pilkugi selja taha heitmata läksid piraadid töö juurde tagasi. Tähelepanu nihkus Sa’Adarile. Too ei püüdnudki varjata vihast helki silmis, kuid ta hääl tundus habras ja lapsik, kui preester ütles: „Olge päris kindlad, et ma kapten Kennitiga sellest räägin. Olge päris kindlad!”
Wintrow langetas pilgu tekile. Ehk oli ta isal õigus. Ehk suutis ta tõesti perekonna laeva nii piraatide kui orjade käest uuesti tagasi saada. Iga vastasseis on kellegi jaoks võimalus. Poisi süda hakkas imelikult kiiremini lööma, kui ta eemale kõndis ja imestas, kust säärane mõte talle küll pähe tuli.
Vivacia oli hõivatud. Kuigi tema pilk vaatas otse ette üle vee Marietta ahtri poole, oli ta tegelik tähelepanu suunatud sissepoole. Rooli taga seisev mees oli kindla käega, taglases toimetavad madrused kõik viimseni tõelised meremehed. Meeskond küüris räppa tema tekkidelt ja lastiruumidest, parandas puitosi ning poleeris metalli. Esimest korda pika aja jooksul ei olnud Vivacial oma kapteni võimekuse suhtes mingeid kahtlusi. Ta sai lasta oma mõtetel vabalt tegelda omaenda muredega, teades, et need, kes teda mehitavad, tunnevad oma tööd.
Virgunud eluslaev võis oma võlupuust luude kaudu tunnetada kõike pardal toimuvat. Enamik sellest oli igapäevane ja polnud tähelepanu väärt. Soodi parandamine või kambüüsis sibula hakkimine ei puutunud temasse. Need asjad ei saanud muuta tema elu kurssi. Kennit sai. Mõistatusliku mehe uni kaptenikajutis oli rahutu. Vivacia ei näinud teda, kuid tajus meest viisil, mille kirjeldamiseks inimestel sõnad puuduvad. Kenniti palavik hakkas jälle tõusma. Naine, kes tema eest hoolitses, oli mures. Ta tegi midagi külma vee ja riidelapiga. Vivacia küünitus üksikasjade järele, kuid nende vahel polnud sidet. Ta ei tundnud neid veel piisavalt hästi.
Kennitile pääses ta lihtsamalt ligi kui Ettale. Palavikuulmad voolasid mehest pidurdamatult välja Vivaciasse nagu veri, mida oli valatud laeva tekkidel. Laev imas need endasse, kuid ei suutnud neid mõista. Väike piinatud poiss, lõhestatud ustavusest isale, kes teda armastas, kuid kellel polnud aimugi, kuidas teda kaitsta, ja mehele, kes kaitses teda küll teiste eest, kuid kelle südames puudus armastus. Ikka ja jälle kerkis tema unede sügavikust madu ja hammustas tal jala otsast. Selles hammustuses oli jää ja hape. Oma hingesügavusest küünitus mees Vivacia poole, selle sügava ühisustunde poole, mida ta kandis oma meeles vaid vormitu mälestusena varasest lapsepõlvest.
„Halloo-halloo, mis see on? Või õigemini kes, peaksin ma ehk küsima?”
Hääl – Kenniti hääl – kostis kui vaikne sosin ta meeles. Vivacia raputas pead, nii et lokid tuules lehvisid. See polnud piraat, kes temaga rääkis. Isegi kõige tugevamate sidemete puhul nagu Althea ja Wintrowga ei kostnud nende mõtted tema meeles nii selgelt. „See pole Kennit,” pomises laev endamisi. Selles oli ta kindel. Ometi kuulus hääl päris kindlasti mehele. Piraadikapten oma kajutis hingas sügavalt sisse ja jälle välja, pomisedes samal ajal eitusi ja keeldumisi. Ta oigas järsku.
„Ei. See pole Kennit,” kinnitas vaikne hääl lõbustatult. „Ja samamoodi pole sina Vestrit, kelleks sa end pead. Kes sa oled?”
Kellegi meel kobas häirivalt tema reageeringu järele. Vaistlikult tõmbus Vivacia kontakti eest tagasi. Ta oli kaugelt tugevam kui see teine. Kui ta eemale tõmbus, ei suutnud too järgneda. Aga seda tehes lõhkus Vivacia ühtlasi ebakindla sideme Kennitiga. Temast uhkasid läbi ärritus ja rahutus. Ta surus käed külgedel rusikasse ning võttis järgmise laine kehvasti, põrgates pigem selle vastu kui lõigates läbi. Roolimees kirus end ja parandas kriipsuvõrra kurssi. Vivacia lakkus huultelt soolapritsmed ja heitis juuksed näolt tagasi. Kes ja mis see võõras oli? Ta sundis oma mõtted vaikseks ning püüdis aru saada, kas ta on pigem hirmul või põnevil. Ta tundis olendiga, kes oli rääkinud, kummalist hõimlust. Ta oli tolle pealetükkiva nuhkimise kergelt tõrjunud, kuid talle ei meeldinud, et keegi oli üldse üritanud tema meelde tungida.
Vivacia otsustas, et ei luba seda. Olgu sissetungija siis kes tahes, laev paljastab ta ja astub talle vastu. Kaitsevalmilt küünitus ta uuesti kajuti poole, kus Kennit unes vähkres. Piraadi leidmine oli lihtne. Too vaevles endiselt palavikuulmades, istudes kapis peidus mingi uneeluka eest, kes teda otsis ja petlikult leebel häälel kutsus. Naine asetas mehe laubale jaheda rätiku ning kattis teise samasugusega paistes jalaköndi. Vivacia sama hästi kui tajus järsku kergendust, mida mees sellest tundis. Laev sirutus uuesti tema poole, nüüd juba julgemalt, kuid ei leidnud enam kedagi eest.
„Kus sa oled?” nõudis ta järsult ja vihaselt. Kennit võpatas ja karjatas, kui varitseja unenäos laeva sõnu kordas, ja Etta kummardus lohutavaid sõnu pomisedes mehe kohale.
Vivacia küsimusele ei vastatud.
Kennit kerkis pinnale ja ahmis teadvusele tulles õhku. Kulus hetk, enne kui talle meenus, kus ta on. Mehe palavikukuivadele huultele kerkis rahulolev naeratus. Tema eluslaev. Ta oli oma eluslaeva pardal, kapteni hästisisustatud ruumides. Tema higist keha kattis peenest linasest lina. Läikimahõõrutud messing ja puit kajutis läikisid ühtaegu hubaselt ja elegantselt. Ta kuulis möödavulisevat vett, kui Vivacia läbi väina lainete lõikas. Ta peaaegu tajus oma laeva teadlikkust enese ümber, teda kaitsmas. Laev oli teine nahk, mis teda maailma eest varjas. Kennit ohkas rahulolevalt ja läkastas siis kurku kogunenud kuivast rögast.
„Etta!” kraaksatas ta hoorale. „Vett.”
„Siinsamas,” vastas naine rahustavalt.
See oli tõsi. Nii üllatav, kui see ka oli, Etta seisis sealsamas tema kõrval, veekruus käes valmis. Ta pikad sõrmed mehe kuklal tundusid jahedad, kui naine Kennitil joomiseks tõusta aitas. Pärast keeras Etta enne, kui ta pea uuesti voodile langetas, osavalt padjad ümber. Ta tupsutas higipiisad Kenniti näolt ja pühkis seejärel niiske rätikuga tema käsi. Kennit lebas ta puudutuse all vaikse ja liikumatuna, lõdvalt tänulikuna leevenduse eest, mida naine pakkus. Hetkeks tundis ta täielikku rahu.
Aga see ei jäänud kestma. Paistes jalg tuletas end talle kiiresti valuga meelde. Kennit üritas sellest mitte välja teha. Valust sai tukslev kuumus, mille jõud kasvas iga hingetõmbega. Hoor istus voodi kõrval tugitoolis ja õmbles midagi. Mehe pilk libises loiult üle naise. Too tundus vanem, kui ta mäletas. Jooned suu ümber ja laubal olid sügavamad. Nägu lühikese musta juukseharja all tundus kõhnem. See muutis ta tumedad silmad veel hiiglaslikumaks.
„Sa näed kohutav välja,” noomis Kennit naist.
Too pani õmblustöö otsekohe käest ja naeratas, nagu oleks mees talle komplimendi teinud. „Mul on raske sind sellisena näha. Kui sa oled haige … ma ei leia und, mul ei ole isu …”
Isekas naine. Ise söötis tema jala maole ja üritab nüüd muljet jätta, nagu oleks see Kenniti mure. Kas Kennit oleks pidanud talle kaasa tundma või? Mees heitis selle mõtte kõrvale. „Kus see poiss on? Wintrow?”
Etta tõusis otsekohe. „Sa tahad teda?”
Tobe küsimus. „Muidugi ma tahan teda. Ta pidi mu jala terveks tegema. Miks ta seda juba teinud ei ole?”
Naine kummardus voodi kohale ja naeratas õrnalt tema poole alla. Kennit oleks tahtnud ta eemale tõugata, aga tal polnud selleks jaksu. „Ma usun, et ta tahab sellega oodata, kuni me Pullioja sadamasse jõuame. On terve hulk asju, mida ta käeulatusse tahab, enne kui su … terveks teeb.” Järsult pöördus naine haigevoodist eemale, aga mitte enne, kui Kennit jõudis märgata tema silmis läikivaid pisaraid. Etta laiad õlad olid longus ning ta ei seisnud enam sirgelt ja uhkelt. Ta ei uskunud, et Kennit jääb elama. See teadmine korraga hirmutas ja vihastas meest. Nagu oleks naine talle surma soovinud.
„Mine otsi poiss üles!” käratas ta jämedalt – peamiselt sellepärast, et naine silmist kaoks. „Tuleta talle meelde. Tuleta talle meelde, et kui ma suren, siis surevad ka tema ja ta isa.
