nimetatakse Salgamiseks.”
11.15 Saame Jude’i ja Shazzeriga 192-s kokku. Nõndaks. Ei mingit Salgamist.
11.16 Just. Ma olen täielikult eemale tõmbunud. Imelihtne!
11.18 Uskumatu, et ta pole ikka veel helistanud! Pagan võtaks! Ma vihkan telefoni passiivset-agressiivset rolli tänapäeva suhtlemises – kommunikatsiooni asemel mittekommunikatsioon! See on kohutav: üksainus helistamine või mittehelistamine võib tähendada kas armastust ja sõprust ja õnne või siis seda, et sind on heidetud tagasi julma kohtingumaailma lahinguväljale, kus sa tunned ennast veelgi räbalamalt kui eelmine kord.
Keskpäev. Uskumatu. Põrnitsesin telefoni, ja neetud aparaat hakkaski helisema, nagu oleksin ma selle mõttejõuga tegudele sundinud. Sedapuhku oli helistajaks Mark.
„Kuidas sul läheb ka?” küsis ta väsinud häälel.
„Hästi, hästi,” ütlesin ma, üritades kõlada väga eemaletõmbunult.
„Ma võiksin sulle järele tulla – lähme lõunale ja ajame natuke juttu, mis?”
„Hmm, lubasin tüdrukutega välja minna,” ütlesin ma küllaltki eemaletõmbunud häälega.
„Taeva pärast!”
„Kuidas palun?”
„Bridget. Kas sa kujutad ette, missuguse öö ma äsja mööda saatsin? Too poiss üritas kõigepealt köögis oma ema ära kägistada, pidin politsei ja kiirabi kohale kutsuma, rahustavad süstid, sõit haiglasse, maja hüsteerilisi filipiinosid kubinal täis. Mul on südamest kahju, et sa sellise loo sisse sattusid, aga minul polnud ka mingit lustipidu, ja pealegi polnud see kõik minu süü.”
„Miks sa varem ei helistanud?”
„Sest iga kuramuse kord, kui ma üritasin helistada, olid su mõlemad telefonid kinni!”
Hmmmm. Eemaletõmbumine ei taha enam kuigi hästi õnnestuda. Mark on tõepoolest päris põrgust läbi käinud. Leppisime kokku, et sööme koos õhtust. Ta ütles, et kavatseb pealelõunal silma kinni lasta. Ma nii väga loodan, et ta teeb seda üksinda.
Pühapäev, 2. veebruar
58,1 kg (suurepärane: ma hakkan idamaise poisi kaalu omandama), sigarette 3 (v. hea), kaloreid 2100 (v. mõõdukas), meessõpru taas 1 (hurraa!), uuesti omandatud meessõbra poolt põlglikult jahmunud moel kokkuloetud käsiraamatuid 37 (tänapäeval täiesti mõistlik lugemisvara).
22.00 Korteris. Kõik on jälle parimas korras. Õhtusöök kulges alguses küll pisut ebalevalt, aga kui ma otsustasin tema lugu uskuma jääda, paranes meeleolu tunduvalt. Mark pani koguni ette, et tuleksin ja räägiksin ise majapidajannaga.
Kuid šokolaadikreemi ajal pöördus Mark korraga minu poole: „Tahtsin küsida, et kas eile õhtul oli midagi valesti? Veel enne kui me minu magamistuppa jõudsime?”
Tundsin, kuidas sisikond valulikult kokku tõmbus. Päris irooniline, kui arvestada, et ma olin ju isegi mõelnud, et võibolla pole asjad päris korras. Paraku on üks asi ise niisugust asja mõelda ja hoopis iseasi, kui teine selle lausa välja ütleb – nagu kritiseeriks ta su lihast ema. Ühtlasi hakkad siis arvama, et sind on plaanis lähemas tulevikus maha jätta, mis lisaks valule, kaotuskibedusele, purunenud südamele jne. on ka äärmiselt alandav.
„Bridge? Kas langesid hüpnoosi?”
„Ei, üldse mitte. Miks sa arvasid, et midagi on viltu?” sosistasin ma.
„Noh, iga kord, kui ma tahtsin sind puudutada, kargasid sa eemale, nagu oleksin ma mõni kiimaline vanamehenäss.”
Milline kergendus! Seletasin juhtumit jubeda aluspesuga, mille peale ta mürinal naerma pahvatas. Tellisime veel veini, mis hakkas mõistagi mõnusasti pähe, nii et lõpuks läksime minu poole ja veetsime hunnitu aja voodis.
Hommikul kamina ees lehti lugedes torkas mulle pähe, et kas peaks äkki Rebeccast juttu tegema. Ja miks Mark alati minu juures peatub? Jude’i nõuannet järgides jätsin selle sinnapaika, sest armukadedus olevat vastassoo arvates v. tobe iseloomuomadus.
„Bridget,” ütles Mark, „sa oled täiesti transsi vajunud. Ma küsisin su käest, mis mõte sel uuel riiulite süsteemil võiks olla. Kas sa mediteerid? Või on raamaturiiulid kuidagi budismiga seotud?”
„Nad on seotud elektrijuhtmetega,” kostsin ma ebamääraselt.
„Mis raamatud need siin on?” Mark tõusis püsti ja uuris neid lähemalt. „Kuidas tütarlapsi kohtama kutsuda: juhend üle kolmekümne viie aasta vanustele meestele”. „Kas Buddha käis kohtamas?”. „Julgelt edasi!”, autor Victor Kahn.
„Need on minu aita-iseennast-raamatud!” ütlesin ma sõjakalt.
„„Mida mehed tahavad?”. „Kuidas mitte sõltuda mehest, kes ei taha ennast siduda?”. „Kuidas armastada lahus elavat meest ilma mõistust kaotamata?”. Kuule, sul on siin teadaoleva universumi suurim andmebaas vastassoo esindajate käitumise kohta! Mul hakkab tekkima tunne nagu katsejänesel.”
„Hmm…”
Mark naeris. „Kas neid peab lugema paarikaupa?” küsis ta üht teost riiulilt välja tirides. „Igaks elujuhtumiks midagi, jah? „Õnnelikult üksinda” ja „Kuidas leida ideaalset partnerit kolmekümne päevaga?””
„Üldsegi mitte,” ütlesin ma nördinult. „Neid loetakse eraldi.”
„Miks pagana pihta sa niisugust kraami ostad?”
„Mul on selle koha pealt oma teooria,” alustasin ma innukalt (sest tegelikult mul ongi selle kohta oma teooria). „Kui võtta teised maailmareligioonid, nagu näiteks … ”
„Teised maailmareligioonid? Mille kõrval teised?”
Brrr. Marki juriidiline väljaõpe ajab mõnikord tõesti hinge täis.
„Aita-iseennast-raamatute kõrval.”
„Seda ma arvasin. Bridget, need raamatud ei ole mingi religioon.”
„Muidugi on! Religiooni uus vorm igatahes. Kujuta inimesi ette vetevoona – kui nende ette pannakse mingi takistus, hakkavad nad kobrutama ja voolavad takistusest mööda, otsivad uut rada.”
„Kobrutavad ja voolavad mööda?”
„Tahan öelda, et kui organiseeritud religioon kokku kukub, otsivad inimesed uusi teid, uusi reegleid. Aita-iseennast-raamatutel on tegelikult paljugi ühist teiste religioonidega.”
„Nagu näiteks …?” küsis Mark julgustavalt käega vehkides.
„Noh, näiteks budismiga … ja …”
„Ei-ei, ma mõtlesin ideid.”
„No võtame …” alustasin ma pisut paanitsedes, sest tegelikult pole ma oma teooriat jõudnud veel kuigi kaugele arendada, „positiivse ellusuhtumise. „Emotsionaalne intelligentsus” väidab, et kõige tähtsam on optimism, usk õnnestumisse. Teiseks usk iseendasse, nagu räägitakse raamatus „Emotsionaalne eneseusk”. Ja kui sa vaatad kristlust
