jõllitas mulle otsa nagu hullumeelsele.
„… ja andeksandmine: „Kuidas ennast kokku võtta” õpetab, et viha pidamine on sulle endale väga kahjulik ja et inimestele tuleb andeks anda.”
„Ja mis sellega seostub? Loodetavasti mitte muslimid. Vaevalt leiad andestust usust, mis inimesel käed otsast raiub, kui ta kuskilt pätsi leiba sisse vehib.”
Mark vangutas pead ja vaatas mind üksisilmi. Mulle tundus, et ta ei olnud teooriast päris hästi aru saanud. Võib-olla tuleb see sellest, et tema hingeline pool ei ole piisavalt arenenud, mis võib meie suhetes edaspidi probleeme tekitada.
„„Anna andeks meie patud …”!” käratasin ma vihaselt. Just siis helises telefon.
„Kohtamiste sõjahüüd,” märkis Mark. „Või Canterbury peapiiskop.”
Hoopis ema. „Mida sa ikka veel seal kohmitsed? Aga nüüd kähku! Te pidite Markiga lõunale tulema.”
„Ema, me ju …” Olin täiesti kindel, et me polnud midagi lubanud, täiesti kindel. Mark pööritas silmamune ja asus telekast jalgpalli vaatama.
„Kuule ometi! Tegin kolm beseekooki, kuigi kui päris aus olla, siis on täpselt sama lihtne teha kolm kooki kui üksainus, ja mul on lasanje juba välja võetud ja …”
Kuulsin tagaplaanil isa häält: „Jäta ta rahule, Pam”, millest polnud muidugi mingit kasu – ema pajatas solvunud häälel toidu külmutamise võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, kuni isa lõpuks toru enda kätte sai.
„Ära muretse, kullake. Olen kindel, et sa tegelikult ei öelnud, et te tulete. Talle lihtsalt jäi mulje, et nii läheb. Küll ma ta maha rahustan. Hull lugu on see, et ta ikkagi läheb Keeniasse.”
Ema krahmas telefoni. „Passiga sai kõik joonde. Lasksime pulmapoes suurepärased pildid teha, tead isegi, seal Ketteringis, kus Ursula Collingwood Kareni fotod tegi.”
„Ja fotot muidugi töödeldi pärast?”
„Mis rumalusi sa räägid!” hüüatas ta pahaselt. „Noh, võibolla üsna natukene … Una ja mina asume järgmisel laupäeval teele. Aafrika! Kujuta ette!”
„Aga isa?”
„Bridget! Inimene peab ometi elama ka! Kui isa tahab elada golfiväljaku ja aiatööriistade kuuri vahel, siis on tal õigus seda teha!”
Pääsesin lõpuks minema, innustatuna Markist, kes seisis minu kohal, hoidis rullikeeratud ajalehte ühes käes ning koputas teisega oma käekellale. Läksime tema poole ja nüüd usun ma teda täielikult, sest majapidajanna oli parajasti kööki kraamimas koos viieteistkümne perekonnaliikmega, kes kõik kippusid Marki kummardama nagu mõnd jumalat. Me jäimegi sinna, täpsemalt magamistuppa, kus veetsime aega küünlavalgel. Hurraa! Tundub, et kõik on parimas korras. Igatahes. Parimas korras. Armastan Mark Darcyt. Mõnikord teeb ta ju pisut kõhedaks, aga oma sisimas on ta väga lahke ja armas. Suurepärane. Minu meelest.
Eriti kui mõelda, et valentinipäev on kaheteistkümne päeva pärast.
Esmaspäev, 3. veebruar
57,6 kg (v. hea), alkoholiühikuid 3, sigarette 12, valentinipäevani jäänud päevi 11, minuteid kulutatud valentinipäevale liigset tähelepanu pööravate naiste peale mõtlemisele umbes 162 (halb).
8.30 Loodetavasti saab isa kenasti hakkama. Kui ema sõidab laupäeval, jääb isa valentinipäeval üksinda, mis pole kuigi mõnus. Võib-olla saadan talle kaardi nagu salajaselt austajannalt.
Huvitav, mida Mark ette võtab? Kaardi ikka saadab.
Seda teeb ta igal juhul.
Võib-olla läheme kuhugi õhtust sööma või teeme midagi muud põnevat. Mmmm. V. tore, et lõpuks ometi on mul valentinipäeval oma meessõber. Ah, telefon.
8.45 Mark. Kes sõidab homme kaheks nädalaks New Yorki. Tegelikult polnud ta hääl kuigi südamlik, ja õhtul hüvastijätuks tal aega ka ei olnud, sest peab oma paberid ja muu kraami kokku panema.
Mul läks korda olla kena ja mõistev, lausudes lihtsalt: „No mis seal ikka!”, et toru ära pannes kohe kisama pista: „Aga järgmisel nädalal on valentinipäev! Aaaaaaagh!”
Olgu, olgu. Niisugune käitumine on väga lapsik. Oluline on ikkagi hea läbisaamine, mitte küünilised turustustrikid.
Teisipäev, 4. veebruar
8.00 Cappuccino ja šokolaadisaiakesega kohvikus. No näed! Olengi ennast paksust tusapilvest välja rabelnud; võib-olla on isegi hea, et Mark ära sõidab. See on tal suurepärane võimalus eemale karata nagu Marsi kummipael, nagu räägitakse raamatus „Marsi ja Veenuse kohtamine”, et külgetõmbejõud siis tugevamalt tunda oleks. Võimalus mullegi iseenda kallal tööd teha ja natuke oma elu elada.
Tegevuskava Marki äraoleku ajal
1. Käia iga päev jõusaalis.
2. Palju mõnusaid õhtupoolikuid Jude’i ja Shazzeri seltsis.
3. Katsuda korteris korda luua.
4. Veeta aega isaga, kui ema Keenias on.
5. Olla töö juures tubli, et oma positsiooni parandada.
Ja pisut kehakaalu kaotada poleks ka paha.
Keskpäev. Töö juures. Rahulik hommikupoolik. Pean tegelema roheliste autodega. „Ma mõtlen keskkondlikult rohelisi, Bridget,” märkis Richard Finch, „ja mitte roheliseks värvitud autosid.”
Üsna varsti oli selge, et roheliste autode teema pole kuum, ja ma lasksin ennast lõdvaks, mõtiskledes teemal nagu näiteks Mark Darcy, samas visandades endale uut kirjapäist, erinevat sorti šriftide ja toonidega; ühtlasi püüdsin välja haududa värskeid ideid, mis tõstaksid mind kohe esile ja … Aaaaaah!
12.15 Neetud Richard Finch, kes kisas täiest kõrist: „Bridget! Meil pole siin mingi sotsiaalhoolekanne! Me teeme televisiooni, saad aru! Kui sul on tingimata vaja aknast välja vahtida, siis ära vähemalt oma pliiatsit kogu aeg suust sisse-välja nühi! Saad sa sellega hakkama?”
„Jah,” nähvasin ma turtsakalt ja panin pliiatsi lauale.
„Ma ei mõelnud, kas sa oled võimeline pliiatsit suust välja võtma, vaid kas sa leiad mulle ühe Kesk-Inglismaa keskklassi valija, üle viiekümne, kes oleks poolt?”
„Muidugi, kukepea,” teatasin ma muretult. Pärast saan ju Patchouli käest küsida, et mille poolt.
„Mille poolt?” küsis Richard Finch.
Ma naeratasin salapäraselt. „Eks sa ise tea seda ju kõige paremini. Meessoost või naissoost?”
„Mõlemast,” ütles Richard sadistlikult, „kummastki üks.”
„Hetero või homo?” jätkasin ma sujuvalt.
„Ma ütlesin Kesk-Inglismaa,” urises ta tigedalt. „Kuku helistama, kohe praegu, ja ära edaspidi unusta seelikut selga panna, sa hajutad mu meeskonna tähelepanu.”
Häh
