novelli” III
Vähi tähtkuju all sündinud isikud on loomult kaunis unised, aeglased ja saamatud ega jõua seepärast teha kaugeltki kõiki rumalusi, mida nad on plaanitsenud. Seetõttu saab neile osaks üldine austus ja lugupidamine.
Loll-Mart oli suur tugev mees nagu palk, rääkis alati kõiksugu masinatest ja kruvidest, ja kord olevat ta ikka päris tõesti üht koju minevat koolitüdrukut taga hakanud ajama. See saanud ta eest küll ära põgeneda, aga jäänud hirmust haigeks. Sellepärast kartsid teda lapsed koju minnes, ja kui mõni pikk mees vastu tuli, vaadati suurelt kaugelt, kas see mitte Loll-Mart ei ole.
See juhtus paar päeva enne kooli algust, kui pikk Schücht meile kõne pidas: kes veel ei suitseta, pole mees, vaid argpüks, ja tehku me aga pealegi edasi püksi, ütles ta. Pärast seda selgitust läksime parki ja otsisime koha, kus me saime näidata, et oleme juba mehed.
Viiralt oli tema [Jaan Määritsa] suur eeskuju. Omal ajal oli Viiralt parim eesti kunstnik ja on selleks jäänud tänase päevani. Isegi Kits jääb tema kõrval varju, teistest üldse kõnelemata. Kui Viiraltit ükskord taga otsiti, leiti ta õllevabriku juurest porilombist. Ta tõmmati välja, pesti puhtaks, osteti ülikond selga ja saadeti Pätsu portreed maalima. Aga enne kui Viiralt Tallinna sai, oli ta juba jõudnud uue ülikonna seljast maha juua. Nii käitub üks õige kunstnik, geniaalne oma loomingus ja eraelus. Ja tema, kes ta ennast Viiralti vaimseks järeltulijaks arvab, käitub täpselt niisamuti.
Ta [Georg Schaller] on karm pragmaatik, võimetu väljenduma eriti peenetundeliselt mitteteadusliku suhtumise korral. [-] Teda kirjeldati ka kui kuivetut, andunud noort meest, ja ma leidsin ta olevat kuivetu ja andunuma, kui üldse arvata võis.
Üks tema kahjuks rääkiv punkt seisnes selles, et ta [tundmatu mees] oli ilma kaabuta. Üheksakümmend kaheksa protsenti meestest, kes on võimelised suuri honorare maksma, kannavad kaabut. [-] Too tegelinski võis ju kanda 39 dollarit ja 95 senti maksvat ülikonda lihtsalt seepärast, et ei hoolinud sest keda kuraditki. Ma tean ühte nende kahe protsendi kõige rikkamate hulka kuuluvat miljardidollarilise korporatsiooni juhti, kes ei lase ealeski oma kingi puhastada ja ajab habet kolm korda nädalas.
Saul Panzer, kes oli alamõõduline, kel oli niisugune nina, mis kinnitab täielikult teooriat, et nina on kõik, mida üks nägu vajab, ja kes nägi alati välja selline, nagu oleks ta endal üleeile habet ajanud, oli tegelikult parim vabakutseline eradetektiiv New Yorgis.
Tema [Nero Wolfe’i] erekollane särk oli veel ere, aga palju rohkem kortsus kui tavaliselt, sest kodus vahetas ta iga päev särki, ja tema mõlemasse kollasesse sokki olid suure varba kohale tekkimas augud, mis polnud muidugi ime, kui võtta arvesse, et ka sokke polnud vahetatud ja neil tuli juba teist päeva taluda rohkem kui kaheksandiktonnist survet.
Esimese hooga oleks võinud arvata, et tegemist on saatuselöökidest räsitud massistseeniosalisega – või siis karakternäitlejaga, kelle ampluaaks on isad, kes enam kunagi koju tagasi ei tule.
Sõna „seikleja” olevat aja jooksul omandanud mõnevõrra häbistava tähenduse ja et seepärast ei saavat tema arvates seda kasutada tema isanda, see tähendab minu iseloomustamiseks. Ta ütles, et palju paremini sobiks väljendus „džentelmen, kes armastab närvikõdi ja sporti”.
Peale mahlaka ja vankumatu bassbaritoni oli selle inimese [Eugen Krimmi] saatuses omal ajal rolli mänginud ilmselt ka tema suur füüsiline sarnasus progressiivse mõtlejaga, kelle ülev pronkskuju seisis N linna ühel väljakul.
Mihkel Mutt valdab mitmeid keeli ning on lugenud vähemalt sama palju raamatuid – nii ei valmista temaga vestlusaine leidmine raskusi.
Olid maha jäänud, aga pingutasid järele. Vilja koristasid õigeks ajaks, loomasöödaga on kindlustatud. Suhkrupeediplaani ületasid, agrotehnilisi võtteid rakendavad hästi. Neil on mehhaniseeritud töökoda ja hakkaja agronoom.
Mehe maailm on külm, absurdne ja lootusetu (kui vähegi aru peas).
Lugu inetust pardipojast, keda kõik narrisid, aga kellest sai suureks saades ikkagi rongijuht.
Sambla Kullil olid paksud huuled ja joodiku kärisev bass. Kammi kui eset Kull ei tundnud, juuksed olid tal vanunud kui sammal, sellest ta endale nimegi sai. Ja rääkis Kull sedavõrd ropult, et meestelgi loll kuulata. Ülepea polnud Kullis midagi, mis võinuks naistele meeldida, aga mine ja võta näpust – igas augus oli Kullil pruut.
Tema [Riks] oli ühes kohas televiisorist näinud ühte niisukest meest, kes mõttejõuga kõike tegi. Öelnud: „Nüüd murran lusikaid!”, ise istunud paigal nii kui nui ja lusikad läinud iseenesest katki. Enne katkiminekut olid veel venima hakanud. Siis öelnud: „Nüüd panen kella käima!” Va katkise vedruga kell oli olnud, aga hakanud ikka käima. Seda oli ka ütelnud: „Nüüd panen merelaeva seisma!” Ja oli pannudki. Kurjavaimu mees! Teda oli raudkambrisse pandud, aga ikka oli teadnud, mis ümbriku sees on! Ja kogu aeg olnud ta paigal justkui nui.
Semjon pigistab ju muidugi ja määrab rahatrahve isikuid ja aukraade arvestamata, nagu öeldakse, aga ta elab ise ja laseb teistel ka elada: vahel logiseb tal paadimootor, vahel lendavad tal need mutrid pealt, mis ta oma rinnas mootorit koos hoiavad, või jälle valutab tal haavata saanud
