välja, nagu poleks neid nädalate kaupa harjatud.
Mina [Švejk] valin endale blondi, poisid, vürstinna või krahvinna, mitte liiga paksu, ainult pisut ümariku ja mitte liiga metsiku. Niisugune mulle ei meeldiks. Ma ütlen seal õukonnameistrile: „Andke mulle peen ja mõistlik naisterahvas, rahulikuma härra jaoks.”
See daam oleks pidanud olema noor, ilus ja õilis, ja peale selle oleks ta pidanud vajama mu [Pedro Gaviláni] abi. Aga alati oli vähemalt üks tingimustest, mis puudus, sageli rohkem. Ainsad tütarlapsed, kelle ilu mu südame kiirelt tuksuma pani, olid vaesed ja halvast soost ega keelanud oma soosingut esimesele vastutulijale.
Jõudsime naisi vaadates konstateeringuni, et sisemine ilu on raudselt tähtsam kui välimine, aga ainult juhul, kui seda kaugelt näha on.
Juba vagad isad Montanus ja Tertullianus õpetasid, et naine on see värav, mille kaudu tungib ristiinimese hinge saatan. Ja ilus naine on kõige hädaohtlikum ning kõige kahjulikum ristiinimese vaenlane.
Jutlusemehe ja pankuri suhtes on naisterahvas, nagu teada, võimetu, nõrk ja alistuv.
Nad [Atlanta tugitalad] kamandasid kolme kirikut, mille alla nad kuulusid, vaimulikke, koore ja koguduse liikmeid. Nad organiseerisid näitusmüüke ja õmblusringe, nende järelevalve all korraldati balle ja piknikuid, neile oli alati teada, kes oli teinud hea partii ja kes mitte, kes jõi salaja, kes ootas last ja millal. [-] Nad teadsid, mis on sünnis ja mis mitte, ja nad ei jätnud ilmaski oma arvamust avaldamata.
Naised teadsid, et maal, kus mehed ei nurise, kus neile vastu ei räägita ja nende edevust ei haavata, peab olema naistel hea elada.
Te peate mõistma, et isegi Wittenbergi ülikooli 1595. aasta 12. jaanuari pühalikule otsusele selle kohta, et naine on inimene, sai otsemaid antud vastulöök raamatus „Mulier homo” – see küsimus jäi lõplikult otsustamata kuni 1800. aastani ja meie linnas Venta ääres pole siiamaani selles asjas kindlat seisukohta.
Tänapäeval on palju kergem naine olla. Vanasti põletati neid tuleriitadel.
Kuigi vanadel tädidel võivad olla väga suured vabrikud, on piima tootmine lõppenud.
Naised koosnevad munasarjadest, ja nad mõtlevad rohkem.
Miks on nii, et mehed võivad ringi lasta nii, nagu jumal nad lõi – ajamata habeme, maikasärgi ja trussikutega –, aga vaesed naised peavad varavalgest hilisõhtuni solaariumide, juuksurite, maniküürijate ja rätsepate vahel ringi traavima, et natukenegi inimese moodi välja näha!
Niisiis katsusin ma kindlaks teha seda, mida kellelgi teisel ei ole, ja jõudsin tulemusele, et temal [minu mõrsjal] on: 1) peast parasjagu eemalseisev parem kõrv, mille pärast ta on väga õnnetu [-].
Ma [Nero Wolfe] ei taha öelda, et mul on naiste vastu midagi, kui nad ei püüa käituda koduloomadena. Kui nad piirduvad sellega, milleks sobivad kõige paremini, nagu näiteks kiusu ajamisega, põhjendamatu vaidlemisega, eneseupitamisega, valetamisega ja salatsemisega, siis on nad nii mõnigi kord suurepärased olendid.
Üks mu [Archie Goodwini] peamisi elureegleid on selline: ära kunagi lase ühel naisel alustada vaidlust selle üle, mida tema ütles või mida mina ütlesin.
Võõra näijo siristivä, karjataden lambit. Uma piiga kiristivä plekivärmi hambit.
Palju kergem on poisijõnglasele selgeks teha, et ta pole verejanuline piraat, kui hoida madala intelligentsiga naislugejat leidmast suurt sarnasust romaani kangelanna saatuse ja oma saatuse vahel ja takistada tal sellest tingituna rumalusi teha.
Ah, muidugi, hea sõbratar on teise jaoks valmis läbi tuisu apteeki jooksma, paljajalu ja paljapäi muuseas, seda aga ainult juhul, kui kannatav sõbratar ei riietu juhuslikult sama tegumoega kleiti kui kangelassõbratar.
Armastus
Armastuse all mõeldakse tavakeeles eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Enamikus keeltes puuduvad eraldi sõnad, et eristada naise ja mehe vahelist armastust, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa või raha vastu.
Vaata, kuis emane pigistab nüüd suu päris maasikasuuks ja sidistab otsekui pääsuke päikesepaistes katusel, ja keigar tema ees vehib käe ja hännaga, hõljutab kübarat ja kraabib jalaga, nii et uulitsakivid pilluvad sädemeid, vaat see oli alles mäng. „Oi teid harakaid seal!” mõtlesin mina, poisiklutt, seistes uulitsa nurgal, pundar tooreid härjanahku õlal ning suu naerul, vaadates toda tedremängu.
Esimeseks reaktsiooniks oli erektsioon.
