kes alati sööstavad tohuvabohusse vaimustusega, lakkamata kordamast – nii teel sinna kui ka tohuvabohu ajal – oma pasunajoru: „Juhhei!”
Alatasa tegi ta [Tommy Agro] väike pea suure pea eest kogu mõttetöö ära. [-] Ja kuigi ta kandis kõrgendatud tallaga kingi, et taevale lähemal olla, oli ta alati viimane, kes vihmasajust teada sai.
Alati, kui ta [preili Agathe von Buhrmeister] teda [kirjutajat] nägi või kutsuma pidi, kordas ta mõttes üht rumalat maakeele sõna sithawares, mis talle hirmsasti meeldis, kuid mida ta ainult mõttes söandas öelda.
Kalalaeva kiprina oli ta Karl Salong, paadimehena ja keskküttekatla kütjana Kaarel Saalong, pudeli juures aga lihtsalt Karla või Seiu. Saaremaal kutsutakse kõiki häid inimesi, kes teistest rohkem hoolivad kui endast, Seiudeks. Mandril peetakse neid lihtsameelseteks, kuid tuntakse neist samavõrra rõõmu kui Saaremaalgi. Nad aitavad säilitada usku ellu.
Aga et Villem midagid tegi, on tühi jutt. Villem mängis kaptenid – tööd ei tein ja iga päev pesi kaela.
Karm elu ja taline unnapüük oo mo [Nuka Ärni] näose oma jäljed jätn; põhjatuule vinguv piits oo lõhestanud mo uule ja aastate äke libisen üle otsakondi.
Oli teine [Höövli Arnold] suur ja natuke mugavavõitu mehekolakas, kelle kõige tähelepanuväärsemateks iseloomujoonteks olid hea uni, suur söögiisu ja hästi kõva hääl.
Ta [nõbu Benedikt] oli vähenõudlik, harjus kõigega, ent kui tema eest ei hoolitsetud, võis ta päevade kaupa söömata ja joomata olla. Teda ei seganud ei liigne soojus ega käre külm ja ta näis pigem kuuluvat taime- kui loomariiki.
Tuleb Pankratov, 35-aastane noor suusamees.
174 cm pikk vaid mehel, aga kiired jalad!
Kõik olid üksmeelsed vähemalt selles, et see [loosimüüja Plichta] oli intelligentne ja soliidne härrasmees ja et tal olid kuldhambad ja et ta rääkis nii kenasti ning armsasti perekonnaelust; kuid mitte ükski neist polnud võtnud temalt isegi sõrmejälgi – see on lihtsalt jube, kui kergeusklikud need naised on.
Minu kadunud vanavanaisa oli ameti poolest puuseppmeister, ehitas põhiliselt veskeid ja parseldas selle kõrval siin-seal hobuseid ning hangeldas ristikheinaseemnetega. Oma üheksakümne kaheksa aasta juures oli ta – tänu taevataadile – veel elurõõmus ja täies jõus mees, näost ümmargune nagu ladvaõun, jah, ja nii harukordselt paks, et vanavanaema pani ta suvel keldrisse, sest ülal toas oleks ta kuumaga ära sulanud. Istus teine kenasti all keldris, ähkis-puhkis ja rüüpas õlut, hammustas suhkrut peale ning ootas pikisilmi jahedaid ilmu.
Seejuures aga oli Kelterluk ikkagi aus inimene ja koguni väga aus mees ja tõeline sõber, mõnikord kinnine, mõnikord liigagi siiras ja seepärast Kattvelli silmis harva päris tõsiselt võetav täismees. Aga pagana kena mees ja kuldne hing, susi teda söögu!
Pidasin lühikese, aga südamliku tervituskõne sünnipäevalapsele [Janile], milles tõin esile ta säravamad iseloomujooned ja manasin Bocca restorani kogunenud kümmekonna külalise silme ette kuvandi edukast ja ratsionaalsest, kuid sellele vaatamata avatud südamega ning hellast inimesest. [-] Kolm tundi hiljem seletasin politseinikele, et seesinane päevakangelane ei tahtnud tegelikult üle baarileti heidetud küünlajalaga teenindavale personalile kehavigastusi tekitada, vaid üritas tabada seinal ronivat prussakat. Restorani juht, kujutledes ennast ilmselt situatsiooni, kus ta pidi hakkama kohtus tõestama, et tema restoranis tõepoolest kahjureid ei ole, loobus süüdistustest.
„Ta ju ütles, et ma olen eriline,” pobises õhetava näoga Arkadi viltulöödud lipsu kohendades.
„Jah. Peaaegu,” nõustus Jan. „Ta ütles, et sa oled eriline värdjas.”
Kõneldes, olgu nelja silma all või rühmiti, räägib ta aeglaselt ja selgelt. Ta kasutab enamasti ühe- või kahesilbilisi sõnu. Iga mõtet selgitab ta mitu korda mitmel erineval viisil, et temast ikka kindlasti aru saadaks. Särav naeratus ei kao iial ta näolt.
Tema [Petja] välimus on järgmine: lüheldane kasv, kulunud vihmamantel, kirsad, mis on tallanud porist maanteed, sügavale tõmmatud sonimüts, kavalad vilkad silmad, tume juuksekahlak laubal, kõrged põsenukid, pimeduses pahelisena tunduv näoilme. Ta kuulub nende vastutulijate hulka, kellest mõned püüavad kiiremini mööduda.
Ta riided olid määrdunud ja tal oli suur roheline seljakott seljas. Jalas olid tal võidunud kalifeed ja säärikute asemel räbaldunud ketsid, millest vahtis välja murdunud küünega varvas. [-] Kõigepealt aga märkasin kolme meetri pikkust kimpu Sahhalini pilliroogu, mille nahkjad lehenarmad õõtsusid üle tammujate peade, seejärel mehe kätt, mis kummalist buketti õrnalt enda ees hoidis, et see trügimisel viga ei saaks, ja see pesemata käsi läks üle kondiseks õlaks, mis kandis pikka kaela, ja alles kaela otsast vahtis mulle vastu Erast, akadeemik Parmasto, peaksin vist nüüd küll ütlema.
Nad
