või omaenda raha pooldajatega. Jessas. Nii – telefon. Varivalitsuse varaameti pressiosakond.
12.25 „Tere, kallike!” Brrr. Ema. „Kuule, kas sinul on päevituskreemi?”
„Ma olen sulle sada korda öelnud, et sa mulle tööle ei helistaks, ainult äärmise häda korral,” sisistasin ma torusse.
„Nojah, aga me sõidame laupäeval minema ja poed on ikka veel talvekaupa täis.”
Korraga tuli mulle hiilgav idee. Muidugi läks tükk aega, kuni ma suutsin seda korralikult selgitada.
„No ma ei tea, Bridget,” ütles ema. „Me ju ei taha, et öösel tulevad Saksamaalt veoautod ja viivad meie kulla minema.”
„Ise sa ju räägid, et elada tuleb huvitavalt. Kõik peab ikka ise järele proovima.”
Vaikus.
„See edendab Aafrika maade valuutat.” Pole kindel, kas see tõele vastab, aga tühja sest.
„Ja mis siis? Mul pole praegu aega televisioonis esineda, mul on vaja asju pakkida.”
„Kuule,” sisisesin ma tungivalt torusse, „kas sa tahad päevituskreemi või mitte?”
12.40 Hurraa! Olen muretsenud mitte ühe ega ka kaks, vaid kolm Kesk-Inglismaa hääletajat. Una tahtis emaga kaasa tulla, et minu riidekapis ringi nuhkida ja Dickens & Jonesi juurde sisse astuda, ja Geoffrey igatseb televisiooni pääseda. Ma olen tipptasemel ajakirjanik.
„Nii-nii, muudkui rügame tööd teha, jah?” ilkus lõunajärgselt leemendav ja eriti ülbes meeleolus Richard Finch. „Kavandame siin Jonesi erivaluuta uut jalustrabavalt efektiivset plaani, jah?”
„Mitte just nii,” laususin ma jahedalt põlgliku naeratusega. „Igal juhul on mul käes Kesk-Inglismaa hääletajad, kes on poolt. Kolm, muuseas,” lisasin hooletult, sirvides samal ajal oma „märkmeid”.
„Kas keegi pole sulle veel öelnud?” küsis Richard võikalt irvitades. „Me oleme sellest juba loobunud. Asendasime pommiähvardustega. Nii et kaeva mulle välja paar Kesk-Inglismaa konservatiivi, kes kaugelt tööle sõidavad ja IRA asjadest midagi mõikavad.”
20.00 Võeh. Veetsin kolm tundi erakordselt tuulises Victoria jaamas ja üritasin reisijatele IRA seisukohti peale suruda, kuni taipasin, et iga hetk võidakse mind vahi all Maze’i vanglasse toimetada. Läksin süngelt tööle tagasi, kujutades masendusega ette, kuidas ema ja Una minu riidekapis tuhlavad, samuti ebameeldivat vestlust Richard Finchiga, umbes nii et: „Sa ometi ei arvanud, et sa kedagi leiad, ah? Sa oled lootusetu käpard!”
Egas midagi, tuleb uus töökoht otsida. Oh, väike paus – telefon.
Tom. Hurraa! Ta on tagasi!
„Bridget! Sa oled nii kõhnaks jäänud!”
„Kas tõesti?” ütlesin ma õnnelikult, enne kui meenus, et märkus oli tehtud telefonitsi.
Tom asus pikalt-laialt oma San Francisco reisist pajatama.
„Tolliameti poiss oli lihtsalt taevalik. Küsis: „Kas teil on midagi tollis deklareerida?” Ja mina vastu: „Ainult see suurepärane päevitus!” Ta igatahes andis mulle oma telefoninumbri ja meil oli pärast ühes vannitoas vägev olemine.”
Tundsin tuttavat kadedusesööstu kerguse pärast, millega homod otsekohe pärast tutvumist seksi peale üle lähevad, lihtsalt sellepärast, et neil on vastav soov. Ei nendel ole vaja enne kolm korda koos väljas käia ega pead vaevata, millal oleks sobiv helistada, kui tegu lõpuks tehtud.
Pärast kolmveerand tundi kestnud üksikasjalikku kirjeldust aina metsikumaks muutuvatest seiklustest teatas ta äkki: „No sa ju tead, kuidas mulle ei meeldi iseendast rääkida. Kuidas sinul siis läheb? Ja kus on Mark, too pringi tagumikuga sell?”
Ütlesin, et Mark on New Yorgis. Küülikuloo jätsin sedapuhku rääkimata, et teda mitte liialt erutada. Selle asemel jutustasin tüütult oma tööst.
„Pean tõesti uue töökoha leidma, see siin õõnestab minu väärikust ja eneseusku. Mul oleks vaja midagi, kus ma saaksin oma ande ja oskused korralikult käiku rakendada.”
„Hmm. Saan aru. Kas sa prostitutsiooni peale oled mõelnud?”
„Väga naljakas.”
„Miks sa ei võiks kõrvalt natuke ajakirjandust teha? Mõned intervjuud vabal ajal?”
Geniaalne idee! Tom lubas rääkida oma sõbra Adamiga, kes töötab Independenti juures. Võib-olla saan mõne intervjuu või arvustuse.
Minust tuleb tipptasemel ajakirjanik, kellele aegamööda aina rohkem tööd pakutakse ja mõistagi raha ka, nii et varsti võin siinsest kohast hoopis loobuda ja istuda kodus sohva peal, sülearvuti põlvel. Hurraa!
Kolmapäev, 5. veebruar
Helistasin isale, et kuulda, kuidas tal läheb ja kas ta tahaks valentinipäeval midagi ette võtta.
„Ole tänatud, kullake, aga su ema ütleb, et ma pean oma silmapiiri laiendama.”
„No ja siis?”
„Lähen Scarborough’sse Geoffreyga golfi mängima.”
Vahva. Tõesti hea meel, et tal hästi läheb.
Neljapäev, 13. veebruar
58,5 kg, alkoholiühikuid 4, sigarette 19, jõusaalikordi 0, varajasi valentinikaarte 0, valentinipäeva mainimisi meessõbra poolt 0, valentinipäeva mõte, kui ükski mees seda isegi ei maini 0.
Mul on kõigest kõrini. Homme on valentinipäev ja Mark pole seda mitte maininudki. Ja miks ta peaks terve nädalavahetuse New Yorgis olema. Advokaadibürood on ju kinni.
Marki äraolekul saavutatud eesmärgid:
Jõusaalikülastusi 0.
Jude’i ja Shazzeri seltsis veedetud õhtuid 6 (järgmine ilmselt homme).
Isaga veedetud minuteid 0. Isaga tema tunnetest räägitud minuteid 0. Isaga golfist räägitud minuteid, Geoffrey tagaplaanil röökimas, 287.
Ajakirjanduslikke artikleid kirjutatud 0.
Kaalust kaotatud kilosid 0.
Juurde võetud 0,9.
Kõigele vaatamata saatsin Markile valentinikaardi. Šokolaadist süda. Läkitasin selle talle hotelli koos kirjaga „mitte avada enne 14. veebruari”. Küllap taipab, et minult.
Reede, 14. veebruar
59,0 kg, jõusaalikäike 0, valentinikaarte 0, lilli, ehteasjakesi, valentinikingitusi 0, valentinipäeva mõte 0, erinevus valentinipäeva ja suvalise muu päeva vahel 0, elumõte: kahtlane, liigse ärritumise võimalus mitte-valentinipäeva puhul: mõõdukas.
8.00 Valentinipäevast pole tegelikult sooja ega külma. Asjade üldise seisu juures ei ole see põrmugi tähtis.
8.20
