oli üksainus šanss. Selge oli see, et lillemüüja vajas abi; ta nägu oli olnud sama kahvatu ja kortsuline nagu Elizabethi oma saagikoristuse eelsel nädalal. Teadsin, et kui suudan teda oma asjatundlikkuses veenda, on ta nõus mind palkama. Teenitud raha eest saaksin üürida toa, mille uksel on lukk, ning hoolitseda aia eest ainult päevavalguses, kui lähenevad võõrad on kaugelt näha.
Puu all istudes vaagisin oma võimalusi. Sügislilled õitsesid täies ilus: raudürdid, kuldvitsad, krüsanteemid ja hiline roos. Linnapargi korralikult hooldatud lillepeenraid katsid igihaljaste taimede kihid, kuid neil puudus värv.
Asusin tööle, võttes arvesse taimede kõrgust, tihedust, mustrit ja lõhna, näpistasin ettevaatlikult ära kahjustada saanud kroonlehed. Kui olin lõpetanud, keerdusid lumevärvi õitega raudürdipadja seest välja valged krüsanteemid, roosad roniroosikobarad siuglesid ja rippusid üle tihedalt kokku surutud väikese lõhnava lillekimbu ääre. Eemaldasin kõik okkad. Kimp oli valge nagu pruutkleit ja rääkis palvetest, truudusest ja puutumata südamest. Aga seda ei teadnud keegi.
Kui ma poe juurde jõudsin, lukustas naine parasjagu ust. Keskpäev polnud veel kätte jõudnud.
„Kui sa loodad veel viis dollarit saada, oled hiljaks jäänud,” sõnas ta peaga kaubiku poole viidates. See oli raskeid lilleseadeid täis laaditud. „Veidi varem oleksin su abi vajanud.”
Ulatasin talle lillekimbu.
„Mis see on?” küsis ta.
„Kogemused,” vastasin talle lilli üle andes.
Ta nuusutas krüsanteeme ja roose, torkis sõrmega raudürti ja jäi sõrmeotsa uurima. See oli puhas. Ülesmäge kaubiku poole sammudes andis ta mulle märku, et järgneksin talle.
Naine tõmbas kaubikust välja jäiga valgete rooside kimbu, mis oli tihedalt kokku pakitud ja roosa satäänpaelaga kinni seotud. Nüüd hoidis ta ühes käes üht ja teises teist kimpu. Neid polnud võimalik võrrelda. Ta viskas valgetest roosidest kimbu mulle ja ma püüdsin selle ühe käega kinni.
„Vii need mäest üles, Spitarisse. Küsi Andrew’d ja ütle, et mina saatsin. Ta laseb sul need lõunasöögi eest maha müüa.”
Noogutasin ja naine ronis kaubikusse. „Mina olen Renata.” Ta käivitas mootori. „Kui sa tahad ka järgmisel laupäeval töötada, ole enne kella viit hommikul siin. Kui kas või ühe minuti hiljaks jääd, jätan su ukse taha.”
Tundsin, nagu oleksin mäest alla tormanud, mind oli vallutanud kergendus. Ei lugenud, et tööd lubati vaid üheks päevaks ja et selle raha eest saab tõenäoliselt vaid paariks ööks tuba üürida. See oli alles algus. Kui ma end tõestada suudan, kutsub ta mu tagasi. Saatsin kõnniteele naeratuse, varbad kinga sees õnnest judisemas.
Renata juhtis auto kõnniteest kaugemale, peatas selle ja keris akna alla. „Nimi?” küsis ta.
„Victoria,” vastasin naeratust alla surudes. „Victoria Jones.”
Ta noogutas korra ja sõitis minema.
Järgmisel laupäeval jõudsin Õie juurde veidi pärast keskööd. Olin oma aias magama jäänud, selg surutud vastu sekvoiat, meeled erksad, ning võpatasin läheneva naeru peale ärkvele. Sel korral oli tegu purjus noormeeste jõuguga. Mulle kõige lähemal seisis oma ea kohta liiga pikk nooruk, kelle juuksed ulatusid õlgadeni ja kes naeratas mulle, justkui oleksime armastajapaar ja kohtuksime kokkulepitud paigas. Sammusin ta pilku vältides kiiresti lähima tänavalaterna alla ja seejärel mäest alla lillepoe juurde.
Hommikut oodates piserdasin kehale deodoranti ja panin juustele geeli, sammudes mööda kvartalit edasi-tagasi, et ärkvel püsida. Selle aja peale, kui Renata kaubik tänava otsast nähtavale ilmus, olin jõudnud pargitud autode küljepeeglist kaks korda oma peegelpilti kontrollida ja kolm korda riideid kohendada. Sellest hoolimata teadsin, et näen välja ja lõhnan nagu kodutu.
Renata jättis auto seisma, avas reisijapoolse ukse ja kutsus mu käeviipega autosse. Istusin temast võimalikult kaugele ja kui ma ukse sulgesin, lõi see kolisedes mu kõhna puusa vastu.
„Tere hommikust,” lausus Renata. „Sa oled täpne.” Teinud U-pöörde, sõitis ta mööda tühja tänavat tagasi sinnapoole, kust oli tulnud.
„Kas kell on liiga vähe, et „tere hommikust” öelda?” päris ta. Noogutasin silmi hõõrudes, teeseldes, et olin just ärganud. Sõitsime vaikides naabruskonnas ringi. Renata ei märganud õigest kohast ära keerata ja läks teisele ringile. „Tegelikult on kell ka minu jaoks vähevõitu.”
Ta pööras mitu korda Market Streetist lõuna poole jäävatele ühesuunalistele tänavatele, kuni kaubiku viimaks autosid täis parkimisplatsil peatas.
„Ära maha jää,” hoiatas ta kaubikust välja astudes ja mulle üksteise otsa kuhjatud tühje ämbreid ulatades. „Rahvast on siin palju ja mul pole aega sind otsida. Täna on laulatus kell kaks; lilled peavad kohal olema kell kümme. Õnneks soovitakse ainult päevalilli – nende kimpu sättimine ei võta kuigi kaua aega.
„Päevalilli?” küsisin imestades. Pettusega saadud varandus. Mõtlesin, et oma pulmapäevaks ma neid ei vali ja pööritasin seepeale silmi, sest minu pulmapäev kõlas absurdselt.
„Ma tean, et pole hooaeg,” lausus ta. „Aga lilleturul on saada kõike – millal iganes –, ja kui noorpaar tahab raha raisata, pole mul vastuväiteid.” Ta rajas endale läbi rahvarohke sissepääsu teed. Püsisin otse tema kannul, tõmbudes kössi iga kord, kui ämbrid, küünarnukid ja õlad mu keha riivasid.
Lilleturu sisemus oli nagu koobas, õõnes ja akendeta, metallist lae ja tsementpõrandaga. Mullast ja valgusest ilma jäetud lillemere sobimatus sellesse keskkonda ajas mu närvi. Lilleputkad olid üle kuhjatud hooajalilledega, mis õitsesid ka minu aias, aga siin olid ära lõigatud ja kimpudena eksponeeritud. Lillemüüjad kauplesid troopiliste õite, orhideede, hibiskuste ja eksootiliste taimedega, mille nime ma ei teadnud ning mis pärinesid sadade kilomeetrite kauguselt. Noppisin edasi kihutades kannatuslille ja pistsin vöö vahele.
Renata sõrmitses päevalilli nagu raamatulehti. Ta vaidles hinna üle, eemaldus korraks ja tuli tagasi. Mõtlesin huviga, kas ta on alati olnud ameeriklane või on ta kasvanud üles paigas, kus kauplemine on elustiil. Tal oli kerge aktsent, mille päritolu ma ei suutnud kindlaks määrata. Ülejäänud külastajad astusid lilledele lähemale, ulatasid sularaharulli või krediitkaardi ning lahkusid, lilleämber käes. Renata aga jätkas kauplemist. Lillemüüjad paistsid olevat temaga harjunud ja vaidlesid ainult moepärast vastu. Nad näisid teadvat, et lõpuks võidab tema, ja nii see ka läks. Ta surus puntra kuuekümne sentimeetrise tüvega oranže päevalilli minu käes olevasse ämbrisse ning kihutas järgmise kioski juurde.
Kui ma tema juurde jõudsin, hoidis ta käes tosinat veest tilkuvat kallat, mille roosad ja oranžid kroonlehed olid tihedalt rullis. Varte otstest tilkuv vesi nõrgus ta puuvillase pluusi õhukestesse varrukatesse ja kui ma talle lähemale läksin, heitis ta lilled minu poole. Vaid pooled maandusid tühja ämbrisse; kummardusin aeglaselt, et ülejäänud kokku korjata.
„Ta on esimest päeva tööl,” selgitas Renata müüjale. „Ta ei tea veel, et tegutseda tuleb kiiresti. Viieteist minuti pärast on su liiliad läinud.”
Libistasin viimase lille ämbrisse ja ajasin end sirgu. Kaupmees müüs tosinat liiliasorti: tiigerliiliad, kirjud liiliad, kuningliiliad ja säravvalged casablanca liiliad. Pühkisin avatud õiega kirju liilia kroonlehelt õietolmukübeme, kuulates samal ajal Renata hinnaläbirääkimisi. Paisanud õhku numbrid, mis olid
