meie programm ette baarikülastust.”
Kuubalanna nimi oli Elena ja ta oli tõesti ilus. Ta oli umbes kolmekümnene, mustade juuste ja suurte tumedate silmadega, tema lumivalged hambad särasid nii pimestavalt, et Adam tundis külmavärinaid. Ta kandis natuke kergemeelset, ehkki mitte lausa siivutut sügavsinist kleiti, üsna lihtsat seejuures, mis lubas imetleda tema võrratut figuuri ja miljoni-dollari-jalgu.
Nagu igal lihtsurelikust kuubalasel, oli temalgi seadusega keelatud välismaalastega suhtlemine. See oli lubatud vaid teenindajatel, nagu kelnerid või taksojuhid, ja paraku ka prostituudid, täpsemalt öeldes need prostituudid, kellel oli sellekohane paber.
Siiski ei olnud Elena mitte litsentseeritud lõbutüdruk, vaid hispaania keele ja kirjanduse õppejõud Unidose ülikoolis ning ta ei viibinud baaris üldsegi juhuslikult, vaid täiesti juhuslikult. Et kohtuda kellegi Adamiga. Etendades selle juures – tõsi küll, väga usutavalt – paremat sorti linnukest, nii et Adamil ja Matil tuli üksjagu vaeva näha, et teda enda juures ja oma lauas hoida. Mitte et Elena oleks oma rolli liiga sisse elanud ja ise minema kippunud, vaid jokkis jänkide pärast, kes mõnes mõttes õigustatult leidsid, et selline kullakamakas kahe loiu skandinaavlase valduses on ressursi raiskamine. Kuid nende katsed olukorda optimeerida ei olnud õnneks agressiivsed.
Ühtlasi mõistsid Adam ja Mati, et usutava mulje jätmiseks tulebki tõepoolest rummi põrutada, sigarit pahvida ja aeg-ajalt salsapõrandal käia. Selgus, et Elena oskab peale hispaania keele ja kirjanduse ka suurepäraselt salsat õpetada.
Kergemeelselt salsalt totalitaarrežiimi õõnestamisele hüpata ei valmistanud Elenale mingit raskust. Sellal kui Adam alles hingeldades higi pühkis ja mineraalvett ahmis, jõudis Elena teda juba küsimustega üle puistata. Tema inglise keel oli suurepärane.
„Nii et teie olete siis selle rahva hulgast, kes vabanes diktatuurist lauldes? Rahva hulgast, keda on vaid miljon? Kuidas te seda ometi tegite? Kas meie peaksime ennast vabaks tantsima?” siristas ta nagu süüdimatu linnuke. Kõrvaltvaataja, kes vestlust otse ei kuulnud – orkester tegi selle võimatuks –, pidi arvama, et tegemist on maailma kõige mõttetuma lobaga.
Adam vaatas Elenale silmi ja tundis kerget pööritust, nagu valmistuks suuskadel järsust mäest alla sööstma. Et Elena oli kaunitar, seda nagunii. Kuid ta pilk oli midagi enamat kui lihtsalt kaunitari pilk, selles säras siiras huvi. Tundus, nagu oleks Elena Adamile silma pilgutanud. Ta mängis oma osa neetult hästi.
Mänguga kaasaminekuks manas Adam näole, niipalju kui ta oskas, vintis turisti lollaka ilme ja üritas vastata.
„Jah, ma olen Eestist. Ma arvan, et meie kogemuste hulgas on üht-teist, mis teile võiks kasuks tulla. Mitte et meid järele aimata, aga… Sest on ka erinevusi. Näiteks ei olnud meil õigupoolest tegemist diktatuuriga nagu teil, vaid okupatsiooniga. See teeb olulise vahe.”
Kas tõesti on olemas selliseid jalgu? Päriselt?
„Rahvustunne, patriotism, mis minu rahvast ühendas ja mida kommunistid alla püüdsid suruda, on siin, vastupidi, kommunistide peamine relv. Meil oli võimalik häda algpõhjust näha väljaspool oma maad ja rahvast – enam-vähem õigustatult –, teil aga paraku… Paraku on see režiim kehtestunud Kuubas ise, ilma võõra riigi sekkumiseta. Järelikult on sellele vastuhakkamine raskem.”
„See rahvas on nii loll, et vahel ma mõtlen, et ta ei väärigi paremat,” pahvatas Elena ja naeratas igaks juhuks meelalt.
Adam punastas. See oli Tantalose piin – mõelda kuuba rahva ja kogu maailma vabaduse peale, kui mõtted tegelikult keerlesid, kurat võtaks…
„Pole viga, olen ka mina oma rahva kohta nii mõelnud. See läheb üle,” märkis ta ja naeratas vastu.
„Läheb,” noogutas Elena.
„Parim, mis te minu arust teha saaksite, on võtta endale mingi väga lihtne eesmärk,” jätkas Adam ja tuletas ebainimliku tahtepingutusega meelde, mida ta lennureisi jooksul oli mõelnud. „Mitte Castro kukutamine ega isegi sõnavabaduse kehtestamine kui selline, vaid midagi lihtsamat… Ma isegi ei tea, mis see võiks olla. Mingi süütu liikumine. Kultuuriline näiteks. Või ökoloogiline. Või heategevuslik. Peaasi, et see oleks vaba partei juhtimisest, oleks nii-öelda valitsusväline. Siis te saate kokku. See on oluline. Teie kõik, kes te seda košmaari ei salli, mis teie ilusal saarel püsti on pandud – te ju kõnnite üksteisest mööda, te ei tea üksteise olemasolust.”
„Noh, mitte päris nõnda. Meil on teatav võrgustik,” märkis Elena.
„Väga hea, kuid see kõlab ikkagi kuidagi dissidentlikult,” targutas Adam, tundes ennast idioodina. „Aga mina kõnelen millestki hoopis süütumast, pealtnäha isegi lojaalsest, mis ometigi tooks, kuidas nüüd öeldagi, vaistlikult kokku pigem ausameelseid ja terve mõistusega inimesi kui kommunistlikke fanaatikuid. Ja siis te kohtute, näete üksteist näost näkku ning üllatute, kui palju teid on.”
„Ma ei suuda küll ette kujutada, mis see olla võiks,” kehitas Elena õlgu. „Meil käib kõik revolutsiooni tähe all. Suhkruroogu koristatakse, nagu oleks tegemist rünnakuga kogu maailma imperialistide vastu… Tööl käimine on võitlus… Isegi laulmine ja tantsimine on võitlus, mille lippudele on kirjutatud Vivat Fidel! – las maailm näeb, kui õnnelikud me oleme…”
„Kui teie ei tea, siis ei tea mina ammugi. Aga ehk on siiski olemas mingi tegevusvaldkond, mida režiim nii-öelda vaevu salliks. Ühesõnaga, mida ta küll sallib, kuid ei armasta.”
„Võib-olla peaks see olema hoopis midagi väga proosalist,” sekkus Mati, kelle kohalviibimise nad olid peaaegu unustanud. „Umbes nõnda, et igale lapsele, kes esimest päeva kooli läheb, kingitaks korralik pinal. Selline algatus. Võiks Fidelile vastava palvekirja saata ja sellele allkirju koguda.”
Kuna Mati ütles seda kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt õlise muige saatel, ei saanud Adam aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Elena jaoks oli ettepanek igatahes arutluskõlbulik.
„Sellised asjad ongi see piir, milleni enamik küünib,” märkis ta ja nüüd võis aru saada, kui raske on tal selle juures kerget tooni säilitada. „Pinal, jalanõud, džiinid… Me oleme nii neetult paljaks röövitud, et inimesed on võimelised lihakonservi või tuubitäie Colgate’i hambapasta eest…”
Adam läks näost punaseks.
„… üksteisel kõri läbi lõikama. Kusjuures ma kahtlustan, et ka mina.”
Adam vaatas talle küsivalt otsa.
„Mida te imestate?” sähvas Elena. „Mulle öeldi, et te olete läbi elanud sedasama, mida meie praegu. Et teie saate aru. Ärge pange mind selles kahtlema.”
Adam tundis piinlikkust. Muidugi ta mäletas. Mäletas, mida tähendas pakk „Marlborot” või moodne jope või, palun väga, pakk korralikke kondoome, mis… nojah. Lühidalt, sada tuhat pisiasja, mida sul ei olnud, aga neil seal teisel pool oli. Ja nad, tohmanid, ei taibanud, et tulles näljase juurde, anna talle kõigepealt süüa, too talle kotitäis nätsu, napsu, suitsu, hilpe ja jalatseid, ning alles pärast seda hakka jahvatama Popperist.
„Jah, ka mina leian,” jätkas Elena resoluutsel toonil, mis koos kohustusliku naeratusega mõjus peaaegu hirmutavalt, „et ehkki asjad ei ole maailmas peamised, peab miinimum ikkagi olemas olema. Kui seda pole, siis on see lihtsalt alandav. Ja silmakirjalik! Sul kästakse pilgata Coca-Colat, aga sa pole seda elu sees maitsnud! Ja katsu sa öelda, et tahaks enne järele proovida.”
„Jah, siis oled paugupealt imperialismi
