde on üritanud talle ära teha.
Võib-olla
