11. Patsientide grupid vastavalt informatsiooni saamise soovile:
põhjalik teave igal kohtumisel;
olulisem teave igal kohtumisel;
põhjalik teave ainult ravimi kasutamise alustamisel;
põhjalik teave ainult siis, kui patsient seda ise soovib ja küsib.
Suhtlemine tervishoius 29
34% uuringus osalenud tervishoiutöötajatest. Patsientide huvi viimati nime-tatud ravimiinformatsiooni vastu erines piirkonniti, olles suurem Tartus ja Tallinnas (keskmiselt 54%) ning väiksem Lõuna-Eesti väikelinnades (keskmi-selt 32%) (Volmer jt, 2007).
2012. aastal tehtud teises võrdlusuurimuses paluti apteekritel ja patsientidel reastada ravimsuhtlemisega seotud ootused (tabel 3). Võrreldes apteekritega kirjeldasid patsiendid oma ootusi üldisemalt, märkides kiiret ja professionaal-set teenindust ning võimalust saada soodsa hinnaga ravimeid. Apteekrid avasid rohkem professionaalse teenindusi tahke, tuues eraldi välja ravimiinformat-siooni eri aspektid ning oskuse suhelda (Pinchuk, 2012).
Tabel 3. Patsientide ja apteekrite reastatud ootused ravimsuhtlemisele olulisuse järjekorras.
Patsiendid
Apteekrid
Kiire ja professionaalne teenindus.
Ravimite kasutamise nõustamine.
Lai valik ravimeid ja teisi apteegikaupu.
Professionaalne ja kiire teenindus.
Tõenduspõhine ja arusaadav nõustamine.
Apteekri suhtlemisoskus.
Võimalus saada hea hinna ja kvaliteediga ravimeid.
Ravimiinformatsiooni erinevad aspektid.
Ravimite hea kättesaadavus.
Ravimite ja teiste apteegikaupade hea kättesaadavus.
INFOKAST 12. Tervishoiutöötaja tegevused patsiendi vajaduse välja-selgitamiseks:
selgitada, mida patsient soovib saavutada;
pakkuda (erinevaid) võimalusi soovitud eesmärgini jõudmiseks;
selgitada, millised kahtlused patsiendil oma soovide saavutamisel esinevad;
kokku leppida plaanis, mis peaks tagama kavandatu elluviimise ja ületama probleemid;
osata ette näha probleeme, pakkuda lahendusi;
arutada patsiendiga samm-sammult läbi tema tegevus;
võimaldada hinnata muutusi;
muuta vajadusel esialgset plaani;
paluda patsiendil võimalike ravimi kasutamisega seotud probleemide korral kontakteeruda;
tunnustada tulemuste saavutamist.
30 Suhtlemine tervishoius
1.3.3. Suhtlemine erinevate patsiendigruppidega
Tõhusa suhtlemise märksõna on patsiendikesksus. Erinevad patsiendid või-vad aga tervishoiutöötaja suhtlemisoskuse kergesti proovile panna, mistõttu kumbki kontakti osapool ei ole saadud tulemusega rahul. Ühelt poolt võib siin olla põhjuseks patsiendi vähene võime või oskus ennast arusaadavaks teha. Tei-salt on suureks ohuks tervishoiutöötaja stereotüüpne mõtlemine (nt kui pat-sient on eakas, siis on tal halb mälu; kui väheste teadmistega, siis on talle raske midagi sisuliselt selgeks teha; kui kehvasti riides, siis vähese ostuvõimega jne). Alljärgnevalt on põhjalikumalt käsitletud, mida tuleks tähele panna ja kuidas käituda siis, kui patsientideks on eakad, erineva puudega haiged, lapsed või väheste tervise- ja ravimialaste teadmiste või loetletud teemadest arusaamise probleemidega patsiendid.
Eakas patsient
Vananemine võib endaga kaasa tuua õppimisprotsessi aeglustumise, kuid võime õppida on endiselt olemas. Sellest lähtuvalt peab tervishoiutöötaja eaka patsien-diga suheldes kohandama oma kõne kiirust ja edastatava teabe hulka. Tõhusama tulemuse saavutamiseks tuleks esialgu seada lühiajalisemad eesmärgid ning käitumise või elustiili muutmisel lähtuda patsiendi varasematest kogemustest. Edastatud informatsiooni aitab talletada patsiendilt tagasiside küsimine, paludes tal nõustamissessiooni lõpus eelnevalt räägitut lühidalt korrata või soovitades tal kindla perioodilisusega kohtuda tervishoiutöötajaga ning rääkida oma tervisest või ravimite kasutamisest, eriti siis, kui on tekkinud probleemid.
Tervishoiutöötaja ja eaka patsiendi kontakti võivad takistada erisugused väärtushinnangud ja olukordade, nähtuste või tegevuste tajumise erinevus. Nooremas eas kogetu ja õpitu kinnistub tugevamalt ning uuendused tervis-hoius, ravimeetodites või ravimite kasutamises võivad olla eakatele raskesti
INFOKAST 13. Suhtlemisel eaka patsiendiga tuleb tähele panna järgmist:
mõista ja austada vanadust, enne ravimite kasutamise nõustamist tuleks või-malusel võtta aega patsiendi küsimusse või probleemi süvenemiseks;
korraldada regulaarset ravimite kasutamise jälgimist, selgitada, kas patsient kasutab tema kognitiivseid võimeid mõjutavaid ravimeid või kas tal on ravimite kõrval- või koostoimete tekke oht;
rõhutada ravijärgimuse olulisust, võimalusel pakkuda nõuandeid või abiva-hendeid selle tagamiseks;
esitada informatsiooni süstematiseeritult, grupeerides selle nt järgmiselt: sissejuhatav/üldine teave, info ravimi kohta, tulemused, millele peaks oskama tähelepanu pöörata;
vajadusel kaasata tõhusa ravitulemuse tagamiseks pereliikmeid või sotsiaal-töötajaid.
Suhtlemine tervishoius 31
arusaadavad või lausa vastuvõetamatud. Suhtlemist võivad mõjutada ka psühhosotsiaalsed tegurid. Pensionile jäämine, pereliikmete või sõprade haigus või kaotus võivad põhjustada meeleolu langust ning ükskõiksust oma tervise suhtes. Eakate patsientidega kontakteerudes võib saavutada tõhusaid tulemusi, viidates patsiendi eelnevatele kogemustele oma tervise eest hoolitsemisel või ravimite kasutamisel (infokast 13).
Kui patsiendil on puue
Vanuse, krooniliste haiguste või teiste tegurite tõttu võib patsiendil olla nt kuulmis-, nägemis- või füüsiline puue (nt liikumispuue), kõnepeetus või kog-nitiivsed häired (infokast 14).
Kui patsient on laps
Tervishoiutöötaja kohustuseks on tagada, et nii lapsevanemal kui ka lapsel olek-sid piisavad teadmised tervisest, haigustest ja kasutatavatest ravimitest. Lapsele tuleb anda eakohast informatsiooni, mille edastamisele aitavad kaasa tervis-hoiutöötaja esitatud avatud küsimused
