target="_blank" rel="nofollow" href="#i000003220000.jpg" alt="vinjett"/>Oluline oli osata head puuvilla kasvatada, hästi ratsutada, täpselt lasta, kergejalgselt tantsida, daamidega elegantselt flirtida ning juua vägijooke nagu härrasmehele sobiv. Nendes asjades olid kaksikud [Tarletonid] ületamatud, niisamuti nagu nad paistsid silma oma kurikuulsa võimetusega omandada midagi sellest, mis raamatukaante vahel.
Oh, ta [Robin Hood] oli kõige õilsam inimene, kes kunagi on elanud, praegu pole enam niisuguseid inimesi, võin sulle öelda. Ta suutis iga mehe Inglismaal läbi peksta, üks käsi selja taha seotud; ja ta tabas oma jugapuuvibuga alati kümnesendist poolteise miili kauguselt.
Tal [võõral poisil] olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet.
Maainimesed on äärmiselt umbusklikud ja arad. See on üldse omaette kunst, kuidas neile ligi pääseda. Üks võimalus neid fotografeerida on kevadine jooksuaeg, siis nad on kiimast täitsa sõgedad ega kuule ega näe midagi. Ja teine võimalus on varitseda veekogu ääres, kui nad jooma tulevad. Näete, siin on neid terve pesakond.
Meie president on sündinud Pesukaru tähtkujus! Seda tähtkuju iseloomustavad meeletu sigivus ja äärmine õelus.
Neitsi märgi all sündinud mehed on igatahes küll kõike muud kui neitsid – mõnikord otse jälgid põrsad, nagu ajaloost võime tähele panna.
Koolmeister [Gustav Teder] punastas kitsikusest, ta ümmargune tärkavate habemeudemetega nägu meenutas vägisi põrsast. Omal ajal oligi teda koolis Põssaks kutsutud. Õnneks ei teadnud seda tema õpilased, nemad juba poleks lasknud isikuloolisel pärimusel ununeda.
Tema [Käo Pauli] alatiseks kõneaineks on mehe jõud ja talu vägevus. See on ainus teema, mille ümber ta võib tüütuseni sumiseda nagu vaablane meepurgi ümber.
Goldwasser oli üsna veendunud, et tal on cerebrum dialectici sorti aju – loogilise mõtleja või imelapse aju, varaõitsev taim, mille parim aeg on kolmekümneselt seljataga. [-] Või on tal hoopis cerebrum senatoris – targa vana mehe aju, mis küpseb aastatega?
Ta [Nobbs] kandis habet, et temas tuntaks intelligenti, oli harjutanud ennast käima kühmus ja lõnkuva kõnnakuga, et saavutada võrdseks tunnistamist aristokraatide seas, ja kõnetas kõiki peale direktori ja asedirektori „mees”, et demonstreerida solidaarsust proletariaadiga.
Võib-olla ta [direktor Chiddingfold] ei lasku iial küllalt madalale argimaailma, et lugeda dokumente, mis talle allakirjutamiseks esitatakse? Võib-olla ta ei vaevu iial midagi lugema? Võib-olla ta ei oskagi lugeda?
Polegi teie töötaja [insener Markõtšev]? Ei ole. Hoidku jumal selliste töötajate eest. Kuidas te teda iseloomustaksite? Äärmiselt negatiivselt. Poliitiliselt kirjaoskamatu, moraalselt ebakindel. Ei saa aru partei poliitikast.
Muidugi sarnaneb ka filoloogiateaduskonna mees harva mehega: ta on kõhn, kidur, prillitatud, kaltsus, või siis nagu tulevane välismaine tõlk, lakutud, ligipääsmatu ja paindlik. Tõeline võitleja ja künnimees, ka naisküsimuse osas, on filoloogide hulgas harv nähtus.
Tuppa trügis sisse imeline külatüüp, kes on kõigile tuttav kartulivõtmise ajast, traktoriga külavaheteel kinni jäänud auto väljatirimisest, ja võimatu tüütusega suvitajale või kalamehele. Niisuguse tüübi peamisteks joonteks on porised saapad, vatikuub, habemetüügas, viinalõhn ja sel moel väljendatud valmisolek teha kõike kuni harakirini.
Ühiskondliku meelepaha eestvedajaks oli habemega vanamees, kiusliku aktivisti tüüp õuekoera mastaabis. Imestamisväärselt suured maasikavärvi kõrvad, mis peast eemale hoidsid, andsid talle sarnasuse tuliseks aetud teekannuga.
Tema [Mihkel Raua] joobnud lõustast peegeldus küll elu peremehe irve, ent asjad olid tegelikult väga halvad. Ja see, et ta oma seisu dramaatilisusest ise muhvigi aru ei saanud, muutis tema asjad veelgi halvemaks. Foto totaalsesse keskmesse ei roninud ta juhuslikult. Ta uskus täiesti siiralt, et tema koht on just täpselt siin: Eesti popeliidi südames, Alo Mattiiseni ja puhast piiritust limonaadipudelist kuukava Riho Sibula vahel.
Ta [minu mõrsja isa] on väga intelligentne ja delikaatne mees, kelle arvamusest ma väga lugu peaksin, kui ta seda kunagi avaldaks.
Kõik tema tuttavad kolhoosis kõnelevad kaalukalt, valjusti, kõnnivad sirgelt ja uhkelt – kogu nende käitumine annab tunda, et nad on nende majade, põldude, ladude, farmide ja kõigi teiste rikkuste tõelised peremehed.
Inimene, kes teda [mustlast] oli näinud, pidi möönma, et selles kaunis hinges tunglevad küll kõrged voorused, paraku on nende eest maa peal üksainus tasu – võllapuu.
Sihukest meest [pahupidi kasukaga kelmi] poleks paha ka viinaköögi juures pidada, aga veel parem oleks ta nagu kroonlühter tammelatva tõmmata.
