helistan ma sellepärast, et kõige viimased andmed, mis ma mõne minuti eest sain, ütlevad, et orkaan ei taba suurima jõuga mitte Miamit, vaid…”
„Vaid Kuubat,” taipas Mark.
„Vaid Kuubat,” noogutas ülemuse hääl telefonis. „Kusjuures pühib üle terve saare idast läände, säästmata Havannat.”
Mark püüdis kiiruga mõtteid korrastada. Perekond tuleb ikkagi ära saata ja dokumendid kokku korjata, aga Havanna? Mida tähendab 5. kategooria orkaan sellele hinge vaakuvale režiimile, kui mõelda, mida tegi 3. kategooria Katrina New Orleansile ja selle elanikele? Rahvas, kes on harjunud võitlema ja kes on pealegi harjunud selleks oma pead kasutama, viidi loomastumise piirile. Veel veidi, ja inimesed oleksid koostöö asemel üksteist murdma hakanud.
Võib-olla oleks see juhtunudki, kui poleks olnud ülejäänud Ameerikat. Distsiplineeris juba teadmine, et kuskil ollakse ikka endistviisi inimesed. Pluss otsene abi nii ravimite, tekkide, toidu kui kaastunde kujul. Kuid Kuubal? Eriti kui orkaan teda nii õnnetult ründab, et mingit „ülejäänud Kuubat” ühel hetkel enam polegi? Mida teeb siis rahvas, keda on viiskümmend aastat harjutatud mitte mõtlema, vaid käsku ootama?
„Ma peaksin sinna sõitma,” lausus Mark tumedalt. „Kuid juhend keelab selle kategooriliselt.”
„Välja arvatud teatavates äärmuslikes olukordades,” märkis O’Brien.
„Nii et mul lubatakse Kuubale sõita?”
„Ausalt öeldes selleks ma helistasingi,” vastas O’Brien. „Meil on mõned stsenaariumid välja töötatud. Võib-olla on neist abi, võib-olla mitte.”
„Jah, ma tean,” märkis Mark kuivalt. „Ma olin ise nende koostamise juures.”
„Väga hea. Me saame korrigeeritud infot orkaani sihtmärgi kohta homme lõunani kinni hoida. Kauem mitte. See tähendab, et sa pead enne seda laeva või lennuki peale istuma. Muidu võib seltsimees Castrol tekkida küsimusi, miks üks jänki, isegi kui ta ennast debiilikuna esitleb, ikkagi tuleb kohta, kuhu peagi saabub orkaan.”
„Hästi,” ütles Mark. „Varahommikul istun lennuki peale.”
„Miks mitte nüüd kohe laevale?”
Mark muigas.
„Arva ära, vanamees.”
„Vabandust.”
„Muide, mis ta nimi on?”
„Kelle?”
„Orkaani.”
„Ernie.”
Ernie? Kas enam lollimat nime ei leitud? Sama vaimukas kui Piilupart või Barbie. Kirjutada hauakivile „Hukkunud Katrina raevu käes” – see oli arusaadav. Sellise hauakivi all võib inimene surnud olla. Kuid kui su maiste jäänuste kohal seisab „Sellesinase isanda lömastas Ernie”…?
Absurdne. Oli veel keegi, kes ei maganud. Tema nimi oli Carlos Fiberola ja ta töötas Kuuba poliitilises politseis. Praegu istus ta oma spartalikus kabinetis – valgeks lubjatud seinad, laud, tool ja paar riiulit, laes kõlkumas alasti elektripirn – ja näris mõtlikult pliiatsiotsa, lugedes samal ajal paksu toimikut.
Siiski, leidus ka arvuti. Mitte just uusim, kuid ikkagi arvuti. Lisaks midagi harjumuspärast ja hingekosutavat – üks plakat Fideliga, üks Che Guevaraga ja üks naerusuise kuuba talupojaga, õlgkübar kuklas.
Carlos oli üsna noor mees ja tõtt-öelda nägi ta päris huvitav välja. Tema pilk oli sügav ja salapärane, ta oli keskmisest pikemat kasvu ning hea rühiga. Carlose päevitunud palgeid kattis elegantne habemeoras.
Poliitilisse politseisse oli ta sattunud samamoodi, kui enamik temavanuseid kolleege. Ühel täiesti tavalisel päeval oli ta kutsutud Havanna ülikooli administratiivblokki osakonda nr. 2. Carlosel oli siis ülikooli lõpetamiseni jäänud umbes pool aastat ja ta vaevles küsimuse kallal, kuidas saada suunamine Havannasse või selle lähedale, sest… kuidas nüüd öeldagi. Carlos oli absoluutselt lojaalne, ta armastas ja austas Fideli sügavalt, kuid pidada matemaatika ja füüsika õpetaja ametit kuskil kolkas… See polnud päriselt see. Carlos leidis, et ta võiks pealinnas revolutsioonile kasulikum olla.Ningnüüdkutsehirmuäratavasse2.osakonda.Kiiruga soris Carlos oma mälus. Ega ta ometi mõne maskeeritud välismaa spiooniga lobisenud ei ole? Või on keegi ta peale kaevanud? Näiteks too äbarik Miguel, kodanlasevõsu, kellelt ta tüdruku üle lõi. Kes oli samuti kodanlasevõsu, nagu kahjuks selgus… Carlos loomulikult teavitas sellest vajalikke seltsimehi ja edasi läks kõik, nagu vaja. Aga nüüd…?
Õnneks võeti ta 2. osakonnas väga lahkelt vastu.
„Istuge, seltsimees, meil on väga hea meel teid näha,” öeldi talle sissejuhatuseks ja Carlos tundis, kuidas suur kivi ta südamelt ära veeres.
„Me oleme teid juba mõnda aega jälginud,” jätkas kahest toas viibinud seltsimehest vanem, see, kes istus, sellal kui teine ta selja taga püsti seisis ja Carlosele lahkelt naeratas. „Ning uskuge või mitte, te olete meile hea mulje jätnud.”
Carlost haaras meeldiv eelaimus. Nagu filmitähte, kellele on mõista antud, et tema šansid Oscarit saada on mõnevõrra suuremad kui ülejäänud nominentidel. Ja siis see tuligi:
„Me leidsime, et võiksite revolutsiooni teenida meie ametkonnas, sest siia on tarvis noori, haritud, ja mis peamine – printsipiaalseid mehi, kes kohkumatult astuvad vastu mistahes hädaohule. Säästmata selle juures ennast ja halastamata isegi oma lähedastele, kui olukord nõuab.”
„Vaenlane on vaenlane, olgu ta kasvõi isa,” ütles Carlos täiesti siiralt. Tema isa oli Batista ajal olnud lihttööline, pärast revolutsiooni sai temast sõjaväelane, ta oli koos oma lastega mõndagi üle elanud ja ta oli neid kasvatanud nõnda, et oleks Carlose vastuse üle uhke olnud. Carlos teadis seda.
„Tubli,” lausus vanem seltsimees. „Muud me teilt ei oodanudki. Teenistuskohaks on ette nähtud Havanna ja ehkki teil on eluase oma isa juures olemas, on Kuuba Vabariigi valitsus näinud teie jaoks ette ka eraldi elamispinna, mille juurde kuulub telefon.”
Carlos punastas heameelest, kuid suutis tänusõnad alla neelata. Revolutsiooni eliitsõduril ei sobi sellistest asjadest liialt vaimustuda.
Vanem mees noogutas heakskiitvalt. Soovitajatel paistis õigus olevat, noormees oli nähtavasti tõesti heast materjalist.„Praegusekskõik, kuiväljaarvatasee, etmeiekohtumisest mitte kellelegi mitte sõnagi.”
„Enesestmõistetavalt,” vastas Carlos tõsiselt.
Carlos lahkus 2. osakonnast peaaegu hõljudes. Seejärel leidis ta ennast mererannast jalutamast. Ka seal ei suutnud tema mõistus toimunut päriselt haarata, kuid tõde jäi tõeks: ta oli arvatud omamoodi rüütliseisusse, Kuuba parimatest parimate hulka. Nende imeliste inimeste hulka, kes kunagi ei maganud ja kõike teadsid, kes ühendasid endas Che vapruse ja Sorge kavaluse.
Esialgu küll õpipoisina, aga õppida ta tahtiski. Sellest oli nüüdseks möödunud kõigest aasta ja Carlose kuutõbine õnnetunne oli ammu asendunud argise asjalikkusega. Kuid rõõm oli jäänud. Ta nautis iga minutit oma tööpäevast, iga uut ülesannet, iga avamata toimikut. Ning eriti nautis ta vestlusi inimestega, kes, mõistmata ühiskonna arengu seaduspärasid, ei näidanud üles küllaldast revolutsioonilist innukust. Või, halvemal juhul, olid otseselt tagurlikud ja vaenulikud, sest
