Post tuli! Hurraa!
8.35 Pangateade. Markilt mitte midagi, mitte midagi. Mitte midagi.
8.40 Uskumatu, et veedan valentinipäeva jälle üksinda. Veelgi jubedam oli paar aastat tagasi, kui läksin Jude’i ja Shazzeriga Gambiasse ja mina pidin sõitma ühe päeva varem, sest teisi lende ei läinud. Õhtusöögiks oli terve saal kaunistatud südametega. Absoluutselt iga laua taga istus teineteisel käest kinni hoidev paarike, ainult mina vaevlesin omaette ja lugesin raamatut „Kuidas armastada iseennast”.
V. kurb tunne. Ta ju teab, mis päev täna on. Lihtsalt ei hooli. Järelikult olen ma ikkagi ajutine nähtus, sest nagu öeldakse „Marsi ja Veenuse kohtumises”: kui mees on sinust tõsiselt huvitatud, teeb ta sulle alailma kingitusi, ütleme hunnitut alus- või ööpesu või siis ehteid, aga mitte raamatuid või tolmuimejaid. Võib-olla tahabki ta mulle vaikselt märku anda, et kõik on läbi, mida kinnitab siis, kui tagasi on jõudnud.
8.43 Jude’il ja Shazil võis isegi õigus olla, kui soovitasid mul esimeste hoiatavate märkide ilmnemisel uttu tõmmata. Kui Daniel eelmisel aastal esimest korda mingil naeruväärsel põhjusel kohtama ei tulnud, tõmbusin ma silmapilkselt eemale.
8.45 Jessas! Olen pangale kakssada naela võlgu. Kuidas see võis juhtuda? Kuidas?
Kuidas?
8.50 No näed. Mõnikord ilmneb ootamatult ka midagi head. Pangaväljavõttel on väljaminek £149, mida ma ei suuda kuidagi meenutada. Ükskord oli mu keemilise puhastuse arve justkui £14.90 või midagi niisugust.
9.00 Helistasin panka, et asja uurida. Selgus, et keemiline puhastus Monsieur S.F.S on tõeline sulikari. Helistan kohe Jude’ile, Shazzerile, Rebeccale, Tomile ja Simonile, et neid nimetatud asutuse eest hoiatada.
9.30 Haa! Käisin keemilises puhastuses, et väikese musta siidöösärgi puhastamise sildi all ettevõttele Monsieur S.F.S. pilku peale heita. Ei suutnud hoiduda märkimast, et enamik töötajaid ei näinud sugugi prantslaste, vaid pigem hindude moodi välja. Võib-olla on nad indoprantsuse päritolu.
„Kas te ütleksite, palun, kuidas teie nimi on?” pöördusin ma öösärki üle andes ühe töötaja poole.
„Salwani,” vastas mees kahtlaselt sõbralikult naeratades.
S. Hah!
„Ja kuidas teie nimi on?” küsis tema omakorda.
„Bridget.”
„Bridget. Palun kirjutage oma aadress siia, Bridget.”
Asi tundus õige kahtlane. Otsustasin panna kirja Mark Darcy aadressi, sest tema majas elab keegi kogu aeg sees ja pealegi on tal vargaalarm.
„Kas te tunnete kedagi Monsieur S.F.S. – i?” küsisin ma, mispeale ta muutus peaaegu ülemeelikuks.
„Ei, aga mul on tunne, et teid olen ma küll kuskil näinud,” teatas ta.
„Ärge arvake, et ma ei saa aru, mis siin toimub,” ütlesin ma tähendusrikkalt ning sööstsin ruumist välja. Vaat nii. Kui ikka vaja, haaran härjal otse sarvist.
22.00 Uskumatu, mis vahepeal juhtus. Kell pool kaksteist ilmus töö juurde keegi nooruk hiiglasliku kimbu punaste roosidega ja asetas need minu lauale. Mulle! Oleksite pidanud nägema, mis näod Patchoulil ja Hirmsal Haroldil ette venisid. Isegi Richard Finch oli nii vapustatud, et ei saanud sõnagi suust, välja arvatud haleda: „Ise muidugi saatsime need endale, jah?”
Tegin lahti kaardi, kus seisis kirjas:
Õnnelikku valentinipäeva minu viletsate vanaduspäevade valgusele! Ole homme 8.30 Heathrow’s, Terminal 1, British Airways’i kassas, kust saad kätte pileti salapärasele minireisile. Tagasi esmaspäeva hommikul, enne tööaja algust. Ootan sihtpunktis.
(Katsu kuskilt laenata suusakostüüm ja mõistlikud jalanõud.)
Uskumatu. Lihtsalt uskumatu. Mark viib mu valentinipäeva üllatusreisile. Tõeline ime! Hurraa! Helendavate tulukestega jõulukaardi-külakeses saab kõik olema v. romantiline: laskumine mägedest, käest kinni, nagu Lumekuningas ja Lumekuninganna.
Veidral kombel kippus millegipärast ikkagi tusatuju kallale, aga see võib juhtuda igaühega. Igatahes.
Helistasin Jude’ile, kes lubas laenata suusakostüümi: ühes tükis must kostüüm nagu Michelle Pfeifferil Kassnaise osas. Väike mure seisneb selles, et olen ainult ühe korra elus suusatanud – koolis – ja väänasin kohe esimesel päeval jala välja. Tühja sellest. Mis keerulist seal ikka olla saab.
Laupäev, 15. veebruar
76,2 kg (tunne, nagu oleksin hiigelsuur täispuhutav pall, täis fondüüd, hot dog’e, kuuma šokolaadi jne.), grappa’t 5, sigarette 32, kuuma šokolaadi 6, kaloreid 8257, jalgu 3, eluohtlikke üleelamisi 8.
13.00 Kuristiku serv. Olen täiesti võimatus olukorras. Mäe otsas halvas mind metsik hirm, nii et saatsin Mark Darcy ees minema, et ise rahulikult suusad alla panna. Vaatasin, kuidas ta nõlvast alla vuhises nagu mõni hirmuäratav rakett, ärakeelatud eluohtlik tulevärk või midagi niisugust. Küll v. tänulik suusareisi eest, ei osanud aga siiski ette kujutada metsikut vaeva, mida nõuab lihtsalt mäe otsa jõudmine. Mis mõte võiks näiteks olla üles komberdamises läbi hiiglaslike, kettidest ja võrestikest kubisevate ehitiste, mis näevad välja nagu vältimatud osad kontsentratsioonilaagrist, põlved krõnksus, kummagi jala otsas kipslahas, tassides kaasas äärmiselt ebamugava kujuga suuski, mis alailma laiali vajuvad, üritades pääseda läbi automaatse pöördvärava nagu lambapesuruumi rüsivad lambad, kui kogu selle piina asemel võiks mõnusasti voodis vedeleda. Kõige hullem veel see, et juuksed on siin kõrgel täiesti segi läinud ning moodustavad pentsikuid tutte ja tuuste nagu Cadbury erikujulised kompvekid, lisaks on Kassnaise kostüüm ikkagi mõeldud pikkadele kõhnadele inimestele nagu Jude, mistõttu ma näen välja nagu räsitud kaltsunukk või tädi pantomiimietenduses. Kõigele tipuks vihisevad vahetpidamata mööda kolmeaastased – ilma suusakeppideta, ühel jalal, visates aeg-ajalt mõne kukerpalli.
Suusatamine on tõepoolest v. ohtlik spordiala ja see pole mingi minu ettekujutus. Inimesed jäävad halvatuks, mattuvad lumelaviinide alla jne. jne. Shazzer teadis rääkida lugu oma tuttavast, kes läks ühele õudustäratavale suusamatkale ja lõi mäe otsas verest välja, nii et päästeteenistus pidi ta sealt kanderaamil alla tassima, kusjuures poole mäe pealt lasti kanderaam lihtsalt lahti.
14.30 Mägikohvik. Mark tuhises üles tagasi ja küsis, kas ma olen nüüd lõpuks valmis mäest alla laskma.
Seletasin talle sosinal, et olin teinud mäele tulles kohutava vea, sest suusatamine on tegelikult v. ohtlik spordiala – isegi nii ohtlik, et puhkusekindlustus selle peale kindlustust ei tee. Üks asi on, kui sind tabab õnnetus, mida sa ette ei oska näha; hoopis teine asi on ennast teadlikult erakordselt ohtlikku olukorda asetada, mängida surma või invaliidistumisega, nagu siis, kui sa totaka kummipaela küljes sillalt alla hüppad, Džomolungma otsa ronid, lased inimestel tulistada õuna oma pea peal jne.
Mark kuulas vaikselt ja tähelepanelikult. „Saan aru, Bridget,” ütles ta, „aga see siin on tegelikult lastemägi, peaaegu horisontaalne.”
Ütlesin, et tahan sama liftisarnase asjandusega alla minna, aga selgus, et sellega alla sõita ei saagi. Kolmveerand tundi hiljem oli Mark mind
