Astafjev „Hiidkala”
Oma triibulistes pükstes ja öökuues nägi ta [vahimees Kalistratov] välja ehmunud ametnikuna, keda eksituse tulemusena hullumajja paigutati ning kes usub veel abi kohalejõudmisse.
Poisinäru, tühi toru, kasvult karu, lapse aru, viimne viil ja vana loru, loll ja laisk, poisiraisk!
Olen nii ühiskondlikus kui ka isiklikus elus täitnud oma ülesandeid kohusetundliku tagasihoidlikkusega, tänu millele oman autoriteeti nii kolleegide kui ka perekonna silmis. Jälgin pidevalt ajalehti ning hoian ennast kursis rahvusvaheliste sündmustega, arendan oma silmaringi. Läbisaamine kolleegidega on hea. Ilmutan moraalset kindlust ning tõstan pidevalt oma kutsemeisterlikkust. Ühiskonnas toimuvatesse positiivsetesse muudatustesse suhtun positiivselt, negatiivsetesse aga negatiivselt. Evin tarvilikke põhimõtteid. Eelöeldut arvesse võttes loodan, et olen sobiv kandideerima raamatu „On nigu on” vakantsele autorlusele ja honorarile.
Tal [Kalle Sparvelinil] polnud praktikat ega sünnipäraseid omadusi – tuleb meeles pidada tema säärte pikkust ja muid kehaehituse iseärasusi –, et tal polnud küünevõrdki kalduvust ega oskust allamäge joosta, sest meremees peab oma tallad ja sääretorud alati ainult vastumäge vinklisse lööma.
Percie’s, vanimas pojas ja pärijas, on rohkem lakardit kui metsavahti, riiukukke, džokit või tobu. Mu vahva Thornie on enam riiukukk kui lakard, metsavaht, džoki või tobu. Johnis, kes ööbib nädalate viisi mägedes, on kõige enam metsavahti. Džoki võidutseb Dickonis, kes on valmis ööd ja päevad puhkamata maha ratsutama kakssada miili, et jõuda võiduajamistele, kus teda igaüks alt veab. Ja Wilfredis on tobul nii suur ülekaal teiste omaduste suhtes, et teda võib nimetada lihtsalt tobuks.
Ümmarguse kassipeaga habemeajaja Priidik Sõelem armastas tulisoolast kalasuppi, kandis ühe aisaga raamprille ja oskas maakaardil näidata kõiki tähtsamaid maailmajagusid.
Naine
Naine on naissoost täiskasvanud inimene. Alaealist naissoost inimest nimetatakse tüdrukuks. Naist eristavad mehest erinevad suguelundid ja teisesed sootunnused, näiteks erinev karvakasv ning kehakuju. Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui ka mehed, et naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.
Preili Pirtspek ei olnud enam eriti noor: tal olid kolmandad hambad. Juba piimahammaste väljalangemine oli talle tublisti meelepaha teinud, aga kui läksid ka pärishambad, pidi ta peaaegu täielikult kokku varisema, sest ta hoolitses piinliku täpsusega oma maise vara eest. Neid kunsthambaid, mille omanik ta praegu oli, hoidis ta soodaveeklaasis, mille ta ööseks rahakappi luku taha pani.
Naiste käest peab ikka kõik kohe välja võtma, muidu ei saa neilt midagi, sest naised mõtlevad ikka ümber. Naine lubab ainult seks korraks, sest järgmine kord tahab ta ju jällegi midagi lubada.
Kesk-Euroopa mees on nii vaimustav, et on alati valmis vestlema naisega asjust, millest naine tahab rääkida, ja võtab naist, nagu naine on: arukas, mõtlev ja loov olend.
Naise ilu on Soomes kergesti uuenev loodusvara, aga see leiaks kasutamist ka kodumaal.
Kui ta vahukooretorti teeb, siis peab ta rahu saama. Majasokkusid on ohtlik tirriteerida siis, kui nad vahukooretorte teevad.
Ta nimeks on Liis Punaorg, aga soomusronglased kutsuvad teda lihtsalt Kustaks, sest mitte keegi pole veel ta lähedale saanud ning soomusrongiülem on valjult käskinud hoopis unustada, et siin on tegemist ühe naisega. See sõdur äigab säärase kindla käega otse vastu vahtimist, et müürsepa hoop pole põrmugi valusam. [-] „Nii ilusas kestas säärane must ja kalk süda,” ohkab Prügi meeste naeru ja kisa sekka. „Ja mina arvasin, et oleme nüüd ühe kalli kodumaa lapsed, et elame nüüd vastastikuses lugupidamises ja armastuses, kuid ei – pole kodu kasvamist veel kaugeltki näha. Lausa sallimatu metsikus ja lagipeade tagumine!”
„Vabandage,” ütles Meelik viimaks. „Kas te mäletate veel seda aega, kui te tütarlaps olite?”
„Kuidas võtta,” jäi raamatukogu juhataja nagu mõttesse. „Praegu ma olen kaheksateistkümnene …”
Pole midagi efektsemat metsloomade hirmutamiseks kui kolm norskavat naist Land Roveri tagaosas, igaüks oma häälekõrgusel.
Ta [Margo Durrell] käis kilavalt ning valesti lauldes mööda maja ringi ja tassis õhkõrna pesu lademeid või lõhnaõlipudeleid. Igal võimalikul juhul lipsas ta valgete käterättide pöörises vannituppa, ja kui ta juba kord sinna sisse sai, oli teda sealt välja tirida niisama raske, nagu tigu kivi küljest lahti saada.
Naised on turunduse ülim triumf: unikaalne funktsionaalsete ja emotsionaalsete hüvede kombinatsioon viimase peal pakendis.
Kui tema seelik oleks olnud veel lühem, oleks see olnud krae.
Vaata neid Moskva plikasid! Isegi tänase ilmaga kannavad nad tikk-kontsadega kingi! Kurat, kas pole vahva! Nad teavad küll, et see on nende tervisele kahjulik, kuid kurat selle vanaea luuvalu ja reumaga, sest nad näevad ju, kuidas mehed neid praegu vahivad!
