järjest üksinda mööda saata, üksildane jõuluöö vanematekodus. Jälle. Oh häda ja viletsust!
Kange isu Tomile helistada. Otse loomulikult oli tal vaja just nüüd San Franciscosse sõita, kui mul on kibedasti tarvis tema nõuannet homode vaatenurga alt. Täiesti tüüpiline. Ise helistab mulle alailma ja tahab tundide kaupa nõu kuulda, kui tal oma homosõpradega probleeme tekib, ja mida teeb tema nüüd, kus minul ühe homo puhul hädasti abi vaja? SÕIDAB ÄRA NEETUD SAN FRANCISCOSSE.
Rahu, rahu. Olgem ausad – juhtunut ei saa täiesti Tomi süüks ajada, eriti kui arvestada, et temal polnud sellega mitte kõige vähematki pistmist. Olen enesekindel, vastuvõtlik, kiirelt reageeriv asjalik naisterahvas, iseendaga rahujalal … Aaah! Telefon.
„Bridget. Mark siin. Ma palun vabandust. Südamest. See oli kohutav.”
Ta näis olevat hirmsas ängis.
„Bridget?”
„Jah?” Püüdsin talitseda käte värisemist, et saaksin sigareti süüdata.
„Tean küll, mida sa nüüd arvad. Aga minule oli see täpselt samasugune ehmatus kui sinule. Seda poissi polnud ma kunagi varem näinud.”
„Kes ta siis on?” purskus mul suust.
„Minu majapidajanna poeg, nagu selgus. Ma isegi ei teadnud, et tal on poeg. Ja skisofreeniline.”
Tagaplaanilt kostis karjumist.
„Tulen, tulen. Jeerum. Kuule, ma pean selle loo kuidagi ära lahendama. Tundub, et poiss üritab ema ära kägistada. Kas ma tohin sulle pärast veel helistada?” – uued karjed … „Pea nüüd, ma kohe … Bridget, ma helistan hommikul!”
Väga segane lugu. Saaks kohe Jude’ile või Shazile helistada, et nad ütleksid, kas Marki vabandus on usutav, aga keset ööd ei ole vist siiski sobilik. Üritan natuke magada.
9.00 Appi! Telefon. Hurraa! Ei! Oh õudu! Häda ja viletsus! Just meenus, mis eile juhtus.
9.30 Polnudki Mark, vaid ema.
„Tead mis, kullake, ma olen maruvihane!”
„Ema,” katkestasin ma teda otsustavalt. „Ma helistan sulle mobiili pealt tagasi.”
Meenutused juhtunust voogasid minust kohutavate lainetena üle. Pidin ta telefoni otsast ära saama, et Mark saaks helistada.
„Mis mobiil? Ära aja udu – sul pole ühtegi olnud sest ajast peale, kui olid kahene. Mäletad? Sihuke pisikeste kaladega? No nii. Isa tahab midagi öelda … Annan üle.”
Heitsin närveldades pilgu kellale ja mobiiltelefonile.
„Tere, kullake,” kostis isa pisut väsinud hääl. „Ta ei lähegi Keeniasse.”
„Noh, tore,” ütlesin ma, tundes rõõmu, et vähemalt üks meist pole järjekordses kriisiolukorras. „Kuidas sa ta niikaugele said?”
„Minul pole siin mingit osa. Tal on pass aegunud.”
„Haa! Suurepärane! Ja ära talle ütle, et uusi antakse ka välja.”
„Seda ta juba teab, paraku,” ütles isa. „Häda on selles, et uude passi tahetakse uut fotot.”
Ema haaras toru enda kätte. „Täiesti naeruväärne nõue, kas pole! Lasksin uue foto teha ja ma näen välja nagu tuhandeaastane vanamoor. Una soovitas automaati, aga see oli veel hullem. Ma ei kavatse uut passi muretseda, ja kogu lugu. Ja kuidas Mark elab?”
„Hästi,” ütlesin ma peenel katkeval häälel, suutes vaevu neelata alla lause lõpu: ja talle meeldib magada idamaiste noorukitega ja mängida küülikutega, vahva, eks?
„Isa ja mina kutsume teid homme lantšile. Polegi teid ammu koos näinud. Mõtlesin, et viskan lasanje ahju.”
„Kas ma saan sulle pärast tagasi helistada? Ma hakkan hiljaks jääma … joogatundi!” lisasin ma äkilises inspiratsioonihoos.
Jalustrabavalt põgusa viieteistkümne minuti pärast sain tast lõpuks lahti. Selle aja jooksul sai mulle täiesti selgeks, et Briti Passiteenistuse kogu vägi ja võim on emale ja tema vanale fotole üsna vilets vastane. Panin toru ära ja õngitsesin pakist uue Silk Cuti. Olin segaduses ja õnnetu. Majapidajanna? Tegelikult ma teadsin, et tal on majapidajanna, aga … Ja kogu see sehkendamine Rebeccaga. Ja ta hääletab tooride poolt. Peaks ehk natuke juustu sööma. Aaaah! Telefon.
Shazzer.
„Shaz,” ütlesin ma haleda häälega ning asusin talle juhtunut ette kandma.
„Oot, pea kinni,” ütles ta äkitselt, enne kui olin idamaise poisinigi jõudnud. „Oota. Ma ütlen seda ainult ühe korra ja ma tahan, et sa kuulad.”
„Mida siis?” küsisin ma ja mõtlesin endamisi, et kui ilmas on keegi, kes pole suuteline midagi ainult ühe korra ütlema – peale minu ema –, siis on see Sharon.
„Tõmba uttu.”
„Aga …”
„Tõmba uttu. Oled saanud esimese hoiatuse: ta hääletab tooride poolt. Lase jalga, enne kui ennast liialt sisse mässid.”
„Pea kinni, ma pole veel …”
„Taeva pärast,” urises ta. „Sa vaata, kui mõnusasti ta ennast sisse on seadnud. Tolkneb kogu aeg sinu juures, laseb ennast ümmardada. Sina näed vaeva ja lööd ennast tema vastikute toori sõprade pärast üles nagu paabulind, ja mida teeb tema? Kiikab Rebecca poole. Suhtub sinusse üleolevalt. Ja hääletab tooride poolt. Kõik see on ju puhtalt manipuleeriv, paternaalne …”
Heitsin hädise pilgu kellale. „Kuule, Shaz, kas ma saan sulle mobiili peale tagasi helistada?”
„Mis asja! Ootad tema kõnet, jah? Ei lähe läbi!” käratas ta otsustavalt.
Sel hetkel hakkas helisema mobiiltelefon.
„Kuule, ma pean tormama. Helistan sulle hiljem.” Vajutasin innukalt mobiilinuppu.
Jude. „Sa ei kujuta ette, milline pohmakas mul on. Süda on nii paha, et hakkan vist kohe …” Ta asus pajatama pikka lugu tormilisest peost Met Bar’is, kuid ma sundisin ta otsustavalt vaikima, sest tundsin, et juhtum idamaise noorukiga väärib igatahes oluliselt rohkem tähelepanu. Ma ei olnud sugugi isekas, see lihtsalt oli nii.
„Sa püha müristus, Bridge,” ütles Jude, kui ma oma looga viimaks lõpule jõudsin. „Vaene sina. Aga sa käitusid erakordselt hästi, seda tuleb tunnistada. Tõepoolest. Väga tubli sinust.”
Minust uhas üle vägev uhkusevoog, millele järgnes sama vägev hämming. „Mida ma siis tegin?” küsisin ma, vaadates ringi kord rahulolevalt naeratades, kord nõutult silmi pilgutades.
„Sa käitusid täpselt, nagu ette nähtud raamatus „Naised, kes armastavad liiga palju”. Sa ei teinud mitte midagi. Tõmbusid eemale. Ega meie nende probleeme lahendada ei saa. Me tõmbume lihtsalt eemale.”
„Jah, muidugi,” ütlesin ma innukalt noogutades.
„Me ei soovi neile halba. Me ei soovi neile head. Me ei helista
