võtnud raha vastu. Mees vaatas mind. Ta pilk mõõtis mu pealaest jalatallani üle: alustas pulkas juustest, rändas üle näo, tegi kiire ringi ümber rangluu, kõrvetas varrukatega kaetud käsivarsi, ning jäi pidama kleepuval pruunil õietolmul mu sõrmeotstes. Ta pilk oli nagu sissetung. Pigistasin käes oleva ämbri äärt nii tugevalt, et sõrmenukid valgeks läksid.
Renata käsi jäi õhku rippuma ja ta lehvitas kannatamatult rahatähti. „Vabandage?”
Mees sirutas käe välja, et raha haarata, aga ei lõpetanud jultunult mu keha uurimist. Poolelijäänud tegevust jätkates põrnitses ta mu mitmekihilist seelikut ning uuris sokkide ja dressipükste vahelt paistvat nahatriipu.
„Victoria,” ütles Renata minu suunas sõrmi nipsutades. Ta tegi pausi, oodates, et ka lillekasvataja end tutvustaks, aga mees ei teinud seda.
Mehe pilk pöördus järsult tagasi mu näole. Meie pilgud haakusid. Ta silmades oli midagi rahutukstegevat – neis vilksatas äratundmine – ja see köitis mu tähelepanu. Meest silmitsedes jäi mulje, et tegu on inimesega, kes on läbi elanud sama palju kui mina, ehkki teisel moel. Jõudsin järeldusele, et mees on minust vähemalt viis aastat vanem. Parkunud naha ja sügavate joontega nägu reetis, et ta teeb füüsilist tööd. Kujutasin ette, kuidas ta ise oma lilled istutab, nende eest ise hoolt kannab ja ise ka saagi koristab. Selle tulemusel oli ta keha sitke ja muskliline, ning kui ma omakorda teda uurima jäin, ei naeratanud ta ega pilgutanud silmagi. Kindlasti oli ta oliivikarva nahk soolane. Selle mõtte juures hakkas mu süda põksuma, aga mitte hirmust, vaid tundest, millele ma ei osanud nime anda ja mis tekitas mu kehas kuumalaine. Hammustasin huulde ja sundisin end talle uuesti otsa vaatama.
Mees tõmbas ämbrist üheainsa oranži tiigerliilia õie.
„Võtke,” lausus ta seda mulle ulatades.
„Ei,” ütlesin. „Ma ei armasta liiliaid.” Ja ma pole kuninganna, mõtlesin.
„Võiksite armastada,” sõnas ta. „Need sobivad teile.”
„Kust teie teate, mis mulle sobib?” Pikemalt mõtlemata napsasin ta käes oleval liilial õie otsast. Kuus teravatipulist kroonlehte langesid maha, õie südamik tsementpõranda poole. Renata ahmis ehmatusest õhku.
„Ei tea tõesti,” ütles mees.
„Selge see.” Kiigutasin süles olevat lilleämbrit, lootes hajutada kehast kiirgavat kuumust. Liigutused tõmbasid mu värisevatelt käsivartelt tähelepanu eemale.
Keerasin end Renata poole. „Lähme välja,” viipas ta peaga hoone sissepääsu poole. Ootasin, et ta midagi lisaks, mõeldes õudusega võimalusele, et olen paugupealt vallandatud – vähem kui tund aega pärast esimesele töökohale asumist. Aga Renata pilk oli jäänud pidama järgmise kioski ees kasvavale järjekorrale. Üle õla mulle otsa vaadanud, märkas ta, et ma ei kavatsegi end liigutada ja kergitas hämmastunult kulme.
„Mis juhtus?” päris ta. „Mine välja ja oota mind kaubiku juures.”
Läbi rahvahulga trügides rajasin endale teed väljapääsu poole. Mu käsivarred tõmbusid lilli täis ämbri tassimisest krampi, aga ma viisin selle puhkuseks peatumata parkimisplatsile. Panin ämbri maha alles Renata kaubiku juures ja vajusin kurnatult kõvale betoonile.
Seitsmes peatükk
PIMEDATE AKENDE TAGANT JÄLGIS MIND ELIZABETHI VALVAS PILK. OLIN SELLES kindel, ehkki ei näinud klaasi taga ta keha siluetti. Tagauks jäi suletuks. Vaatasin värisedes, kuidas päike mu vaateväljast kadus. Mul on aega kümme minutit, mitte rohkem, enne kui jään pimedusse lusikat otsima.
Mind oli lukustatud ukse taha jäetud ka varem. Esimesel korral olin olnud viiene, mu punnis kõht oli pidevalt tühi ja ma olin majas, kus oli liiga palju lapsi ja õllepudeleid. Olin köögipõrandal istudes jälginud tibatillukest valget chihuahua’t, kes keraamilisest kausist õhtusööki sõi. Nihkusin talle kadedust tundes vähehaaval lähemale. Ma ei kavatsenudki koera toitu nahka pista, aga kui kasuisa märkas, et mu nägu on vaid paari sentimeetri kaugusel kausist, haaras ta mu kõrge kaelusega kampsunist kinni ja viskas mu õue. Kui käitud nagu loom, koheldakse sind nagu looma, lausus ta. Keha vastu klaasist lükandust surutud, imasin endasse maja soojust ja silmitsesin pereliikmeid, kes valmistusid magama heitma, suutmata kujutleda, et mind võidakse terveks ööks õue jätta. Aga just seda nad tegid. Mu keha värises külmast ja hirmust, ning ma mõtlesin vahetpidamata väikesele koerale, kes ehmudes samamoodi värises, kolmnurksed kõrvad närviliselt tõmblemas. Keskööl hiilis kasuema trepist alla ja heitis mulle köögiaknast teki, aga ei avanud enne hommikut ust.
Elizabethi trepiastmetel istudes sõin taskusse peidetud pastat ja tomateid ning mõtlesin järele, kas minna lusikat otsima. Kui ma oleksin selle leidnud ja Elizabethile andnud, võis ta sellest hoolimata sundida mind õues magama. Käskude täitmine polnud kunagi garantii, et saan, mida lubatud. Aga trepist alla tulles olin vilksamisi näinud oma tuba ja see oli tundunud mugavamana kui pinde täis puutrepp. Otsustasin proovida.
Sammusin aeglaselt mööda looklevat aiateed paigani, kuhu olin visanud lusika. Mandlipuu all kükitades kobasin maapinda; kui ma käe tihedasse põõsasse surusin, torkisid okkad mu sõrmi. Lükkasin kõrged varred üksteisest kaugemale ja kitkusin põõsa õitelt kroonlehti. Rebisin lehti ja murdsin oksi. Lusikat ei näinud ma sellegipoolest.
„Elizabeth!” hõikasin pettunult. Majas valitses vaikus.
Pimedus muutus läbitungimatuks ja süngeks. Viinapuuaed näis sirutuvat kõikjale, tundudes möödapääsmatu merena, ning järsku valdas mind õudus. Sirutasin mõlemad käed tiheda põõsa tüve poole, tundsin, kuidas okkad mu pehmeid peopesi torgivad, ning sikutasin kogu jõust. Taim tuli maa seest välja. Jätkasin tegevust ja tõmbasin välja kõik, millest suutsin kinni haarata, lõpetades alles siis, kui maapind oli paljas. Pahupidi pööratud mulla sees lebas üksildane lusikas ja peegeldas kuuvalgust.
Verised käed pükste külge puhtaks pühkinud, haarasin lusika ja jooksin maja poole, komistasin ja kukkusin, aga ajasin end kohe püsti ega lasknud auhinda kordagi peost. Tormasin pikkade hüpetega trepist üles ja kloppisin raske metallist lusikaga meeleheitlikult vastu ust. Lukuaugus keerati võtit ja Elizabeth seisis minu ees.
Paar sekundit silmitsesime teineteist vaikides – kaks paari pärani silmi, mis kordagi ei pilkunud –, seejärel viskasin lusika toa poole nii kõvasti, kui ma oma kõhna käsivarrega suutsin. Sihtisin otse köögivalamu kohal olevat akent. Lusikas lendas Elizabethi kõrvast mööda vaid paari sentimeetri kauguselt, võttis kõrge kaare lae suunas ja põrkus enne portselanvalamusse maandumist aknalt tagasi. Väike sinine pudel vaarus mõnda aega aknalaual, kukkus maha ja purunes kildudeks.
„Võta oma lusikas,” ütlesin.
End vaevu kontrollides tõmbas Elizabeth sügavalt hinge ja sööstis äkitselt minu poole. Ta sõrmed kaevusid mu rinnakorvi alla ja ta tassis mu valamu juurde ning oleks peaaegu üle ääre kukutanud. Mu puusaluud olid vastu kahhelkividest töötasapinda surutud ja nägu klaasikildudele nii lähedal, et viivuks muutus kogu maailm mu silme ees siniseks.
„See pudel,” alustas Elizabeth mu nägu veelgi madalamale klaasitükkide juurde surudes, „kuulus mu emale.” Ta hoidis mind kinni vaikides, aga ma tajusin ta sõrmeotstes vibreerivat viha, mis ähvardas mu otse klaasikildude keskele paisata.
Tõmmanud mu järsu liigutusega valamu äärelt tagasi, pani ta mu maha, aga lasi vabaks enne, kui mu jalad põrandat puudutasid. Kukkusin tahapoole. Ta seisis otse minu kohal ja ma ootasin, et ta käsi maanduks mu näol. Ühestainsast kõrvakiilust oleks piisanud. Meredith oleks jõudnud kohale enne löögijälje
