style="font-size:15px;"> „Kas see meeldis sulle?” küsisin, nautides teist korda – ja oh kui magus see oli! – positiivset hinnangut.
„Ühel päeval, inšallah, saab sinust suur kirjanik,” sõnas Hassan. „Ja inimesed kõikjal maailmas loevad sinu lugusid.”
„Sa liialdad, Hassan,” sõnasin, armastades teda nende sõnade eest.
„Ei, sa saad suureks ja kuulsaks,” käis ta peale. Siis pidas ta vahet, nagu tahaks midagi veel lisada. Ta valis sõnu ja köhatas hääle puhtaks. „Aga kas ma võiksin sinult midagi küsida selle loo kohta?” lausus ta häbelikult.
„Muidugi.”
„Oh…” alustas ta, jäi siis vait.
„Küsi aga, Hassan,” ütlesin. Ma naeratasin, kuid äkitselt polnud minu seesmine ebakindel kirjanik enam nii veendunud, et tahab seda üldse kuulda.
„Oh,” alustas ta, „kui ma tohin küsida, siis miks see mees tappis oma naise? Tegelikult, miks ta pidi üldse kurb olema, et pisaraid valada? Kas ta ei oleks võinud lihtsalt sibulat nuusutada?”
Olin sõnatu. See moment, nii ilmselge, et lausa ülitobe, polnud mulle isegi pähe turgatanud. Maigutasin sõnatult. Tuli välja, et selsamal õhtul, kui olin teada saanud ühest kirjutamise eesmärgist – irooniast –, olin tuttavaks saanud ka ühe selle komistuskiviga – intriigi sõlmimisega. Ja seda õpetas mulle Hassan, just tema kõigist inimestest. Hassan, kes ei osanud lugeda ega olnud kunagi kirjutanud ainsatki sõna. Üks hääl, külm ja pahatahtlik, sosistas mulle kõrva: Mida tema ka teab, see harimatu hazara? Temast ei saa kunagi midagi muud kui harilik kokk. Kuidas ta üldse julgeb sind kritiseerida?
„Oh,” alustasin. Kuid ma ei lõpetanud seda lauset kunagi.
Sest äkitselt oli Afganistan igaveseks muutunud.
VIIS
Miski möirgas nagu äike. Maapind rappus veidi ja kuulsime kuulipilduja tärinat rat-ta-tat-tat. „Isa!” karjus Hassan. Hüppasime püsti ja tormasime elutoast välja. Leidsime Ali palavikuliselt mööda fuajeed komberdamas.
„Isa! Mis hääl see on?” kiljatas Hassan, käed Ali poole sirutatud. Ali võttis meil ümbert kinni. Sähvatas hele valgus, mis muutis taeva hõbedakarvaliseks. Uus sähvatus, ja sellele järgnes püssitule kiire staccato.
„Nad jahivad parte,” sõnas Ali kähedal häälel. „Nad jahivad parte öösiti, teate. Ärge kartke.”
Kaugemal jäi sireen vait. Kuskil purunes kildudeks klaas ja keegi karjus. Kuulsin, kuidas inimesed jooksid tänavale, une pealt üles äratatud ja vahest veel pidžaamadeski, juuksed segamini ja silmad turses. Hassan nuttis. Ali tõmbas ta endale lähemale, võttis ta õrnalt kaissu. Hiljem kinnitasin endale, et ma polnud Hassani peale kade. Üldsegi mitte.
Me kössitasime niimoodi varaste hommikutundideni. Tulistamine ja plahvatused olid kestnud vähem kui tunni, aga meid tublisti hirmutanud, sest keegi meist polnud kunagi varem kuulnud tänaval laskmist. Sel ajal olid need meie jaoks võõrad helid. Polnud veel sündinud see afgaani laste sugupõlv, kelle kõrvad ei tundnud muid helisid peale pommide lõhkemise ja kahuripaukude. Kui me seal söögitoas end üksteise vastu surusime ja päikesetõusu ootasime, polnud meil kellelgi aimu, et senine elamise viis oli lõpule jõudnud. Meie elamise viis. Kui see polnud ka veel päris lõpp, oli see ometi lõpu algus. Lõpp, ametlik lõpp tuli 1. aprillil 1978 kommunistide riigipöördega, ja seejärel detsembris 1979, kui vene tankid veeresid neile samadele tänavatele, kus Hassan ja mina olime mänginud, tuues surma sellele Afganistanile, mida mina olin tundnud, ning märkides praeguseni kestva verevalamisajastu algust.
Otse enne päikesetõusu ilmus sõiduteele Baba auto. Uks löödi pauguga kinni ja trepilt kostsid jooksusammud. Siis ilmus ta uksele ja ma nägin tema näol midagi, mida ma kohe ära ei tundnud, sest ma polnud seda seal kunagi varem näinud: hirmu. „Amir! Hassan!” hüüatas ta avasüli meie poole joostes. „Nad olid blokeerinud kõik teed ja telefon ei töötanud. Ma olin nii mures!”
Me lasksime end ta käte vahele suruda ja lühikese hullumeelse hetke tundsin rõõmu selle üle, mis tol ööl oli juhtunud, mis see siis ka polnud.
Sel ööl poldud sugugi parte lastud. Nagu välja tuli, poldud sel 1973. aasta 17. juuli ööl üldse eriti palju tulistatud. Järgmisel hommikul Kabul ärkas ja avastas, et monarhia oli möödanik. Kuningas Zahir-šahh oli Itaalias. Tema äraolekul oli ta nõbu Daud-khaan teinud veretu riigipöördega lõpu kuninga nelikümmend aastat kestnud valitsemisele.
Mäletan, et kükitasime Hassaniga järgmisel hommikul isa töötoa ukse taga, sel ajal kui Baba ja Rahim-khaan jõid musta teed ning kuulasid Kabuli raadiost värskeid uudiseid riigipöördest.
„Amir-agaa?” sosistas Hassan.
„Mida?”
„Mis asi on vabariik?”
Kehitasin õlgu. „Ma ei tea.” Baba raadiost kostis sõna „vabariik” üha uuesti ja uuesti.
„Amir-agaa?”
„Mida?”
„Kas „vabariik” tähendab seda, et isa ja mina peame siit ära minema?”
„Ma ei usu,” sosistasin vastu.
Hassan mõtles järele. „Amir-agaa?”
„Mida?”
„Ma ei taha, et nad minu ja isa ära saadavad!”
Naeratasin. „Bas, sa eesel. Mitte keegi ei saada teid ära.”
„Amir-agaa?”
„Mida?”
„Kas sa tahaksid minna meie puu otsa ronima?”
Mu naeratus muutus laiemaks. See oli veel üks asi, mis mulle Hassani juures meeldis. Ta oskas alati öelda õigeid asju – uudised raadiost olid muutunud üsna igavaks. Hassan läks oma hurtsikusse end valmis seadma ja mina jooksin üles raamatu järele. Siis suundusin kööki, toppisin taskusse peotäie seedripähkleid, jooksin välja ning leidsin Hassani ootamas. Tormasime esivärava kaudu välja ja suundusime mäe poole.
Ületasime eramajade tänava ja suundusime üle viljatu maatüki meie mäe poole, kui järsku tabas Hassanit selga kivi. Pöördusime välkkiirelt ümber ja mul hakkas hirm. Meile lähenes Assef koos oma kahe sõbraga, Wali ja Kamaliga.
Assef oli ühe mu isa sõbra, lennuliini piloodi Mahmudi poeg. Ta perekond elas meist mõne tänava kaugusel lõuna pool kõrge müüriga piiratud šikil territooriumil, kus kasvasid palmid. Kui sa elasid Kabulis Wazīr Akbar Khāni linnaosas, teadsid ka Assefist ja tema kuulsatest roostevabast terasest nukkidest, loodetavasti mitte isikliku kogemuse kaudu. Sakslannast ema ja afgaanist isa pojana sündinud blond ja sinisilmne Assef oli teistest poistest peajagu pikem. Tema igati ära teenitud metslasekuulsus käis tänavatel tema ees. Kummalgi küljel kaitseks tema kuulekad sõbrad, kõndis ta naabruses ringi nagu khaan, kes vaatab üle oma maid koos teenimisvalmi kaaskonnaga. Tema sõna oli seadus ja kui sulle oli vaja väheke õigusalast haridust anda, siis olid need terasnukid just õige õpetamisvahend. Nägin kord, kuidas ta kasutas nukke Karteh-Chari piirkonnast tulnud poisi peal. Ma ei unusta kunagi, kuidas Assefi sinised silmad
