laulu- ja muusikaõpetajate ettevalmistusklassi hulk noori õpetajaid, samal ajal aga kustutati laulutunnid kooli-
kavast.”181
Koolireformi lävel, 1934. aasta suvel saatsid keskkoolide laulu- ja muusikaõpetajad haridusministrile märgukirja, kus taunisid laulu- ja muusikaõpetuse äärmist ebaühtlust ja väikest mahtu keskkoolides (2 nädalatundi viie klassi kohta). Sisuliselt tähendas see poolte keskkoolinoorte ilmajätmist laulu- ja muusikaõpetusest. Viidates keskkooliseadusele, mis määratles laulmise sunduslikuks õppeaineks, palusid kirja lähetajad lülitada kõnealune õpetus keskkoolide õppekavasse igas klassis vähemalt ühe tunniga nädalas.182 Keskkoolide 1934/35. õppeaasta tüüpõppekavva oli see parandus lisatudki. 1935/36. kooliaasta gümnaasiumi õppekavast oli laulmine taas väljas, kuni need tunnid taastati 1937/38.õppeaastal.
Humanitaarharu lisandumine Reaalkooli
1930/31. õppeaasta sügisel saadi luba avada Tallinna Reaalkoolis humanitaarkallakuga paralleelklassid, mis töötasid kuni 1938. aasta kevadeni (tabel 8). Esialgu alustas III klass (9. õ.-a.).183 Kahe rööpse – reaal- ja humanitaarharu töölehakkamise tõttu nimetati kool ümber Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumiks.
Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi õppekava 1930/31. õppeaastal184 Tabel 8
| Klassid / nädalatunnid | ||||
| Õppeaine | I klass7. õ.-a. | II klass 8. õ.-a. | IIIh (huma-nitaarklass)9. õ.-a. | IIIr (reaal-klass)9. õ.-a. |
| Emakeel | 6 | 4 | 3 | 3 |
| Matemaatika | 4 | 4 | 3 | 3 |
| Loodusteaduskoos füüsikaja tervishoiuga | 3 | 3 | 4 | 5 |
| Maateadus jakosmograafia | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Ajalugu | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Kodaniku- jamajandusteadus | – | – | – | – |
| Mõtteteaduseeelkursus koosja hingeteaduseeetikaga | – | – | – | – |
| I võõrkeel(saksa keel) | 6 | 4 | 4 | 4 |
| II võõrkeel(inglise keel) | – | 4 | 4 | 3 |
| III võõrkeel(prantsuse keel) | – | – | 4 | – |
| Joonistamine jajoonestamine | 2 | 2 | – | 2 |
| Võimlemine | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Usuõpetus | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Riigikaitseõpetus | 1 | 1 | 1 | 1 |
| Keemia praktilisedtööd | – | – | – | 2 |
| Koorilaul | kokku 2 tundi | |||
| Kokku | 30 | 30 | 31 | 31 |
| Klassid / nädalatunnid | |||
| Õppeaine | IV klass 10. õ.-a. | V klass11. õ.-a. | Kokku |
| Emakeel | 3 | 3 | 22 |
| Matemaatika | 4 | 4 | 22 |
| Loodusteaduskoos füüsikaja tervishoiuga | 6 | 4 | 25 |
| Maateadus jakosmograafia | – | 2 | 10 |
| Ajalugu | 2 | 2 | 12 |
| Kodaniku- jamajandusteadus | – | 2 | 2 |
| Mõtteteaduseeelkursus koosja hingeteaduseeetikaga | – | 2 | 2 |
| I võõrkeel(saksa keel) | 4 | 3 | 25 |
| II võõrkeel(inglise keel) | 3 | 2 | 16 |
| III võõrkeel(prantsuse keel) | – | – | 4 |
| Joonistamine jajoonestamine | 2 | – | 8 |
| Võimlemine | 2 | 2 | 12 |
| Usuõpetus | 2 | 2 | 12 |
| Riigikaitseõpetus | 1 | 1 | 6 |
| Keemia praktilisedtööd | 2 | 2 | 6 |
| Koorilaul | kokku 2 tundi | ||
| Kokku | 31 | 31 | 184 |
Direktor N. Kann võttis sel puhul „Päevalehes” sõna ja selgitas veelkord humanitaarharu avamise tausta. Põhjuseks oli juba varasematel aastatel võrsunud soov, et ka Reaalkooli lõpetanud, kes tahavad ülikoolis õppida erialasid (juristid, arstid, pedagoogid, vaimulikud j.n.e.), kus nõutakse ladina keele oskust, saaksid seda juba gümnaasiumis õppida. Ladina keele eksami sooritamine ülikoolis, nõudnuks neilt, kes keelt varem polnud õppinud vähemalt pool aastat tõsist tööd. Ehkki vajadus püsis, polnud ladina keelt võimalik keskkooli õppekavva lülitada, sest, nagu
N. Kann tõdes oli kavadesse „tuubitud nii palju õppeaineid, kui vürtspoodniku poodi müüdavaid esemeid.”185
Lahenduse leidmiseks oli pedagoogikanõukogu palunud 1929. aasta sügisel direktoril taotleda luba reaalkoolis ladina keele õpetamiseks vabatahtlikult valitava ainena.186 Sel puhul eksamineerinuks ja hinnanuks kool oma abituriente ise ning andnuks lõpetanuile ülikooli igasse teaduskonda sisseastumist kindlustava küpsustunnistuse. Kuna aga haridusministeeriumil polnud õigust õppekavas mõnd ainet ladina keelega asendada, siis tegi ta ettepaneku avada Reaalkoolis III klassist (9. õ.-a.) alates rööpselt uus – humanitaarharu, mis andnuks probleemile lahenduse. Seda tehtigi.187
Õppekavade ümberkorraldamine jätkub
Keskkooli õppekavu oli küll kärbitud ja kokku surutud, kuid head sisulist lahendust ei saavutatud. Päevakorda jäi ikka küsimus, kuidas õppe- ja tunnikavades ettenähtud materjal läbi võtta. Üks sel teemal 1931. aasta algul sõnavõtnu nentis ajalehes, et õppematerjali on palju, tunde aga vähe. Ülekoormatus rõhus ka uusi kavu ning tollase viieaastase keskkooli vältel poleks kuidagi jõutud kõike kavas ettenähtut piisava põhjalikkusega läbi töötada. Asjatundjate hinnangul pidid noored seetõttu ülikoolis ligi paar aastat (järel)õppima seda, mida tulnuks selgeks saada juba keskkoolis. Ka võõrkeelte oskus ei küündinud ülikoolis nõutava tasemeni. Kokkuvõttes leidis arvustaja, et keskkool peaks olema kuueaastane (mõte, mida toetas ka gümnaasiumiõpetajate I kongress), siis jõutaks kõik vajalik selgeks saada. Kuueaastase keskkooli poolt tõi kirjutaja järgmised argumendid: pikem keskkool (pluss veel ettevalmistus- ja eelklassid) on ka Lääne-Euroopas, lisaks sealne parem õppekirjandus ja -vahendid ning õppejõudude tõhusam ettevalmistus; kuid sugugi mitte mahukamad õppekavad (võõrkeeli õpiti Eestis rohkemgi). Autor möönis, et raske majandusliku olukorra tõttu polnuks keskkoolikursuse pikendamine esialgu Eestis võimalik. Kuid ta pakkus välja lahenduse – muuta kuueklassilisteks üksnes ülikooli jaoks noori ettevalmistavad gümnaasiumid. Ülikoolikursus võinuks siis lüheneda aasta võrra. Paljud väiksemate linnade ja maakeskkoolid jäänuks edasi viieaasta-
seks.188
Raske majanduskriis sundis valitsust (haridusministeeriumi) võtma uuesti kaalumisele keskkoolide üleriiklikku koondamist. Ministeerium tegi ettepaneku sulgeda Tallinnas üks eragümnaasium ja vähendada eri keskkoolides klasside arvu. Reaalkooli need plaanid ei puudutanud. Asjaomased linnaorganid leidsid siiski, et pealinnas oli viimase viie aasta jooksul keskkooliklasside arv juba piisavalt ning oluliselt vähenenud (130-lt 86-le), mistõttu keskkoolid olid õpilasi nii täis tuubitud, et see ohustas juba õppurite õppetingimusi ja -huvi. Linna haridusjuhid pidasid võimalikuks vähendada keskkooliklasse vaid kolme võrra. Viidati, et sakslaste osatähtsusega (5%) võrreldes on saksa keskkooliklasside osakaal ebanormaalselt suur (11%), sestap tuleks vähendada kindlasti ka saksa koolide rahastamist. Eestlaste asjaomased numbrid olid 85% ja 78%.189
Keskkooli reformimine päevakorda
Juba 1920. aastate lõpul hakati rääkima keskkooli reformimise vajadusest. Esialgu koondati keskkoole, nende harusid ja klasse. Siiski loendati 1932/33. õppeaastal riigis 10 000 elaniku kohta 107 keskkooli- ja 34 üliõpilast (1924/25. õ.-a. vastavalt 160 ja 46), keda oli vähendamisest hoolimata rohkem kui mujal Euroopa riikides. Näiteks olid 1926–30. aastail vastavad arvud Inglismaal 99 ja 12, Austrias 79 ja 32, Hollandis 53 ja 12 ning Prantsusmaal 42 ja 13.190 Üheks põhjuseks oli ka Eesti kutsehariduse tagasihoidlikum areng kui muudes Euroopa riikides. Keskkoolilõpetanuist (keskmiselt 2 100) asus igal aastal ülikooli üle 700, ehk umbes kolmandik. Ülejäänud, nagu ka keskkooli poolelijätnud noored, siirdusid ellu. Tollane,
