Capitaine kiskus rinnahoidja teise mehe käest, toppis selle tagasi kotti, tõmbas luku kinni ja pani koti uuesti oma rinnale. Siis sammus ta paari meetri kaugusel oleva suurema koti juurde, mida Holly polnud märganud – see polnud sama kott, kust mees ülikonnad oli võtnud – ja hiivas selle endale selga, kinnitades rihmad.
Pervert astus Holly poole, pöidlad vööaasade vahele torgatud, kilavad silmad vaatamas, nagu oleks naine magustoit. Holly nihkus tahapoole, sest ei usaldanud veel pikki samme teha. Mees peatus temast vaid mõne sentimeetri kaugusel, hingeõhk kalaõli järele lehkamas, ja sirutas käe ta juuste poole. „Preili Ameerika,“ sosistas ta kahtlase aktsendiga.
Holly põikles kõrvale, sundides end tasakaalu säilitama. Kui mehel oli temaga midagi plaanis, siis mida ta enda kaitsmiseks teha saaks? Ta suutis vaevu püsti seista, rääkimata millestki rohkemast.
Järsku aga lendas mees kõrvale ja kukkus pikali. Ta nähvas midagi, pilgus viha läigatamas. Capitaine seisis ta kohal, selg sirge, suur rind ette lükatud, lõug kindlalt paigal ja käsi lükkamiseks välja sirutatud. Kas nad mängisid hea ja halva võmmi mängu?
Ei, Holly oli seda piisavalt näinud, et ära tunda, kui tegemist oli päris olukorraga. Capitaine kaitses teda. Mis loogika siin õigupoolest valitses?
Capitaine rääkis midagi, vaikselt ja ähvardavalt. Perverdi silmad läksid kissi. Ta ajas end püsti ja sülitas maha, paari sentimeetri kaugusele Holly jalgadest, kuid hoidis eemale. Naine hingas välja. Jumal tänatud, et vähemalt midagi sellist ei juhtunud.
Mees kirus edasi ja sirutas siis capitaine’ile käe, peopesa üles suunatud. Too pani sellesse mobiiltelefoni. Nii et sellepärast ta siis nii väga Holly varustuse vastu huvi tundiski – mehel ei lubatud enda vahendeid kasutada. Järelikult tõmbas niite keegi teine, lastes temal kogu musta töö ära teha. Kas capitaine oli palgamõrtsukas? Tema olek ja käskiv hääl ei kuulunud mingile madalale abilisele. Ta oli mees, kes oli harjunud juhtima, kes ei usaldanud inimest, kelle käske ta täitis. Selline konflikt võis naise kasuks töötada, samuti mehe kaitsev hoiak, kui Holly oma kaardid õigesti välja mängib. Ja kui ta üldse milleski osav oli, siis inimestega manipuleerimises.
Pervert kobas telefoni ja tõstis selle üles. Holly silmi tabas välk. Kas foto oli selleks, et tema elusolekut tõestada? Kui kaua nad kavatsesid teda nii hoida?
Pool tundi hiljem istus naine rätsepaistes külmal metallpõrandal lennuki tagaosas, kõhus kiirendusest keeramas ja pea ringi käimas. Kui tal oli enne tasakaaluga probleeme olnud, siis nüüd oli ta omadega täiesti sassis. Mereveest läbi imbunud riided muutusid kõrgel valitsevast külmast nagu jääks. Ülikonnast polnud mingit kasu.
Ja mis värk oli selle läbipaistvast plastmassist uksega ühel lennukipoolel? Millisel risuhunnikul on selline uks, ent samas mitte ühtegi istekohta? Ukse kõrval istus kiitsakas mees, relv üle õla, kilavad silmad Hollyt jõllitamas. Vaid sõrmepaksune metall ja perverdist piloot eraldasid naist mõnekilomeetrisest vertikaalsest tühjusest, mille all ootas järsk lõpp. Vähemalt summutas mootorimüra kiiver, mille capitaine oli talle pähe pannud. Kuid milleks prillid ja rakmed? Mees polnud teda lennuki külge kinnitanud, nii et mis mõte sellel oli? Või oli kõik see vaid ettekäändeks, et tekitada koht, kuhu elektroonika peita?
Hollyl oli raske hingata, hõre õhk vallandas temas kasvava paanika, kui ta nägi enda lähedal hädaväljapääsuakent. Ta neelatas tugevalt, et kõrvu kohandada. Tema keha võis ju alla andnud olla, kuid mõistus kindlasti mitte. Elektroonika, mis talle roietesse soonis, oli sama hea kui päästekapsel.
Capitaine nihkus ta selja taha. Holly võpatas. Mees pani oma jalad ta ümber, põlved kummalgi pool ta keha. „On aeg rihmad kinnitada!“ hüüdis mees. „Me läheneme...“ Mootorimüra summutas ta viimase sõna.
„Millele?“
Mees kinnitas Holly õlgade ja vöökoha juures olevad kinnitid ja sikutas rihmu, tõmmates naise selja vastu oma rinnale kinnitatud seljakotti. Nad olid kokku seotud? Mees sirutas oma jalad välja, nii et need surusid soojalt ja kindlalt vastu ta külgi. Holly süda hakkas pekslema. Olgu, asi kiskus imelikuks.
„Kui me ukse avame, haagi end jalgadega lennukiraamistiku külge.“
„Mida me teeme? Kas me maandume?“ Holly polnud märganud, et nad kõrgust oleksid kaotanud.
„Kui me hüppame, siis pead sa oma rinna ette suruma, jalad taha kõverdama ja pea püsti hoidma. Sa ju tead seda, eks? Nagu banaan. Nagu välja sirutatud kätega banaan.“
„Hüppame? Nalja teed või?“
„Hoia kinni! Lennuk pöörab.“
Holly kallutas end koos capitaine’iga, samal ajal kui lennuk külili vajus ja siis uuesti otseks pööras. Kõhn mees näitas tõstetud pöidlaid ja keris plastmassukse üles. Tuul vihises lennukisse, pannes mehe pearäti laperdama. Holly otsis midagi, millest kinni haarata. Ta leidis vaid capitaine’i reied. Mehe lihased tõmbusid ta kinnastatud käte all kivikõvaks. Holly kõhus jõnksatas. Kas nad hakkavad langevarjuga alla hüppama? Mees surus edasi. Holly punnis vastu, kuid jõud oli mehe päralt. Naine üritas minema vingerdada. Capitaine haaras tal kätest kinni ja tõmbas ta püstisesse asendisse.
„Kui elada tahad, siis tee nii, nagu ma ütlen!“ hüüdis ta naisele kõrva. „Kui vastu hakkad, minust kinni haarad, siis ei pruugi ma nööri tõmmata ja me saame mõlemad surma. Parim, mida sa praegu teha saad, on lõdvestuda.“
Lõdvestuda? Mis psühhopaat ta selline oli? Capitaine libistas end edasi, lükates naist ees. Holly kõhus keeras nagu pesumasinas.
„Ära ole nii pinges, printsess! Ma olen seda tuhat korda teinud.“
„Sa paned siis praegu oma õnne proovile, mis?“
Veel üks tõuge ja Holly jalad kõlkusidki uksest väljas. Ta tossude ja ookeani vahel oli vaid õhk. Palju õhku. Vesi sädeles hõbedaselt kuuvalguse käes, siin-seal mõned tumedad laigud nagu mustad augud. Ta öögatas ja kattis siis suu kätega. Okse paiskuks talle ju vastu nägu.
„Parem ära vaata alla!“
Ilma naljata või? Holly keskendus enda ette. Tal polnud kavas surra. Nagu mees ütles, polnud Hollyl muud valikut kui teda usaldada, vähemalt mõned järgmised minutid. Pealegi oli capitaine sajakilone lihasmägi.
Ei. See polnud ju loogiline, mis? Kas mehe kaal ei tähendanud mitte seda, et nad tabavad maad tugevama löögiga? Kas enne maandub tema või mees? Hollyle polnud kunagi füüsika istunud.
„Ära unusta, et pead jalad kõverdama!“ hüüdis mees. „Toeta oma pea vastu mu õlga ja vaata üles. Kui õhus oleme, siruta käed välja ja kõverda jalad selja poole. Banaan, mäletad?“
Püha Mooses. See juhtus päriselt. Tuul pani ta ülikonna laperdama, surudes kanga vastu ihu. Holly ei vajanud tagant õhutamist, et end mehe vastu suruda. Kui ta oleks saanud nende kehad kokku naelutada, oleks ta seda teinud. Capitaine oli nähtavasti varemgi hüpanud ja praegu oli Holly ainsaks vaenlaseks sügavsinine ookean – või veel hullem, maa. Ta sulges oma silmad, üritades mitte mõelda. Banaan, banaan, banaan.
Kõhus oli tunne, nagu langeksid nad püstloodis alla. Õhk tuhises vastu põski. Ta avas oma silmad. Pea kohal oli mingi vari, mis eemaldus. Lennuk. Oh sa poiss, nad langesid. Ta ninaõõs kipitas. Närvid pommitasid paaniliste sõnumitega aju. Isegi prillidega oli raske silmi lahti hoida. Üks riidetükk laperdas vastu ta põske nagu haamer. Mida ta tegema pidigi? Käed
