„Ma ei usu, et sa koostööd teed.“ Ta sidus naise randmed kinni nööriga, mis oli rohkem pingul kui käerauad ja sama paindumatu.
„Ma näen, et usaldus saab probleemiks olema.“
Holly võimalused olid nüüd – üks ühe vastu – paremad, kuid mehel oli õigus – kui asi puudutas jõudu, sõitis see piraat temast teerulliga üle. Ta oli raudtugev ja jäiselt rahulik. Arvatavasti sõjaväelane ja veel korralik, mitte mingi amatöör. Kas capitaine ei tähendanud prantsuse keeles kaptenit? Mõistuste lahing oleks ehk tasavägisem olnud.
Mees liikus nobedalt ta jalgade juurde ja sidus need kinni, seejärel kinnitas ta naise reelingu külge, tegutsedes inimese vangistamisel häirivalt osavalt. Kas selle taga võis olla mõni välismaine sõjavägi? Kas see oli sõjakuulutamine, mingi poliitiline sõnum? Vaist ütles Hollyle, et mees valetas raha kohta. Ja niisuguse kehaehitusega inimese jaoks liikus ta vööri minnes üllatavalt kassilikult. Tegemist oli kindla peale sõjaväelasega.
„Kas sul on jahil satelliittelefon? Sülearvuti? GPS? Mingeid relvi?“
„Kui mul relvi oleks, kas ma istuksin siis praegu siin? Aga jah, satelliittelefon, sülearvuti, GPS. Lase aga käia.“
„Kus need on? Ütle mulle kõik asjad, mida ma pean ära tooma, et saaksime need kaasa võtta.“
Meie? Mehe häälde oli siginenud pinge. Kas Holly peaks sellele vastama? Tema võimalused olid olematuks kahanenud. Peale selle, kui tal õnnestuks põgeneda, vajaks ta ise satelliittelefoni, et endale abi kutsuda. Ta vaatas mehele kurnatult otsa.
„Mida ma veel sulle kaasa peaksin pakkima?“
„Kuidas?“
„Mida sa veel kaasa tahad võtta? Sa ju ikka tead, et ma röövin su ära, eks?“
„Sain juba aru.“
„Sul on vaja kuivi riideid. Ah, ma võtan kõik kaasa.“
„ChapStick,“ ütles Holly masinlikult. Kaks meest langesid äsja haide ohvriks ja sina küsid ChapSticki?
Mees peatus. „Kas see on mingi huulepulk?“
„Jah, sest see on esimene asi, mis mulle inimröövi käigus pähe kargab.“ Holly surus oma soolast kuivad huuled kokku. Pea suu. Temalt oodatakse, et ta oleks hüsteeriline, mitte ninakas. „Unusta ära. Too riideid või mida iganes. Miks ma üldse paanikas olles piraadile käske jagan? Või oled sa tegelikult terrorist?“
Maski alt nähtav pruun nahk silmade kõrval tõmbus kortsu. Kas ta naeratas? See pidi küll kõige sürreaalsem öö Holly elus olema. „Jääme piraadi juurde.“
„Kuhu sa mu viid?“
„Küll näed. Me kumbki ei pääse sealt enne, kui su isa on ära maksnud.“
Me kumbki?
Mees kontrollis sõlmede pidavust, hüppas vöörist jahi ahtrile ja kadus siis naise piiratud vaateväljast. Väle ja tugev – hirmuäratav vastane. Tema rahulikkus jahmatas Hollyt sama palju nagu ta jõudki. Terav taip oli ohtlikum kui lihaseline keha ning oli ilmne, et mehel jätkus mõlemat.
Holly nihutas end. Miski surus talle reide. Nuga.
Kõik polnud veel läbi.
Rafe hiilis üle teki ja laskus kajutisse. Teeseldes tasakaalu kaotamist, virutas ta õlaga sisemise veebikaamera pihta, kukutades selle põrandale ja astudes siis puruks. Gabriel vaatab rikka pärijanna veebiülekannet pealt. Polnud vaja, et ta näeks, kuidas Rafe võtab väärtusliku vara endaga kaasa nüüd, kui tal polnud enam valvureid. Arvaku pealegi, et kui Rafe ja see naine on mesinädalate saarele vangistatud, pole neil muu maailmaga suhtlemiseks vahendeid.
Ta võttis suure seljakoti ja valas selle sisu välja. Tal oli kõige rohkem paar tundi, enne kui päästjad saabuvad, ja ta oli sellest juba tubli kolmkümmend minutit naise kinni sidumisele kulutanud.
Ta torkas sületäie riideid kotti, kasutades selleks rohkem jõudu, kui vaja oleks olnud. Täna öösel olid nad kaotanud veel kaks Kadunud Poissi, nende surm lasus sama palju temal kui Gabrielil. Ta hingas raskelt. Liiga palju oli ta näinud pealt, kuidas surm nendesuguseid varakult noppis. Poisid, kes kasvasid üles, ilma et keegi oleks neist hoolinud, ja surid, nii et keegi ei jäänud neid leinama.
Kuid Gabriel oli kuidagimoodi siiski ellu jäänud. Järelikult olid vabatahtlikud valetanud, et ta Odeskia tulevahetuses surma oli saanud, et Rafe ei jookseks tagasi oma ainsat sõpra otsima. Ta kissitas silmi. Nende süüdistamisest polnud mingit kasu. Nad olid talle andnud võimaluse pärast viit aastat tapamasinaks olemist inimlik pale tagasi saada. Kui Gabriel oleks sama võimaluse saanud, oleks temagi muutunud.
Rafe tõmbas seinast välja juhtmekimbu ja torkas selle kotti. Naine oli osutunud tülikamaks, kui ta oli arvanud. Kust üks seltskonnatäheke sellist asja oli õppinud? Ta oli kasutanud räpast tänavakaklust, mitte mingi rikka tüdruku hobikorras õpitud võitluskunstitehnikat. Ja ta oli palju kenam kui nendel fotodel ja videotel, mida Rafe oli näinud – toores, tugev ja loomulik kaunitar, mitte mingi habras nukuke.
Ta muigas. Mida tema siis oli oodanud? Ainult rumal oleks oma saaki alahinnanud. Naine oli kolm kuud üksinda merel elanud. Ja isegi nii edev inimene nagu Laura Hyland ei kannaks üksi ringi seilates huulepulka ja kõrge kontsaga kingi.
Aga naine oli mingit huuleasja maninud. Rafe pühkis hunniku pudelikesi ja tuube kotti. Ta süda jõnksatas. Viimane kord, kui ta naisterahvale kuuluvaid asju oli pakkinud, oli aasta pärast Simone’i surma, kui ta oli sundinud end lõpuks nende Korsika villat ta asjadest lagedaks tegema. Naise kookosšampooni lõhn kummitas teda siiani. Hiljem oli ta Theo prügikasti kõrvalt istumast leidnud. Poiss oli kõik pudelid ja tuubid lahti pakkinud ja plaatpõrandale rivvi seadnud nagu väikesed hauakivid.
Ta tõmbas kotiluku kinni. Oma naisele mõtlemine ei aita ta poega. Esimene samm oli tehtud. Teiseks sammuks oli pärijanna lennukile panemine ja saarele minemine. Kolmas samm kujutas endast nädalapikkust valvamist, nüüd siis üksi. Tänaseid sündmusi arvestades saab see olema raskem, kui ta oli arvanud.
Neljandale sammule mõtlemine pani ta käed kiiremini tööle – pärijanna tervena tagastamine ja oma poja tagasi saamine. Kas Gabriel peab oma sõna? Rafe lõug tõmbus pingule. Parem oleks. Kõikidest puudustest hoolimata tundis see Gabriel, keda Rafe teadis, Kadunud Poiste vennaskonna suhtes vankumatut lugupidamist. Loodetavasti polnud see muutunud ja ta pidas Rafet endiselt vennaskonna osaks.
Kajutisse tungis kõlksatus. Rafe tõmbus pingule. Merde1. Paadimootorit käivitati.
Noh, igavene risu selline. Holly keeras võtit. Ei midagi. Ega see ometi õhuklapi sulgemist tahtnud, nüüd, kui ikka veel soe oli. Ta ei saanud mootori üle ujutamisega riskida.
Capitaine hüppas jahitekile, seljakott käes. Et vöör polnud kinni seotud, tõmbas laine paati eemale. Mees pidi alusele saamiseks ujuma. Kui Holly saaks vaid selle neetud mootori tööle, siis vahetavad nad täna öösel paadid. Mees kükitas, heites koti selga. Kummaline. Kas ta andis nii lihtsalt alla?
Holly võpatas, kui talle turgatas üks mõte pähe. Hädastopp – ta polnud seda otsinudki. Ta kobas kätega ja leidis oma jalge eest kokku keritud trossi. Ilmselt oli ta selle pimeduses maha paisanud. Ta käsi värises, kui ta juhtpulti kobas. Rahune
