„Elukunsti keelatud retseptikogu”
Lahkus suurest seksist ja läks üle treeneritööle.
Lähme voodisse. Mina teen välja.
„Kas teil on vaba tuba?” küsis mees.
„Teie pole tütarlaps,” kahtles naine.
„Ma pole ka kaks tütarlast mitte,” ütles mees.
„Ja klaverit te ei mängi,” arvas naine.
„Ma mängin parmupilli,” ütles mees.
Alatu mees otsib alalist partnerit.
See on sama tundmatu, kes teda [Katku Villut] tänini maailmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, talle kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. [-] Isegi ei tea, miks, aga alati, kui tal on tegemist olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.
Ah, üldse pole ilmas midagi ilusamat, kui kelleltki naiselt tema mees üle lüüa.
Ammust ajast on teada, et Helsingisse minekuga ei saavuta midagi head, õpetatakse ainult mehed jooma ja naiste sabas jooksma.
Meenutasin, kuidas Eija oli rääkinud mediteerimisega kaasnevast enesekasvatusest, armastusest, mida peab tundma kõikide elavate olendite vastu. Seda teed oli mul veel pikk maa käia.
ISABELLA: Mis te tegite? Mis te praegu tegite?!
AGNES: Mis me tegime? Mitte midagi ei teinud. Ega ju, härra Eduard?
BRUNBERG: Absoluutselt mitte midagi, preili.
ISABELLA: Ma nägin, ma nägin!
BRUNBERG: Hallutsinatsioonid, armuline preili, lähenevast vanadusest tingitud hallutsinatsioonid.
Mees nägi üsna väsinud välja, vaene Alfred, ja see polnud mingi ime, sest Liina oli teda seitseteist korda järjest talutanud kullassepapoe eest mööda, ikka sinna ja tagasi, ning iga kord üritanud sisse tirida, et Alfred ostaks talle kihlasõrmuse.
„Mina igatahes kavatsen abielluda enne, kui ma puruvanaks saan.”
„Kas võlutud printsiga?” küsis Malin.
„Ei, torulukksepaga,” teatas Tjorven. „Nad teenivad praegu roppu raha, isa ütles.”
„Küllap sa tahaksid heameelega näha seda uut poissi, kellega Bettan käib?”
„Nojah, eks ma tahaksin küll,” soostus Väikevend innukalt. „Enne seda käis ta ühega, kelle kõrvad olid täitsa lubamatult peast eemal. Ma tahaksin näha, missugused kõrvad sellele uuel on.”
Toiduvalmistamine kuulub seksi juurde – tee tüdruku magamistuppa läheb läbi tema kõhu.
Oled paks nagu põrsas, liialt magusat sööd, sinu rasvane nägu päris pahviks mind lööb.
Pageb julgus mu juurest, kui sind kosima pean, ent ma loodan, et keeldud ja teed mulle head.
Ma [velsker Savva Aibolitovitš] räägin teile, kuidas ennast üleval pidada, kuidas naisterahvastega neid asju ajada. Tegelikult siin midagi eriti keerulist ei olegi. Loodus on paljud asjad paika sättinud, aga siiski on hea, kui tead, kellele selga ronid. Kui ei tea, vaat siis tuleb ettevaatusabinõud tarvitusele võtta.
Nüüd on mul [Abramil] andmeid, et ei tegele te ühti nende seksuaalküsimustega; te pidavat lausa kurameerima! Seda ma ei luba.
Vägimeeste elulood õpetavad, et targem on sihukestest kahtlastest saartest eemale hoida, kuid kust pidin mina seda siis veel teadma? Ei olnud ma neil aegadel ju midagi kuulnud ei sireenidest, ei Kirkest (sellest, kes oskab kõigist teistest emandatest rutemalt mehi sigadeks muuta) ega üldse sedasorti saarenaistest.
Hirmuäratav Johann von Gilberstedt Hallest olevat olnud ilmalikus elus nii aktiivne, et isegi pärast viimset võidmist tahtnud veel põetajaõde vägistada.
„Mis seal küll lahti on?”
„Kostab nii, nagu vägistataks teda,” ütlesin.
„Ei või olla,” ütles mu naine uniselt, „selle pärast ta [Paula] ei karjuks.”
Ainus aeg, mil ma [John Weak] sellele ei mõtle, on siis, kui ma sellega tegelen.
