style="font-size:15px;"> Decimus noogutas mõistvalt, kuid ei näidanud üles mingit kartust ega hirmu. Näis, nagu ei huvitaks teda ta saatus üldse.
Roomlast ei kohutanud ka asjaolu, et Gnaeus mõõga ta kaelale asetas.
“Kas sind su enese surm tõepoolest ei häiri?” küsis latiin. “Või oled stoikuks hakanud?”
“Sa ei tapa mind,” kostis Porcellus kindlalt.
“Ja miks siis?” huvitus latiin. “Arvad, et olen halastaja samaariamees?”
“Ei, seda ma ei arva. Aga siiski sa ei tapa mind.”
“Räägi siis, Decimus, sinu jutt hakkab mind huvitama.”
Roomlane muigas ja kohendas tekki enda ümber. Gnaeus muutus tähelepanelikumaks ning mõõk ta käes tõusis. “Sellel on üks lihtne põhjus, Aulus Mamilius, prefekt86! Mithra olgu tunnistajaks, sa lihtsalt ei tea mõnda asja.”
“Ja mida nimelt?” mühatas Aulus.
“Aga seda, et on mõned papüüruserullid, kuhu on kirja pandud kogu meie ammune ettevõtmine koos nimede, hüüdnimede, isikukirjelduste ning kõige muuga. Leegioni87 number, kohortid88 – kõik. Keisri legaadi nimi, kirjeldus, koht, kus ta tapeti, vette visati, jäljed maalt kustutati, tunnistajad kõrvaldati… Kuhu liiguti pärast kulla röövimist, kuidas see jagati ning kuidas see siis ühe mehe osaks langes. Neid papüüruserulle on oma tosin, nii et sa ei saa neid hävitada. Olen asja korraldanud nii, et minu surma korral viiakse need imperaatori ametnike kätte – küllalt kõrgete ametnike kätte – ja sul ei ole pääsu. Kas hakkavad ametnikud sinult välja pressima või antakse sind üles, pääsu oleks sul raske leida. Sul ei õnnestu end igavesti varjata, Aulus Mamilius.”
Patriits vaatas tähelepanelikult oma kunagist sõjaväekaaslast ning mõistis, et see rääkis tõtt – Decimus käitus liiga enesekindlalt. Samuti tõdes latiin ebamugavustundega, et Porcellus oli muutunud targemaks, seega ohtlikumaks. Kui kümme documentum’it olid keisri ametnike käes, oli tõepoolest raske ohtu vältida ja tõrjuda tagasi väljapressijate tulva. Kui teda oli suutnud leida Decimus, kellel, tõsi küll, olid abiks olnud Ammoni sekti preestrid, ei olnud see liiga keeruline ka ametnikel, kellele allus terve riigi nuhkide armee, asjaajamine, sõjavägi… Neetud, neetud! Decimusel oli õigus ja see ärritas patriitsi. Ta vana kaaslane, kellele oli alati ülalt alla vaadanud, osutus praeguses olukorras temast targemaks ning patriitsil tuli sellega lihtsalt leppida – muud ei jäänud üle. Tuli saavutada kokkulepe, ent milline?
“Mida sa siis tahad, Decimus?” küsis latiin külmalt – talle ei meeldinud olla üle kavaldatud.
“Seda, mille pärast mõrvasime imperaatori legaadi, mille pärast tapsime tema kaaslased, mille pärast sina tapsid meie ülejäänud kaaslased… Mithra nimel, kas ma ei ole seda ära teeninud?”
“Kulda?”
“Jah, kulda, prefekt.” Decimus Porcellus vaatas patriitsile sügavalt silma. “Ma võiksin tahta palju muudki, Mithra nimel, võiksin tahta kätte maksta, tappa sind või piinata. Aga ma ei taha seda, Aulus Mamilius, ehkki sa seda võib-olla uskuda ei taha. Ma ei taha muud kui kulda ja mereintressi89 selle pealt nende aastate eest, mille jooksul raha oli sinu käes. Võib-olla tuleb veel lisaks – tapetud buktsellaaride eest. Tegelikult olen oma nõudmistes vägagi tagasihoidlik, kuigi sa seda ehk ei taipa.”
Aulus Mamilius ei näidanud välja, et talle ei meeldinud Decimus Porcelluse ettepanek põrmugi. Talle ei meeldinud anda raha, mis juba ammu talle kuulus, tagasi – pealekauba protsendiga – ja selle eest mitte midagi vastu saada. Aulusele meeldis hoopis enam mõte tappa Decimus ja kaduda tagasi öhe ning keegi poleks teda kahtlustanud… Kuid need neetud papüüruserullid!.. Patriits kirus ennast, et ei olnud suutnud Decimust omal ajal tappa, ja nüüd maksis see kibedalt kätte. Imelik, et too oli suutnud teda leida, olgu või ammoniitide abiga. Hästi – nüüd tuli oma hooletust kullaga lunastada või midagi muud välja mõelda, viimasel juhul pidi ta aga võitma aega.
“Decimus, ma mõistan sinu soovi, kuid kahjuks ei ole mul enam piisavalt raha, et sinugi osa välja maksta, rääkimata siis mereintressist. Kuld on paigutatud liikumatu vara alla ja seda maha müüa ei saa, jääksin lihtsalt peavarjuta proletaariks…”
“Sa valetad,” lausus Decimus otse, “nii palju ma sinust tean, et oled Arelate rikkaim mees, ehkki sa seda välja ei näita. Sa pead kümneid – kui mitte sadu – orje, sul on kaubaladusid ja laevu, sul on vara vist isegi rohkem kui Valentinianusel endal. Ära sunni mind kasutama dokumente sinu vastu, sest sellisel juhul kaotaksin suure osa kasumist – röövitud raha kuulus imperaatorile ja ta võtab selle tagasi, sinu vara aga konfiskeeritakse riigi kasuks. Usun, et Flavius Aetius haaraks sellest võimalusest rõõmuga kinni ja kuulutaks mu isamaa päästjaks… Kuid pigem olen rikas reetur kui näljas patrioot… Tahan raha, mitte kättemaksu.” Kõver muie libises üle vana sõduri näo. “Aga kui sa maksta ei taha, ei jää mul muud üle.”
“Siis sureme koos,” sõnas Aulus Mamilius. “Vean su kaasa.”
“Oh ei, Aulus. Sest enda jätsin ma papüüruselt välja ning selleks ajaks, kui jõutakse selgusele, et minagi kuskile segatud olin või et ma üldse olemas olen, ei leita mind enam ammugi. Ma ei ole enam see vaene rumal sõdur, lihtne tsentuurio, olen nüüdseks saanud enese isandaks ja üpris varakaks. Nagu näed, suudan isegi ihukaitset ülal pidada. Ja kui te mind praegu tapate, ei pääse te surmast, sest bucellarius’i on mul rohkem kui teid praegu siin.”
Taas pidi patriits mõttes nentima, et nii see tõepoolest oli.
“Ma ei saa sulle korraga nii palju raha anda,” ütles Aulus Mamilius. “Tead vist isegi, kuidas need asjad käivad. Praegu ei liigu äris just eriti palju raha. Samuti tuleb mul vaba raha hankimiseks üht-teist müüa.”
“Pole viga, Aulus, ma ootan,” vastas Decimus pilklikult. “Pärast kõiki neid aastaid, Mithra nimel, pole raske veel pisut oodata. Aga kiirusta sellegipoolest, sest kui ma ei saa raha piisavalt kiiresti, tuleb sind pisut ergutada.”
“Oled ülbeks läinud, Decimus,” ühmas patriits mornilt. “Isis olgu tunnistajaks, tsentuurio, ära unusta, kellega räägid.”
Decimus tõsines. “Ma ei ole midagi unustanud, prefekt. Ära unusta sinagi, et räägid mehega, kelle jätsid ilma tema rahast, keda haavasid oma mõõgaga, kelle jätsid barbarite sekka surema… Mithra kiired tuhastagu sind! Kes meist on alatum, kas see, kes kaaslase reedab, või see, kes ausalt oma osa nõuab?! Häbene pisutki, Aulus Mamilius, Arelate patriits! Kuhu on jäänud sinu väärikus?”
“Bagradase jõkke koos legaadi laibaga,” kostis latiin, mispeale Decimuski naerma hakkas, taibates vihjet. “Olgu, lõpetagu jumalad tüli meie vahel. Ärgem toppigem teineteisele vanu asju nina alla. Ei ole mõtet arutada, mis toimus üle kümne aasta tagasi, kes keda rohkem solvas või haavas. Asi on puhtalt äriline: sina tahad raha ja mina pean sulle maksma. Ma kardan küll, et ei saa sulle kogu seda raha anda, aga ehk leiame mingi võimaluse, kuidas sa jääd rahule ka väiksema osaga – ka selline võimalus on olemas, usu mind.”
Decimus vangutas pead. “Kahtlen selles, Aulus Mamilius, Mithra nimel, ma valmistusin kaua, et sind maksma sundida, ja nii kaugele jõudnud, ei kavatse ma loobuda. Praegu ei huvita mind mingid kinnisvarad, sest barbarid, barbarid on kõikjal, parem on omada head suurt summat sularaha kui latifundiumi
Prefekt,
Leegion – 4500-6000 sõdurist koosnev üksus Rooma armees, kõnealusel ajal olid leegionid väiksemad.
Kohort – 1/10 leegionist Rooma armees.
Mereintress – laen oli üks suuri sissetulekuallikaid antiikses maailmas. Roomas oli kasutusel selline mõiste nagu merelaen, mille puhul laevade ja kauba kaotuse korral (torm, piraadid) ei nõutud võla tagasimaksmist, küll aga oli eduka retke korral vaja maksta eriti kõrget intressi.
