seda, kullake. Ma aitaksin sind meelsasti, kuid ma ei tea arvutitest tuhkagi. Küll sa ära harjud.”
„Ma kahtlen selles.” Denis tõusis püsti ja tõukas tooli lauast eemale. „Ma tean, et praegusel ajal oskab iga viieaastane arvutit käsitseda, kuid nähtavasti olen mina puupea. Mulle kuluks üks naps ära. Ja küllap sinulegi? Kas lõuna Elizabethiga möödus meeldivalt?”
Denis piidles silmanurgast naist. Leah oli lõõgastunud ja rahulik ning sättis pabereid laual. Denise harjumuspärane korralagedus oli pinnuks naise silmas. Leah oli korraarmastaja inimene ja talle meeldis korrastada ka teiste elu. Miks ta endaga nii rahul on? Kuid miks mitte? Miks mängleb ta suu ümber väike naeratus? Kas see on ikka naeratus? Või kujutab Denis seda ette? Aga, jumal hoidku, naine võib ju ometi naeratada, eks ole? Ma pole ju mingi koletis, mõtles Denis.
Ta ootas naise vastust, surudes alla kahtlused, püüdes näida muretu, lootes, et tema hääl kõlab normaalselt. Teiste sõnadega – oli segaduses nagu ikka.
„Lõuna oli suurepärane. Lizzie oli… nagu Lizzie. Loomulikult olen ma temasse kiindunud, kuid isegi lapsena oli temaga raske toime tulla. Nüüd, kui ma vaatan ja kuulan teda, mõtlen, et kas ta on tõesti ainult üheksateistkümneaastane? Ta näeb välja nagu kolmekümnene naine, räägib nagu neljakümnene ja ajab mulle ausalt öeldes hirmu nahka. Aga kohustus on täidetud. Me lahkusime südamlikult ja vastastikku kergendatult. Meil ei pruugi nüüd vähemalt kuu aega kokku saada.”
Seda rääkides astus Leah mehe töökabinetist välja ja suundus elutuppa. Talle järgnedes heitis Denis põgusa pilgu peeglisse ja kohendas lipsu. Nagu tavaliselt, oli Leah’ iga juuksekarv oma kohal ja ta pealaest jalatallani igati puhas ja korras. Kadunud Marcus Kellerile oleks see meeldinud. Kus iganes Keller praegu on, jälgib tema vari terase pilguga oma endist naist ja selle uut abikaasat, oodates märki naise rahulolematusest –, mis on ootuspärane, kuna Kellerit pole enam tema eest hoolitsemas, selle asemel on see idioot Denis.
Et Leah abiellus temaga, kuigi oleks võinud saada keda tahes, ei olnud lahendamata mõistatus mitte ainult Denisele, vaid kõikidele nende ühistele tuttavatele.
Mõnikord – tegelikult tosin korda päevas – imestas Denis, miks oli Leah temaga abiellunud. Mitte raha pärast, sest seda oli Leah’l endal küllaga. Suur osa Marcus Kelleri pärandusest oli tema käsutada. Kindlasti oli naisel rohkem raha, kui Denisel saab kunagi olema. Toiduspetsialistidele ei makstud sugugi nii palju, kui arvati, ja kadunud härra Keller tasus siiani teispoolsusest nende majapidamisarved.
Denis polnud noor (ta oli viiekümne kahe aastane), ta polnud nägus (tema juuksed hakkasid muutuma hõredaks ja tema rinnakorv näis asuvat millegipärast kohas, kus pidanuks olema talje) ning ta ei kujutanud endast midagi erilist. Omal moel oli ta muidugi edukas, ta kirjutas toitudest ja veinidest ning telesaadete tõttu teati tema nime igas kodus. Kuid see polnud eluktse, mis võiks Denise arvates võluda multimiljonäri leske, kelle mees oli oma eluajal olnud rahamaailma juhtfiguur ja kelle portreed ehtisid siiani linna poolte finantsasutuste seinu – nii palju, kui Denis teadis.
Nad olid jõudnud elutuppa. Maja kuulus Leah’le ja selle uhke mööbel oli naise valitud ning Kelleri rahadega kinni makstud. Kõik siin oli Leah’ maitse järgi. Naisele meeldisid pärlhallid, kahvatusinised ja lõheroosad toonid; Denis, kellele meeldisid kontrastsed värvid nagu must ja valge, punane ja roheline, leidis, et need segasevõitu värvivarjundid mõjuvad lämmatavalt ja uinutavalt. Ta ei suutnud nendega kohaneda ja tundis ennast sageli nagu ajutine üürnik uhkes korteris. Veel hullem – roosa-kuldses rokokoostiilis magamistoas oli tal tunne, justkui viibiks ta mingis peenes bordellis, mille teenuseid ta ei või endale lubada.
Leah istus tugitooli ja ristas oma kaunid jalad. Ta kohendas pikki kastanpruune juukseid ja ütles mesimagusalt: „Minule džinni ja toonikut, kullake.”
Jookide valamine jäeti alati Denise kui asjatundja hooleks. Baarikapi juurde minnes oleks ta tahtnud olla pigem omaenda kodus puhkehetke nautiv abikaasa kui baarimees. See polnud Leah’ süü. Süüdi olid tema enda tobedad neuroosid. Ta ei suutnud harjuda, et tal on õnnestunud võita Leah’ süda ja sellega koos Kelleri miljonid. Ta ei saanud lahti mõttest, et ükskord ärkab ta üles ning Leah ja kõik muu on kadunud. Või et juhtub midagi sellist, mis kõik hävitab. Ja midagi peab… või on juba juhtunud. Issake, ta tunneb ennast lõpmata süüdi.
„Denis? Sa oled jälle pahas tujus!” Leah kurgus kurises veetlev naer.
„Mm, vabandust… kohe saab.”
Ta viis naisele joogi ja läks tagasi endale viskit valama. Kui ta istus naise vastu, klaas käes, tuli tal tahtmine sigareti järele (ta oli jätnud suitsetamise maha poole aasta eest, siis, kui ta Leah’ga abiellus).
„Kas sulle teeb miski muret, Denis?” küsis Leah. „Peale selle õnnetu arvuti?”
„Ei… kas ma näen sedamoodi välja?”
„Ausalt öeldes küll. Ja sa oled hakanud unes rääkima.”
„Palun vabandust…”
„Ja sa aina vabandad, mis teeb minu närviliseks.”
„Vaban… ma pole seda ise märganud.”
„Kas sellel on miskit pistmist Eric Schuhmacheri laupäevase peoga?”
Viski loksus üle klaasiääre ja Denis võttis taskurätiku, et kuivatada põlve, kuhu jäi märg plekk. „Taevake, ei, miks sa nii arvad? Otse vastupidi. Eric tahab, et ma kirjutaksin korraliku artikli, ja kui midagi lausa kohutavalt viltu pole, teen ma seda.” Kohutavalt viltu… Kelle jaoks? Ericu jaoks?
„Denis…” Leah’ hääl oli nüüd rohkem pahane kui muretsev. „Ausõna, sa peaksid arsti juurde minema.”
„Milleks?” asus Denis kaitsepositsioonile.
„Selleks, et su närvid on läbi!” Leah pidas pausi. „Ega see pole seotud minuga, ega ju?”
„Ei!” Denis peaaegu karjatas.
„Ma kipun unustama, et see on sinu esimene abielu. Mina olen nende asjadega harjunud: alguses Bernie, siis Marcus ja nüüd sina. Ent sinule võib abielus tunduda nii, nagu sekkuks keegi pidevalt sinu ellu.”
„Ma olen väga õnnelik!” Denis naaldus ettepoole ja pigistas klaasi tugevasti pihku. „Ma vannun sulle seda, Leah. Ma pole kunagi nii õnnelik olnud.”
„Näita seda siis välja, taevas hoidku! Või ütle seda! Tee ühte või teist – veel parem, kui mõlemat!”
„Ma ei ole nagu Bernie või Marcus. Ma pole finantsgeenius, suur tegelinski, terava mõistusega inimene, kelle ees lihtsurelikud värisevad. Ma olen lihtsalt kirjatsura, kes ei oska isegi arvutit kasutada ja ma tunnen ennast…”
Leah hüppas püsti ja läks mehe juurde. Pani käed ta õlgadele ja kummardus teda suudlema, pikad kastanpruunid juuksed paitasid Denise põski, parfüüm täitis ta ninasõõrmeid ja naise keha soojus puges talle naha alla. Nagu ikka, kui Leah teda nõndamoodi puudutas, hakkas ta üleni värisema. Ta asetas klaasi lauale ja tõmbas naise endale sülle.
„Ma armastan sind,” ütles Leah tal kaelast kinni võttes.
Denise vastus kõlas meeleheitlikult. „Mina armastan sind ka, Leah. Ma armastan sind nii palju, et lausa valus.”
„Margery?” Ellen Bryant jäi vitriini juurde seisma ja sättis kalli angooralõnga väljapanekut. „Ma võtan laupäeva õhtupooliku vabaks. Kas sa
