Loxasse jõuda, tuli tal hakkama saada jõgede, okkaliste taimede, haiguste, kuumuse, külma, vihma, Hispaania võimude ja – see oli veel kõige ohtlikum – trotslike muulade, endiste orjade ning kibestunud neegritega, kelle keeli, vimmakust ja salakavatsusi ta alles hakkas ära mõistatama.
Palja jalu ja näljasena rühkis ta edasi. Et mitte nõrkeda, näris ta kokalehti nagu indiaanlased. Ta õppis ära hispaania keele, see tähendab, otsustas jonnakalt, et oskabki juba seda keelt rääkida ja inimesed saavad temast aru. Kui nad temast aru ei saanud, karjus Henry nende peale aina ägedamalt, kuni nad viimaks said. Lõpuks jõudis ta välja piirkonda, mida kutsuti Loxaks. Ta otsis üles cascarillero’d ehk koorelõikajad – kohalikud indiaanlased, kes teadsid, kus kasvavad väärt puud – ja andis neile altkäemaksu. Henry muudkui otsis ja leidis veelgi rohkem salajasi kiinapuusalusid.
Aedniku pojana taipas Henry kiiresti, et suurem osa puid oli kehvas seisus, haiged ja rüüstatud. Tema enda ümbermõõduga puidki oli vähe, jämedamaid polnud üldse. Ta hakkas puutüvede ümber pärast koore võtmist sammalt mähkima, et puu saaks paraneda. Ta õpetas cascarillero’sid võtma koort vertikaalsete ribadena, mitte tapma puid neid horisontaalselt koorides. Haiged puud lõikas ta halastamatult maha, et võimaldada uut kasvu. Kui Henry ise haigeks jäi, töötas ta ikka edasi. Kui ta haiguse või nakkuse pärast liikuda ei suutnud, käskis ta indiaanlastel ennast nagu vangi muula selga siduda, et saaks iga päev puid vaatamas käia. Ta sõi merisigu. Lasi maha jaaguari.
Loxasse jäi Henry neljaks armetuks aastaks, palja jalu ja külmetades, ta magas hurtsikus koos paljasjalgsete ja külmetavate indiaanlastega, kes põletasid sooja saamiseks sõnnikut. Ta ravitses kiinapuusalusid, mis ametlikult kuulusid Hispaania Kuninglikele Rohukauplustele, kuid mida Henry oli vaikselt hakanud omaks pidama. Ta oli nii kaugel mägedes, et teda ei häirinud mitte ükski hispaanlane, ja mõne aja pärast ei häirinud temagi enam ühtegi indiaanlast. Henry sai tasapisi teada, et kõige tumedama koorega kiinapuudest sai mõjusamat ravimit kui teistest ja et kõige värskematel kasvudel oli tugevama toimega koor. Seega oli vajalik tugev tagasilõikamine. Henry määras ja nimetas seitse uut kiinapuuliiki, kuid suurem osa neist olid tema meelest kasutud. Tähelepanu koondas ta liigile, mille nimetas Cinchona roja’ks, punakooreliseks kiinapuuks, see oli kõige rikkalikum. Ta pookis roja’t tugevamatele ja haiguskindlamatele kiinapuu liikidele, et suuremat toodangut saada.
Henry mõtles palju. Noorel mehel on üksinda kõrgetes ja kaugetes metsades palju aega mõelda ja Henry sõnastas uhkeid teooriaid. Ta teadis lahkunud Ross Niveni käest, et Hispaania teenib jesuiidipulbri pealt kümme miljonit reaali aastas. Miks tahtis Sir Joseph Banks, et Henry ainult uuriks seda taime, kui nad võiksid seda müüa? Ja miks peaks jesuiidipulbri tootmine piirduma ainult selle ligipääsmatu piirkonnaga? Henry mäletas, kuidas isa oli talle selgitanud, et igat inimestele kasulikku taime otsiti enne kultiveerimist loodusest ja puu otsimine (näiteks Andides ronimine, et seda paganama puud leida) oli hoopis vähem tõhus kui kultiveerimine (selle kusagil mujal kontrollitud tingimustes kasvatamine). Ta teadis, et prantslased olid 1730. aastal püüdnud kiinapuud Euroopasse asustada, aga see polnud õnnestunud, ja Henry uskus end teadvat, miks: sest nad ei mõistnud kõrgust merepinnast. Seda puud pole võimalik kasvatada Loire’i orus. Kiinapuu vajas kõrgust, hõredat õhku ja niisket metsa, aga Prantsusmaal sellist kohta polnud. Inglismaal ka mitte. Ega Hispaanias, kui juba jutuks tuli. Sellest oli kahju. Aga kliimat sisse vedada ei saa.
Aga pärast nelja-aastast mõtlemist jõudis Henry lahenduseni: India. Henry oli valmis kihla vedama, et kiinapuu kasvaks Himaalaja külmas ja niiskes eelmäestikus suurepäraselt – ta polnud küll ise seal käinud, kuid Macaus reisides oli ta selle kohta kuulnud Briti ohvitseridelt. Pealegi – miks ei võiks kasvatada seda kasulikku ravimpuud malaaria levialale lähemal, lähemal kohtadele, kus seda tegelikult vajatakse? Indias oli jesuiidikoort hädasti tarvis, et võidelda Briti sõjaväelasi ja kohalikke töölisi kurnava palaviku vastu. Praegu oli ravim kaugelt liiga kallis, et anda seda lihtsõduritele ja töölistele, kuid see ei pidanud ju nii jääma. 1780. aastateks oli jesuiidikoor Euroopa turgudel oma kakssada protsenti kallim kui leiukohtades Peruus, aga see sõltus põhiliselt transpordikuludest. Oli aeg lõpetada puu loodusest otsimine ja alustada kultiveerimist kasu saamise eesmärgil seal kandis, kus seda vajati. Kakskümmend neli aastat vana Henry Whittaker uskus, et tema on õige mees seda tegema.
Ta lahkus Peruust 1785. aasta alguses, kaasas ainult märkmed, mitmekesine herbaarium ning linasesse riidesse pakitud puukoorenäidised, aga samuti juurepistikud ja oma kümme tuhat Cinchona roja seemet. Tal olid kaasas ka mõned paprikaliigid, samuti suuri mungalilli ja haruldasi fuksiaid. Aga tõeline võit olid seemned. Henry oli neid seemneid kaks aastat oodanud, ta oli oodanud, et tema parimatele puudele ilmuksid külmast puutumata seemned. Ta oli neid seemneid kuu aega päikese käes kuivatanud, neid iga kahe tunni tagant keeranud, et nad hallitama ei läheks, seemned ööseks linasesse riidesse mässinud, et neid kaste eest kaitsta. Henry teadis, et seemned elavad harva ookeanisõidu üle (isegi Banksil polnud õnnestunud oma reisidelt kapten Cookiga seemneid edukalt kaasa tuua), nii et Henry otsustas katsetada kolme erinevat pakkimisviisi. Ta pakkis mõned seemned liiva sisse, teised surus vahasse ja hoidis ülejäänuid kuivatatud samblas. Kõik pakendid olid pandud härjapõide, et nad kuivaks jääksid, ja siis mässitud alpakavilla sisse peitu.
Hispaanlaste käes oli endiselt ainuõigus kiinapuukoorega kaubelda, seega oli Henry nüüd ametlikult salakaubavedaja. Seetõttu vältis ta Vaikse ookeani rahvarikast rannikut ja liikus itta, maad mööda läbi Lõuna-Ameerika, kaasas pass, mis tunnistas ta Prantsuse tekstiilikaupmeheks. Henry ise, tema muulad, endised orjad ja õnnetud indiaanlased liikusid mööda varaste teed – Loxast Zamora jõe äärde, Amazonasele, Atlandi ookeani rannikule. Sealt purjetas ta Havannasse, edasi Cadizisse ja sealt koju Inglismaale. Tagasitee võttis aega poolteist aastat. Piraatidega ta kokku ei puutunud, märkimisväärsete tormide kätte ei jäänud, kurnavaid haigusi ei põdenud. Mitte ühestki taimenäidisest ta ilma ei jäänud. See polnudki nii raske.
Henry arvas, et Sir Joseph Banks võib rahul olla.
Aga Sir Joseph Banks ei olnud rahul, kui ta Soho Square’i majas number 32 jälle Henryt nägi. Banks oli lihtsalt vanem, haigem ja rohkem häiritud kui kunagi varem. Podagra piinas teda hirmsasti ja ta vaevles enda püstitatud teaduslike küsimuste kallal, mis tema meelest olid tähtsad Briti impeeriumi tulevikule.
Banks üritas leida viisi, kuidas muuta Inglismaa sõltumatuks välismaisest puuvillast, ja oli seetõttu saatnud Briti Lääne-India saartele aednikke, kes püüdsid – senini edutult – seal puuvilla kasvatada. Ta katsus ka, ja samuti edutult, murda Hollandi vürtsikaubanduse monopoli, kasvatades Kew’s muskaatpähklit ja nelki. Ta esitas kuningale ettepaneku muuta Austraalia sunnitöökolooniaks (see oli tal kõigest üks mõte), aga keegi ei võtnud seda veel kuulda. Ta püüdis luua nelikümmend neli jalga kõrget teleskoopi astronoom William Herschelile, kes ihaldas avastada uusi komeete ja planeete. Aga üle kõige tahtis Banks õhupalle. Prantslastel olid õhupallid. Prantslased olid katsetanud õhust kergemate gaasidega ja saatsid Pariisis üles mehitatud palle. Inglased hakkasid maha jääma! Teaduse ja rahvusliku julgeoleku nimel, no jumala eest, Briti impeerium vajas õhupalle.
Seega polnud Banks tol päeval tujus, et kuulata Henry Whittakeri väiteid, et tegelikult on Briti impeeriumil tarvis kiinapuuistandusi India Himaalaja keskmistel kõrgustel – see oli mõte, millest polnud mingit abi ei puuvillakasvatuse, vürtside, komeedijahtimise ega õhupallide koha pealt. Banksi pea oli paks ja jalg valutas põrgulikult, Henry agressiivne esinemine ärritas teda nii, et ta jättis kogu vestluse tähelepanuta. Sellega tegi Sir Joseph Banks harva taktikalise vea – vea, mis oli Inglismaale lõpuks kalliks maksma läinud.
Aga peab ütlema, et tol päeval tegi Henrygi Banksiga suheldes taktikalisi vigu. Õigupoolest kohe mitu tükki järjest. Ette teatamata kohale ilmumine oli esimene viga. Jah, ta oli varem ka nii teinud, aga Henry polnud enam häbematu poisike, kellele sellise väära käitumise oleks võinud andeks anda. Ta oli nüüd juba täiskasvanud mees, turske mees pealegi, nii et tema
