style="font-size:15px;"> Riina puhkes naerma.
„Kurat! Minu mees, kuule, kas ma siis ei rääkinud, et ta minema tõmbas? Otsib juba viisteist aastat venelaste juures oma taevariiki. – Va lakkekrants!” lisas naine hetk hiljem kumeda alatooniga.
„Mehed, poliitika ja viin. Millal on sellest enne head nahka tulnud, Christoph? Kõigepealt jõi ta talu maha, siis avastas taas oma kommunismi ja ühel hommikul oli ta läinud. Veerand aastat hiljem sain Leningradist postkaardi, et tal kõik korras, ehitab kommunismi ja toob selle Eestisse. Lasku käia, Christoph, lasku aga käia. Ootame pikisilmi. Ta on poolele külale võlgu. See kaabakas jäägu sinna, kus pipar kasvab! Kogu oma kommunismiga! Jättis tütre ja minu maha! Igavene kaabakas!” Riina väikesed silmad pildusid tuld.
Keerasime vaikides Pikale tänavale. Arutasin endamisi: miks mitte kutset vastu võtta? Peale vanatädi ei hoidnud mind siin keegi kinni. Reval oli läbi tudeeritud. Saarel saaks rahus õppida.
Muidugi huvitas mind ka Riina tütar. Kui ta oli pooltki nii ilus, kui ema väitis, oleksid saare külastamisel omad võlud. Mind ei oodanud kodus ükski tüdruk. Oli ju Ursel mind märtsis maha jätnud.
Jäin seisma. Teisel pool tänavat kõrgus Mustpeade maja viilkatus.
Riina vaatas mind ootusrikkalt.
„Kuidas siis jääb, Christoph?”
„Ma tulen, Riina. Küll ma selle tädile juba ära seletan.”
Minu sõnade peale puhkes naine naerma ja hõõrus käsi nagu pärast eduka tehingu sõlmimist.
„Tore-tore, Christoph,” kinnitas Riina ja näpistas mind käsivarrest, ehmus minu valust kõverduvat nägu nähes, silitas näpistatud kohta ja tõttas edasi turuhoone poole, korra seejuures tagasi vaadates.
Pärastlõuna ei toonud midagi uut. Mõned vanahärrad vahetasid minuga tähtsusetuid lauseid. Raamatukogu pakkus aga tõsist huvi. Kõrgete lagedega ruumid olid justkui kõduhõngu täis, mõned härrased, kes seal peamiselt Reichist pärit ajakirjade kohale kummardunult istusid, mõjusid ürgvanade ja ajatutena. Ma ei kohanud ainsatki nooremat inimest.
Nagu võiski arvata, ei möödunud õhtu pilvitult.
Kui ma oma otsusest teada andsin, tõmbusid tädi raugasõrmed rusikasse, algul sai oma osa Riina, siis võttis ta ette minu. Viimaks puhkes ta nutma.
Sel hetkel hakkas mul temast kahju, jõudsin oma otsust juba kahetseda, kui tädi mulle äkki pisaraid pühkides naeratas.
„Ah, Christoph, olen omadega päris segi. Peaksin tegelikult rõõmustama, et minu juures nii kaua vastu pidasid. Ma vana loll. Sõida muidugi Dagöle.
Tean, et tunned tüdruku vastu huvi. Aga luba, et enne vanemate juurde sõitmist tuled mulle veel korra külla. Ja tood seda saare head mett kaasa!”
Tädi nuuskas nina.
„Nii. Ja nüüd võtame ühe kirsinapsi. Oleksid võinud oma lahkumisest siiski veidi delikaatsemalt teatada.”
Vanatädi tippis tillukese sekretäri juurde. Taas tekkis mulje, nagu oleks ta minevikust minu juurde uhutud. Mind valdas hetkeks soov püsti tõusta ja vana daami emmata. Sel silmapilgul oli ta mulle nagu vanaema, keda mul ei avanenudki võimalust näha. Tädi heitlik loomus oli nii ettearvamatu. Kuid tema naeratusest, aga ka vihapurskest tundsin, et ta peab mind väga kalliks, ehkki tegelikult mind tundmata. Kui tädi lihvitud klaasist karahvini lauale tõstis, libises minu käsi üle vana naise põse. Tegin seda instinktiivselt ja ehmatasin, sest tädi Alwinet sundis puudutus võpatama. Tahtsin käe kiiresti tagasi tõmmata, kuid tädi haaras sellest ja pigistas mu sõrmi. Tundsin oma tundepuhangu pärast piinlikkust. Kuid ma ei näidanud seda välja.
„Christoph, saa minust aru. Sinu pere on siit nii kaugel. Kui pahameelt väljendan, näitab see vaid minu üksildust. Tunnen end nii üksikuna. Ehkki mul on kaardimänguseltskond, teater, raamatud, saksakeelsed jumalateenistused. Aga teie olete minu perekond. Siin pole enam kedagi. Sinuga veedetud päevad tähendavad mulle nii palju. Muidugi on siis raske hüvasti jätta.”
Tädi ei oodanud minult vastust. Mida ma oleksingi osanud öelda.
Istusime sel õhtul veel kaua üleval.
Vanatädi tõi lagedale vanad nahka köidetud fotoalbumid. Dagerrotüüpiad, seepiaga toonitatud pappfotod, millelt naeratasid fotograafile päikesevarjudega naised, jalutuskeppidega härrad ja paigale tardunud lapsed – nad libisesid minust mööda nagu ajast taganttõugatud karussellil.
Vanatädi lasi meie perekonnal vaimusilma eest mööduda. Ma ei mõistnud, mis minuga sel õhtul juhtus. Saksamaal poleks ma suutnud naerupursatusi alla suruda. Kuid selles vanaaegse mööbliga külalistetoas tundsin tänu paljudele fotodele ja vanatädi häälele, kuidas minu silme ees kangastuvad möödunud ajad.
Ka veerand sajandit hiljem oli tädi Alwine uhke, et nägi Riia Toomkirikus tsaari. Kuid tema sõnadest võis välja lugeda mõistmatust, et minu vanemad Saksamaale kolisid. Sel õhtul olin temaga nõus.
Endiselt erutatuna seisin oma toas akna all. Ehkki aeg oli juba kaugelt üle südaöö, olid teiselpool tänavat seisvad majad selgelt näha.
Näpitsprillidega ehitud mehe kivist nägu vastasmaja simsil näis mulle silma tegevat. Juugendstiilis maja kirevavärviliseks krohvitud enam kui rikkaliku stukiga kaetud fassaad, kivist tornikesed, akende vallatud tugisambad, faunide ähvardava ilmega pead ümmargustel ärklitel mõjusid kesköises päikesevalguses, mis korraldas fassaadil valguse ja varju mängu, nagu sürrealistliku näidendi kuliss.
Vaatasin alla inimtühjale tänavale. Kui naabermaja fassaadi vaateakende kohal seisvad surnuvalvurid oleksid sealt sel hetkel alla astunud, poleks ma sugugi imestanud.
Kõik mõjus nii ebamaiselt, peaaegu groteskselt, nagu Gustav Meyrinki11 raamatutes.
Veel tänagi, kui neid ridu kirjutan, adun õhustikku, milles tol ööl viibisin.
Hiiumaale sõiduni jäänud päevadelt võtsin viimast: käisin läbi antikvariaadid ja ostsin kokku Eesti kohta käivaid raamatuid.
Saatsin vanematele kohustuslikke postkaarte ja lubasin Hiiumaalt pikemalt kirjutada.
Tädi hellitas mind neil päevil veelgi enam. Kui ma õhtuti ringikondamisest näljasena tagasi jõudsin, istus ta minu kõrval ja vaatas, kuidas pugisin külmi lihalõike, vorsti ja leiba.
Vana daam jutustas vahetpidamata sõjaeelsetest aegadest, tuli lagedale ammuste perekonnalugudega, pajatas lühikestest, ent kuumadest suvedest, mille isa veetis koos oma vanematega iidses peremõisas. Kuivõrd olin päev otsa õppinud, olin õhtuks surmväsinud. Kuid meie viimastel ühistel õhtutel ei tahtnud ma vanatädile pettumust valmistada ja kui tädi Alwine möödunud aegadesse sukeldus, naaldusin vanal jäigal sohval vastu seljatuge, et teda kuulata. Rääkimise peale oli ta meister, imesin endasse lugusid nagu käsn, torkasin suhu ühe šokolaadikompveki teise järel ja jõin kirsilikööri, nagu tahtis tädi Alwine. Kui vihjasin, et see kõik pole just odav, puhkes vana daam naerma ja teatas, et isa toetab teda rahaliselt ja üldse on tal ka veel kaks üürimaja. Isa rahalisest abist ei teadnud ma seni midagi. Seda uut asjaolu arvestades küünitasin loomulikult veel kord käe kommikarbi poole.
Neil viimastel õhtutel istusime koos südaööni. Ma ei tea, kas andsin endale toona üldse aru, et need õhtud ei kordu enam kunagi.
Võib-olla
Gustav Meyrink (kodanikunimega Gustav Meyer, 1868–1932) – Austria ulmekirjanik.
