Filosoof… jah, seda sõna nad armastasid… See kergelt üleolev muie, see kõiketeadja pilk… „Sest olgem ausad, kapitalimaailma vabadus on vaid illusioon. Lääne töölisel on auto, värviteleviisor ja mikrolaineahi, kuid ta on reklaami, pankade ja meedia ori. Püsiväärtused on unustatud…” Brrr. Seda kõneles raha eest inimene, kes oli eluaeg töötanud palgalise valetajana – kõneles inimestele, kes olid ilma jäetud nii autost, värviteleviisorist kui mikrolaineahjust, ja seda isegi mitte ettekavatsetult, vaid lihtsalt nõmedusest.
„Jumal tänatud. Ilmselt te ei ole päris lootusetu,” naeratas Elena kergendunult ja vaatas talle nii sügavalt silma, et Adamil mineraalvesi hingekurku läks. Mati jälgis neid oma sigarisuitsupilvest lõbustatult.
„Kui sügis südames, siis Kuuba kubemes,” pomises ta, aga õnneks eesti keeles.
„Sina, Pekka, võta õige mehu,” vastas Adam ja heitis vabandava pilgu Elenale. „See rumm, see rumm… Ja salsa…” Adam magas. Lõpuks oli väsimus tast võitu saanud. Ta nägi und, kusjuures üldsegi mitte Elenast, vaid hoopis Ken-Jaanist ja Pirgitist. Mingi pidulik sündmus, vist esimene koolipäev, ainult et segaseks jäi, kummal. Adam hilines, tal olid lilled käes ja ta pidi jõudma lilledega kooli ette, enne kui pildistamine läbi on. Kuid kui ta juba peaaegu päral oli, tõusis suur tuul, õieti tuulekeeris, mis kõik endaga kaasa haaras. Adam lendas, käed laiali, ja nägi eemalt oma poega ja tütart, kes samuti lendasid ning talle lehvitasid. Lillekimp oli tal ikka veel käes ja ta ei saanud seda kuidagi üle anda.
Adam oigas unes. Õnneks taevases uneministeeriumis halastati talle ja unenägu hajus, andes maad mustale tühjusele, mis on teisel pool igatsust, isaarmastust ja ülemaailmset võitlust nafta pärast.
4. Kaks unetut
Adam magas, kuid Mark mitte. Ta istus oma kodumaja terrassil palmi all – Miamis on peaaegu võimatu istuda kuskil mujal kui palmi all – ja lehitses aialambi valgel mingeid pabereid. Ehkki Adamist kõigest 150 kilomeetri kaugusel, oli see ometigi täiesti teine maailm.
Lambivalgus tõmbas ligi ööliblikaid, kuid mitte talumatul määral. Küllap tõrjus neid mere lähedus. Cameron ja kolm inglit magasid bangalos. Mõõdukas viskiklaas käeulatuses, tuhatoosis kustunud sigarillo, oli Mark süvenenud talle mitte ainult Kesk-Ameerikast, vaid kogu maailmast kokku lennanud informatsiooni läbinärimisele.
Kõik puudutas siiski vähemalt kaudselt Kesk-Ameerikat, mis oli tema piirkond ja tema kohustus. Mingi Nikaraagua paadunud sandinisti avantüür Afganistanis, mille taga isegi doktor Watson oleks Kremli sakilist müüriserva märganud. Siis Mehhiko indiaanlased, kes Villa ülestõusust või isegi veel varemast ajast saadik – tegelikult juba õndsa Corteze päevist peale – keskvõimu ei tunnistanud. Kes tal ometi käskis Montezuma maha nottida? Nüüd olid nad sisse seadnud sidemed Peruu ketšuade ja Siberi jakuutidega. Kõlas absurdselt, kuid selline oli interneti- ja globaliseerumisajastu tegelikkus. Mida peaksid sellest arvama Ühendriigid?
„Härra peadirektor, käesolevaga teen ettepaneku saata see probleem kus kurat,” ümises Mark ja võttis tibatillukese lonksu viskit. Hommikul tuleb see kiiduväärt mõte viisakasse vormi valada. Midagi ei olnud parata – tema südames oli Kuuba. Siis tuli jupp tühja maad, alles seejärel teised riigid. Mark teadis, et ülimalt tõenäoliselt maksab see talle ükskord, võib-olla üsna pea, tema koha. Ka siin, see tähendab Mehhiko indiaanlaste puhul, oli Ameerika huvi ju tegelikult mängus. Kõiki selliseid koldeid jälgisid väga pingsalt ka Venemaa ja Hiina ja lõpuks Araabia. Alati valitses oht, et põlisrahvaste aitamise sildi all punub mõni neist otse Ühendriikide külje alla endale mingisuguse pesa.
Venemaa ja Hiina ei olnud just eriti usutavad põlisrahvaste aitajad ja kaitsjad, pigem võinuks neid genotsiidiekspertideks nimetada, kuid selles asjas oli jänkide rinnaesine sama määrdunud. Vaata et hullemgi. Mida vastata tollele asteegile või maiale, kui ta sult Wounded Knee kohta uurima hakkab? Või Osceola elu ja võitluse kohta?
Ühendriigid peavad nendega tegelema. Ja et puhta südamega maiade juurde imbuda, tuleks hakatuseks näidata üles huvi jakuutide vastu. Täiesti ebapoliitilist, humanitaarset huvi.
Mark võttis uue lonksu. Jah, jah, jah, kõik oli õige. Aga Kuuba oli sellegipoolest tähtsam! Vähemalt praegu!
Eriti veel, kui vaadata, millised olid viimased uudised. Pardon, andmed. Viimased andmed aga olid sellised, et panid juukseid katkuma. Kõik märgid näitasid, et vennad Castrod on võtnud selge kursi põrutada võiduka lõpuni, see tähendab, teha kõik, et nende riik ei maanduks oma kujutlusmaailmast mitte võimalikult pehmelt, vaid sajaks kolinaga alla nagu orkaanist kaasa haaratud heinaküün. Jälle olid nad arreteerinud ja pikaks ajaks trellide taha saatnud järjekordse partii mõtlemisega vahele jäänud inimesi. Kinni oli pandud kaks isegi Kuuba mõõdupuude järgi üsna süütut organisatsiooni, millest üks tegeles kirjandusega ja teine heategevusega kiriku kaudu. Kuid kõige kurjakuulutavam oli see, et Santiago de Cuba lähedale oli hakatud rajama tohutu suurt vanglatekompleksi. Või tuli neid koonduslaagriteks nimetada? Kusjuures vange oli Kuubal juba nüüdki 20 korda rohkem kui Batista ajal!
Marki teksajaki rinnataskust hakkas kostma „Guantanamo svingi” sulneid helisid. Mark võttis telefoni.
„Ma kuulen sind, HR,” ümises ta.
„Õhtust, Mark,” kostis telefonist O’Brieni asjalik, kuid ühtaegu familiaarne hääl. „Sa ei maga?”
„Magan sügavalt ja näen unes, et kõnelen ühe unetuga. Praegu on põnev koht. Ta hakkab mulle just seletama, miks ta helistab mulle sellisel kellaajal. Variandid: Castro on tapetud, Ameerika president on röövitud, Osama alustas tuumasõda, Hillaryl on kõht lahti. Panustaksin viimasele.”
Hillary oli O’Brieni emane kass.
„Jääd panusest ilma,” kostis boss kaugelt Washingtonist. „Muide, ma pean ütlema kiidusõnu su kontaktileidjate kohta. Täna õhtul käitusid nad laitmatult. Salsabaar, dringid ja muu selline. Karakteriloomine oli koguni nii hea, et kui neil peaks kunagi mõte tulema Hollywoodis õnne katsuda, siis anna teada. Mul on seal paar tuttavat… kolledžiajast, mõistagi…”
„HR, kas sa tõesti nuhid mu tegevuse järele?” päris Mark, suutmata nördimust varjata.
„Milleks nii pateetiliselt?” imestas O’Brien. „Sina teed oma tööd, mina enda oma. Pealegi, kuulsid ju, kuidas ma sind kiitsin. Aga tegelikult oli mul midagi öelda ka.”
„Seisan valvel.”
„Pane siis viskiklaas käest.”
„Just nii.”
„Kuula tähelepanelikult. See orkaan, mida Floridas oodatakse… Kuule, kas sa päevauudiseid ikka oled jälginud? Kas sa üldse tead, et midagi on tulemas?”
„Ausalt öeldes…”
„Kurat! Ja see tahab olla CIA osakonnajuhataja?”
Luurajana teadis Mark hästi, et mõnikord on targem vait olla ja oodata. Niisiis ta vaikis.
„Ühesõnaga,” jätkas O’Brien, „Floridale on lähenemas orkaan. See võta esiteks ise teadmiseks, joo viskiklaas tühjaks, tõmba sigar lõpuni ja saada oma perekond minema. Koos nendega saada ära kõik oma paberid, mida sa ei taha hävitada. Aega on paar-kolm päeva.”
„Kategooria.”
„Kui hästi läheb, siis kolmas. Kui halvasti, siis viies.”
Mark kergitas kulmu. See võis tähendada, et terve Miami pühitakse minema.
