arvesse õpilase algkooli õpitulemusi ning käitumishinnet, võistluseksamite hindeid ja ka tervislikku olukorda (puude puhul tehti mööndus, sest puue võis takistada kutsekooli siirdumast). N. Kann toonitas vajadust teadvustada, et kutsekoolid pole alaväärtuslikud koolid ning et algkooli suhteliselt keskpärastelt lõpetanud õpilased võivad tööstuslikes, tehnilistes ja põllumajanduslikes kutsekoolides kujuneda edukateks ning tublideks õppuriteks.
1934. aasta sügisel alustasid tööd 54 uut keskkooli, tegevust jätkasid ka sulgemisele määratud 64 vana gümnaasiumi. Kokku õppis uues ja vanas keskkoolis umbes 13 000 õpilast.233
1935/36. õppeaastal ähvardas algkoolilõpetajaid uude keskkooli astumisel senisest raskem katsumus, sest töötava algkooli kahe viimase, 5. ja 6. klassi õppekavad erinesid uue keskkooli I (5. õ.-a.) ja II (6. õ.-a.) klassi omadest.
Keskkooli uute õppekavade rakendamisel esines probleeme just II, III ja IV klassis (6.–8. õ.-a.), sest nende klasside õpilased olid algkoolis või eelmistes klassides õppinud teiste kavade järgi.
Haridusministeerium selgitas, et neis õppeaineis, kus õpilased polnud mingit osa eelmiste klasside õppekavast, millel käsiloleva klassi kava põhines, õppinud, tuli läbivõtmata osa õpetamist alustada pooleliolevas klassis ja selle klassikursuse jooksul täita ka muid ilmnenud lünki. Kui selgus, et I ja III klassile kinnitatud kavadest oli eelnenud aastal mõni aineosa (mis kuulus poolelioleva klassi kursusse) juba küllalt põhjalikult läbi võetud, polnud seda teistkordselt enam vaja teha. Õppenõukogu ülesandeks jäi määratleda iga õppeaine jaoks tegelik töökava ja ühtlustada see uute õppekavadega. Tegelik töökava tuli koostada nii, et see II klassikursuse lõpuks olnuks ühtlustatud maksvate kavadega, III ja IV klassis algavais või jätkuvais õppekursustes aga selle klassikursuse lõpuks, kus vastav õppeaine lõppes.234
Eri aineis olid lahknevused tuntavad, kuid suurimad just võõrkeeltes. Algkoolides õpiti saksa keelt, pealinna keskkoolides aga esimese võõrkeelena peamiselt inglise keelt ja seda viis-kuus tundi nädalas. Seda vahet poleks algkooli lõpetanud suutnud tasa teha. Väljapääsu nägi teenekas koolijuht A. Veiderma-Veidermann (TPR 1909) selles, et algkooli viimastes klassides tulnuks vabatahtliku õppeainena hakata järk-järgult õpetama saksa keele asemel inglise keelt. Samal ajal oleks 1937/38. õppeaastast alates Tallinna keskkoolide kõrvalharudes III–V klassist (7.–9. õ.-a.) määratud esimeseks võõrkeeleks inglise keel ning korraldatud algkooli 6. klassidele linna kulul kahe-kolme nädalatunni andmine neis aineis, mille õppekavad erinevad keskkooli omadest.235
Riigikaitseõpetuses kohta andis ministeerium ringkirja, mille alusel tuli tervikteemasid käsitleda ja õppekavva lülitada paaristundidena. Teemade puhul, mida võeti läbi maastikul ja mis nõudsid aega kaks-neli tundi, tuli kahe nädala tunnid liita üheks tööpäevaks (muid tunde asendades-vahetades). Selliseid tööpäevi tulnuks korraldada sügisel ja kevadel. Soovitati ka eriklassi rajamist ning rivi, laskeasjanduse ja muude praktiliste ainete läbivõtmiseks kasutada võimlat või teisi saale.236
Uued õppekavad Reaalkoolis
1935/36. õppeaastaks esitas Reaalkool 1935. augustis haridusministeeriumile kinnitamiseks Linna I Poeglaste Keskkooli ja Linna Poeglase Gümnaasiumi alljärgneva õppekava (tabel 10 – lk. 80, 81).
Selles kavas oli õppetundide mahult esimene võõrkeel endiselt saksa keel. Keskkoolis ja gümnaasiumis õpetati seda kõikides klassides 54 tundi nädalas. Inglise keele nädalatundide koguarv oli vastavalt 36.
Keskkooliõpetajate Ühing korraldas aga uuele koolisüsteemile üleminekuaja lühendamiseks ja reformi tutvustamiseks ning toetamiseks 31. oktoobrist 1. novembrini ligi 600 osalejaga keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate kongressi, mis võttis vastu järgmise resolutsiooni: „Eesti koolipoliitika esmajärguliseks ülesandeks peab olema üleminek kõige lähemal ajal puhtakujulisele keskkoolile, mis võimaldaks suurt kokkuhoidu kulude ja aja suhtes.”237 See tähendanuks üleminekuvormina tegutsevate kolmeklassiliste keskkoolide (7.–9. õ.-a.) sulgemist. Ajalehtedes puhkenud mõttevahetuses toetas enamik sõnavõtnuist kolmeklassiliste keskkoolide allesjätmist. N. Kann selgitas neile, et kõnealune keskkoolitüüp säilitab esialgu samuti eluõiguse ja kui rahvas seda soovib, siis ka edas- pidi.238
1935/36. õppeaastaks oli reform jõudnud kriitilisse punkti, sest selle ajani olid kuueklassilise algkooli lõpetajad saanud astuda keskkooli III klassi (7. õ.-a.), edaspidi aga selleks võimalust ei jäänud, sest III klassi jõudsid juba uue kava järgi õppinud ja 1934. aastal uude keskkooli astunud noored. Seetõttu tuli otsustada, kas 1936/37. õppeaastal avatakse viieklassilises keskkoolis III–V klassi paralleelklassid või siiski kuueklassilisel algkoolil põhinev kolmeklassiline keskkool. Sest töötava algkooli 5. ja 6. õppeaasta (klassi) programmid erinesid keskkooli sama taseme I ja II klassi programmidest.
N. Kannu reformi kritiseerijad nõudsid häälekalt kuueklassilise algkooli lõpuklasside ja viieklassilise keskkooli esimeste klasside programmide ühtlustamist, aga ka kolmeklassilist keskkooli kuueklassilise algkooli lõpetajaile.
Õppekavades sel 1935/36. kooliaastal muudatusi ei tehtud. Küll aga oli keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate IV kongress 1. novembril 1935 otsustanud, et keskkoolide ja gümnaasiumide kasvatusliku taseme tõstmiseks, tuleks hakata pidama klassijuhatajate tunde: „Keskkoolide ja gümnaasiumide kasvatusliku taseme tõstmiseks on vajalikud klassijuhatajate eritunnid.”239 Nende tundide sisustamiseks tulnuks pedagoogika ehk õppenõukogul koostada asjakohane kava, mille alusel võinuks klassijuhataja tunni oma äranägemise järgi läbi viia. Ministeeriumi vastavasisulise korraldusega lülitatigi need tunnid kõikide koolide tunnikavadesse. Nõuti, et tundi kasutataks õpilaste kavakindlaks kasvatuslikuks juhtimiseks. Tunni ülesanded pidid olema eelkõige: „Õpilaste ja kooli vahekorra selgitamine ning koolikorra vajaduste näitamine, õpilaste käitumisejuhtimine, nende eksisammude ja väärkäitumise parandamine, iseloomu arengu suunamine, noorte vahekord riigi ja rahvaga, kutsevaliku küsimuse arutamine.”240
Reaali direktor K. Koljo soovitas kolleegidel klassijuhatajatunnis käsitleda järgmisi tähtsamaid kasvatusteemasid – kool, kodu, perekond, riik, ühiskond, töö, elu, elukutse, maailmavaade, rahvustunne, kultuur ja tsivilisatsioon, puhkus, käitumine, viisakus, puhtus, kord, ilutunne, tervishoid, s.h. seksuaalelu küsimused. Valiti komisjon – õpetajad E. Särgava-Peterson ja B. Etruk, kes pidid soovituslikud küsimused läbi töötama.241
1936. aasta veebruaris vaagis Reaali pedagoogikanõukogu keskkooli tunnikava värskemat redaktsiooni, mis tunnistati üldjoontes vastuvõetavaks, paitsi mõned eriarvamused. Leiti, et võimlemistundide arvu ei tohiks kahandada ühe tunnini, vaid neid peaks jääma siiski kaks nädalatundi. Keskkooli vastuvõtukatsetele sooviti kolmanda ainena lisada kodulugu või kodumaa maateadus. Märkusi tehti ka loodusteaduse programmi kohta. I klassile (5. õ.-a.) leiti see olevat ülepaisutatud, sest kahe nädalatunniga tulnuks läbi võtta selgrootud zooloogias ja enamik õistaimi botaanikas, mis olnuks nii noortele õpilastele selgelt ülejõukäiv. Ka IV klassi (6. õ.-a.) programm tundus liiga mahukas, sest hõlmas nii anorgaanilise kui ka orgaanilise keemia kursuse, kuid oli samal ajal süsteemitu. Seda peeti põhipuuduseks.
1936/37. õppeaastal alustavas III klassis (7. õ.-a.) peeti algebra kursuse lõpuleviimiseks vajalikuks ühe tunni lisamist. Nenditi, et parasjagu III ja IV klassis õppivate noorte teadmiste viimine edaspidi (vastavalt IV ja V kl.) vajalikule tasemele, nõuaks ka algebra nädalatundide arvu suurendamist.242
1930/31. ja 1935/36. õppeaasta õppeplaane võrreldes ilmneb, kuidas kümnendi keskel oli kaks eriharu – reaal- ja humanitaarharu – juba kindlalt välja kujunenud ning nende omavahelised erinevusedki ilmekalt eristatavad. Kuigi 1930. aastate alguses vähendati nädalatundide arvu, oli see kümnendi keskel taas kasvanud kuni 34 nädalatunnini.
Enesestmõistetavalt õpetati emakeelt lõpuklasside humanitaarharus rohkem kui matemaatikat. Erinev oli kummaski harus ka loodusteaduslike
